Totalitaarrežiimide uurija ALAIN BESANCON, ka eesti keeles ilmunud raamatu „Sajandi õnnetus” autor on väitnud, et „kommunistlik koolitus on salakaval, sest see mädandab ning hävitab üldinimlikku moraali“. Hädade peapõhjus peitub selles, et kommunistlik moraal on jätkuvalt elus ning toimetab väliselt veidi muutunud oludes edasi, kasutades ära mõjutatavaid ja kollaborantlikke haridustegelasi, põhimõttelagedat osa intelligentsist, endisi partei ajaloo ja teadusliku kommunismi tegelasi eesmärgiga kruttida üles niinimetatud rahvusliku ebavõrdsuse ja ühtlustunde puudumise pseudoteema, mida ajakirjanduslikud müügimehed on oodanud otsekui näljased mustlased saiapätsi...

„Mööngem, et teatav hulk eesti haritlasist käis moraalselt alla, muutus oma rahva reeturiteks ja pätistus, kas vaimselt või füüsiliseltki seetõttu, et nad pidasid kommunismiideid ekslikult taotlemisväärseiks aateiks, ehkki need seda ei olnud ega saanudki olla.

Siit tuleneb rahvuse säilitamise seisukohast tähtis tegevusjuhis tänapäevale: arendada kriitikavõimelist suhtumist meile imporditavatesse ideedesse, filosoofilistesse ja ideoloogilistesse õpetustesse. Mitte kõik neist ei vääri järgimist, olgu nad mujal nii tunnustatud, nagu nad seda parajasti ongi“ (akadeemik professor Uno Mereste vastusest ankeedile „Intelligentsi vastutus“, ajaleht Sirp, 15. mai 1998, lk 18).

Kõneldes intelligentsi tänasest vastutusest ei tohi unustada, kust see võrsus. Suures osas põlvneb ja pärineb praegune intelligents nõndanimetatud „kuldsetest kuuekümnendatest“- ajastust, mil relvastatud vastupanuliikumine rauges, enamik inimesi pidi leppima okupantide kohaloleku paratamatusega ja ENSV poliitiline ladvik, nende järel aga ka osa kõlblustunde minetanud intelligentsi müüs maha rahvuslikud aated ning mandus kommunistliku libatöö tegijaks.

„See ajastu sünnitas terve karjeristide, nuhkide ja pealekaebajate plejaadi,” kirjutab Andres Langemets. Ja jätkab: „ .. tegu on suure põlvkonnaga, just niisama süüdimatu ja süüdivaga, nii karjeristliku ja kakskeelsega nagu suur hulk praegugi riigitüüri juures askeldavaid tegelasi. Ma tunnen neid pea kõiki.. ja usaldan väga väheseid. Ma tean, kui väheväärtuslik ja mäda see seltskond tegelikult on. Ajastu ja põlvkond on nad selliseks koolitanud”. Andres Langemets on kauaegne ajakirjanik, esseist, luuletaja ja kirjandustedlane, ajalookultuuri ajakirja TUNA toimetaja ning teab, kellest ja millest ta räägib...

Meie poliitika ja majanduse-, hariduse -ja kultuurielu on hangunud, toimib villaselt, nahkselt või hoopis stagnaatiliselt, ajakirjandus on lamestunud, langenud üheülbalisusse ja mõtteprimitivismi, kakerdades ringi nagu kammitsas kukk, püüdes asjatult leida ja nokkida teri. Teeseldud reipusega üritatakse tribüünile tirida ja seal tegudele utsitada endise režiimi tegelasi, vaimseid tühisusi, hetkesära nautijaid. Ent sedagi kiretult-säratult, rumalalt, nii et kõikidel paha ja piinlik hakkab...

Samas leidub vajalikke ja väärikaid teemasid küllaga. Näiteks võiks tühjusest kõmavate, klantskaantega naistekate kõrval olla ellu kutsutud kasvõi ükski noortele poistele suunatud interneti ajakiri. Ei ole hüljatumat ja omapäi jäetumat inimrühma kui on seda poisid! See, et nad koolides saavad kesksoolist kasvatust ja koolitust on ju üldtuntud lugu. Ent miks on nad ilma jäetud võimalusest avardada oma tulevikuvaadet? Olla või mitte olla - see hamletlik küsimus seisab laiemas plaanis kõigi noorte meessoost isikute ees Eestis. Sest soolise võrdõiguslikkuse tädid pole oma plaanidest- tõmmata mehehakatised kesksoolisuse liistule - kaugeltki loobunud.

Kui pere-, kultuuri- ja sotsiaalelu valdkonna tähtsaks märksõnaks ja mõisteks ei tõuse poeglaps (poiss, noormees, mees, isa, kaitsetahteline perekonnapea), siis variseb vundament enne, kui me omariikluse hoone valmis ehitada jõuame. See teema peab olema keskne ajakirjanduse, valitseva eliidi, eriti aga intelligentsi jaoks. Ja kui ta seda ei ole, siis ei maksa kiruda saatust ega imestada tulemuse üle, mis elu kõverpeeglist meile vastu vaatab! Praegu on seis selline, et haritlaskond ja intelligents on urgu pugenud ja jälgib sealt ülitarga ründina rumalate ja end tähtsaks teinud inimeste (Reps jt) tegevusi ning toimetamisi. Kirjanik Viivi Luik konstateerib: oleme jõudnud ajastusse, kus rumalus ei ole enam häbenetav! Mõnigi arukas ja selge aruga mees tunneb sama tunnet, aga sekkuda ei söanda: nad seal ju puha intelligendid ja ministrid ja kes kõik veel...

....Eesti mees, vaatamata tema iseloomu mõningatele puudujääkidele, on rasketel aegadel vankri soost siiski alati (Narva rinne!) välja vedanud . Nüüdki on ta uskumatult keerukates, ebasoodsates ning väga kasinates oludes üles ehitanud Kaitseliidu, taasloonud absoluutsest nullist Kaitseväe. Ta on olnud tubli õppustel ja vapper lahingutes. Äsja näidati ETV-s Estcoy-9 tõsielufilmi meie sõduritest liitlasvägede koosseisus Afganistani sõjaväljal. Nähtu peatas minul mõneks ajaks hingamise - siis sellised on noored eesti mehed!

Ent tugevadki vajavad tuge ja tunnustust. Eriliselt aga tunnetust, et nende selja taga seisab rahvas, kes üksmeelselt riigi kaitsmist muudest eluvaldkondadest olulisemaks peab! Säärase teadmisega varustatult on mees kindlameelne, selle tunde kaudu avastab ta endas jõuvarud, mille olemasolust ta ehk ise teadlikki ei olnud. See jõud on kaitsetahe. See on, mis kaitseb isamaad – lapsi, naisi ja kodusid. Muu hulgas ka rahvuse tähtsaimat organit - pead. Mis äraseletatult tähendab intelligentsi. See peaks ideaaljuhul endast kujutama isamaaliselt mõtlevat , noorsoo huvides tegutsevat ning selles valdkonnas positiivset kaugvaadet omavat inimrühma. Intelligentsi vastutusega on tegu siis, kui too inimrühm teadliku aktiivsusega juhib iseennast nagu ees sammuvat löögiüksust, samal ajal moodustades enda vaimujõust tagala, milleta olemasoluvõitlus tänases keerulises maailmas oleks juba ette kaotatud...
Selles kontekstis meie ajakirjandusest kõneldes peab kahjuks kõnelema kui millestki vedelast ja püdelast. Midagi jõulist, maskuliinset ja üleskutsuvalt rahvusaatelist kohtab siin üliharva. Konstantin Päts kirjutab kogumikus „Eesti riik II“: ajakirjandus peab omaltpoolt ka misjonitööd tegema!“ ... Nüüdse ajakirjanduse misjonitöö - kus see on?

Eespool on öeldud karme sõnu. Aga kas põhjendamatult? Kaheksakümmend kaks aastat tagasi käisid tollal veel nime poolest Eesti Vabariigi intelligendid ja haritlased Vene saatkonnas kaaviari ja kuulsaid Kaukaasia veine nautimas. Nendele sündmustele tagasi mõeldes pole hoiatused ega ohule osutamised ehk liiast...

Eesti on äreva ja ettearvamatu ajaloo kurvis rivistumas stardijoonele. Käskluse liikumahakkamiseks peab andma enda vastutusest teadlikuks saanud initsiatiivgrupp. Kas haritum, eesrindlikum ja isamaalisem osa ühiskonnast, keda tuntakse üldjuhul nime all intelligents, moodustavad selle grupi tuumiku...? Seda näitab lähiaeg.


*Kirjutis on pühendatud Tartu rahu aastapäevale


Ants Sild

Arvamus

TRENDING