Oli aasta 1923. Tollane eesti noorsugu mõistis, et riiklik iseseisvus nõuab tuumakat sisu – kõrgvaimsust – milleta riigi juhtimine ja ka valitsemine pole mõeldavad. Kujunev intelligents oli teadlik oma kõrgest missioonist ja sellega kaasnevast vastutusest. Algas tõsine mõttevahetus haritlaskonna, rahva ja riigi tuleviku üle. EÜS Veljesto kogus vaimustusega kirjutatud, kohati paatoslikud, kuid siiski targalt arutlevad ja suunda näitavad artiklid kaante vahele, lisades kodu- ja välismaa professorite hinnangud meie haritlaskonna, üliõpilasnoorsoo vaimuelu, tavade ning harjumuste kohta. Nii sündis põnev ja analüütiline artiklite kogumik „Mõtteid valmivast intelligentsist“. Trükise esmailmumisest on möödunud sada aastat.
Värske mõtte juurdevool muutis juba saja aasta taguses aegruumis midagi otsustavalt ja kardinaalselt. Kui soovime praeguses akadeemilise ja hariduselu segases korralduses olukorra paranemist, tuleb meenutada möödunud sajandit ja ka seda, et aegumatud väärtused ei vanane.
Hariduselu korrastamist alustati tol ajal õigest otsast ja õigete inimeste toel, mis andis juba varsti suurepäraseid tulemusi. Kui Tartu Ülikooli, Emajõe Ateenat teati-tunti Euroopas varemgi, siis nüüd kasvas eestikeelse suurkooli rahvusvaheline tunnustus veelgi kiiremini. Ülikool omandas erilise koha ja tähenduse ka rahvuslikul kultuurimaastikul.
Väljaande “Mõtteid valmivast intelligentsist” faksiimiletrükk (1997) ning sellele järgnenud ankeetküsitlus (Sirp, aprill-august 1998) ja kokkuvõte (PM, Kultuur, 2.10.98) oli omalaadne katse probleemi olemust meenutada. Küsitlusele vastasid paljud kaasaja Eesti kultuuritegelased haridusmaailma eliidi hulgast. Toome mõned näited.
(Professor Mati Hint, “Intelligendi vastutus” (Sirp, 17. ja 24.04.1998)
Meie rahvuse kujunemisel XIX sajandi teisel poolel oli just haridus see konkreetselt võimalik tee, millega võidi saada samaväärseks teiste, enam arenenud rahvastega. See oli seotud omakultuuri arendamisega, oma keele ausse tõstmisega. Nüüd tuleb meil seda kultuuri ja selle alust – emakeelt – kaitsta, kui tahame rahvusena püsima jääda.
(Juhan Peegel, akadeemik. Postimees, Kultuur, 2. okt 1998)
Mööngem, et teatav hulk eesti haritlasist käis moraalselt alla, muutus rahva reeturiteks ja pätistus kas vaimselt või füüsiliseltki seetõttu, et nad pidasid kommunismiideid ekslikult taotlemisväärseiks aateiks, ehkki need seda ei olnud ega saanudki olla. Siit tuleneb rahvuse säilitamise seisukohast tähtis tegevusjuhis tänapäevale: arendada kriitikavõimelist suhtumist meile imporditavatesse ideedesse, filosoofilistesse ja ideoloogilistesse õpetustesse.
(Uno Mereste, akadeemik. Postimees, Kultuur, 2. okt 1998)
Taastrükile oli lisatud ka ankeet. Selle ajakirjanduslik avalöök läbimurret siiski ei tekitanud. Sirbis pool aastat avaldatud ankeeti ei märgatud või ei tahetud seda märgata. Intelligents kui üldse ärkas, siis ärkas liiga hilja. Tänane suur segadus haridusvallas, õpetajate lahkumine kutsetöölt ja juhtivate haridusametnike suuri küsitavusi tekitanud käitumine oma riigis on siiani suurt mure tekitav ilming.
Kas küsimus intelligentsi vastutusest ei kõla aktuaalselt? Haridus on eestlastele siiski pühadus, ainuke, mis meie rahval olnud, mille poole püüeldud ja see peab ka segaste aegade kiuste alles jääma. Viimast kinnitab ka näiteks esimese Vene okupatsiooni(1940) ajalooline kogemus.
„Meie ei saa ütelda, et meie eliit tervikuna oleks negatiivne. Märtrite ja liigheade eeskujude kõrval on aga kahjuks siiski ka küllalt negatiivseid kujusid, kes oma eeskujuga okupatsiooni ajal ei kõlvanud teistele juhiseid andma, liiati veel teistele oma isikliku tegevusega eeskuju pakkuma. See kurb nähtus kohustab meid tänapäeval seda enam hoolitsema, et hingehaavad, need traumaatilised valud ei jätkuks ega päranduks edasi nooremasse generatsiooni, vaid ravitaks välja. Et noorem generatsioon võiks uuesti siiralt ja puhtalt kuulutada, esindada, kaitsta, tõlgitseda eestluse südametunnistuse häält.”
(Oskar Looritsa kõnest noorkotkastele Stockholmis 1955).
Nagu tollal, elame ka praegu okupatsioonijärgset elu. Mis annab meile alust arvata, et pikk, mitu inimpõlve kestnud Vene nõukogude okupatsioon ei risustanud haritlaste mõttemaailma? Kas praegune noorus mõistab õigesti eestluse südametunnistuse häält? Lubatagu küsida: kellelt ta seda häält kuuleb, kes on valmiva intelligentsi eeskujud meil? Küllap need, kes okupatsiooni ajal oma vaimu vägistada ei lasknud, kes raskusi trotsides akadeemilise väärikuse ning sirgeselgsuse säilitasid. Kui palju neid oli, kes suutsid kindlameelsuse säilitada jäädes ausaks oma rahva ja ajaloo ees...?
Milleks meenutada sajandi vanuseks saanud kogumikku ja selle faksiimiletrükki? Selleks, et seal sisalduvad mõtted meeles püsiksid. Sest oht akadeemilise ja üldise hariduselu väärastumiseks on reaalsena olemas. Vaimuaristokraatia ülesanne Eesti ühiskonnas on ohuolukordade teket ette aimata, neid vältida. Juba vanas Roomas teati: corruptio optimi pessima - halvim on rikkuda ära parim. Parima all on meil alati mõistetud tarka ja haritud noorsugu. Nii ka nüüd!
Ükski siht, ükski aade pole palju väärt, kui seda kandev inimene pole küllalt kultuurne, vaimne ja eetiline. Selle sõnumi saatis haritlaskonnale 100 aastat tagasi kogumik “Mõtteid valmivast intelligentsist” ja võib kinnitada : seesama SÕNUM ON ÜLIMALT AKTUAALNE KA TÄNA! Õpetajate streigi kavandamise taga pole üksnes täiendava palga nõudmine vaid aastakümnete pikkune kooli- ja hariduselu alatähtsustamine, kasvatustöö kallutamine ideoloogilises suunas, ajas õilistuse pälvinud rahvuslike väärtushinnangute nihestamine ning nende vägivaldne paigutamine ühiskonnaelu juhtimises kolmandajärgulisele kohale!
Kui tänane kujunev intelligents ei vea vaimu vankrit ja rahvast raskel enese (taas)leidmise teel ei toeta, siis tulevikus meil lihtsalt pole neid, kes “võiksid uuesti siiralt ja puhtalt kuulutada, esindada, kaitsta, tõlgitseda eestluse südametunnistuse häält”. Ilma selle hääleta oleme aga vaimselt surnud, ehkki rahvuskeha mõnda aega veel edasi elab.
Vajame väga suurt sisemist enesepuhastust ja üpriski tõsist, põhimõtteliselt uut intellektuaalset sihiseadet, motiveerivat teadmist iseseisva riigi edenemisest ja arengust. Vajame rohkem idealismi. Nii poliitikas, igapäevatöös kui ka hariduselus. Ja ausust ning otsekohesust meie riiklikule elukorraldusele või rahvuspsühholoogiale vastuvõetamatute väärnähtuste ja olukordade hindamisel.
„Ei ole teisi kultuurrahva nimele pretendeerivaid
väikerahvaid, kes oleksid oma ümbruselt nii hädaohtlikul seisukohal kui meie, kultuuriliselt nii noor kui meie, kehaliselt ja hingeliselt nii nõrk, ja kõigepäält arvuliselt nii väike kui meie! /.../ Filosofeeritagu enda vabanduseks mis tahes, see seisukord nõuab idealismi kõigilt...!“
Mida tuleks teha? Mida annaks ette võtta? Asju tuleb korraldada nii, et igapäevaelu muutuks ausamaks ja kõigile talutavamaks, seejärel enamikule vastuvõetavaks ja rahuldavaks ning lõpuks ideaalseks neile, kes teavad, mis on ideaal, ning oskavad selle teistelegi taotlusväärseks teha.
Kogumikus „Mõtteid valmivast intelligentsist“ rõhutatakse korduvalt, et mida raskemas seisus on ühiskond, seda suurem on tarve tahtejõu järele! Tuleb leida üles aated ja motiivid, mille rakendamine viib taas tõusule nii üksikisiku kui ka ühiskonna.
ANTS SILD,
ajakirjanik, kogumiku „Mõtteid valmivast intelligentsist“ taastrüki korraldaja