Siseriiklik elukorraldus alates haridusasutustest ja lõpetades ajakirjandusega on Eestis viltune, etnokultuurilises mõttes põlisrahva huvisid vähe silmas pidav, õige isamaalise vundamendita. Aitab kui viidata , et meie kooliõpikud ei tutvusta piisavalt vabadusvõitlejaid, kommunistliku režiimi vastastes heitlustes oma elu mängu pannud inimesi. Sisuliselt polegi meie noorsoo ette seatud iidoleid, kangelasi ja kindlameelseid isiksusi. Taas isamaa vaimuliseks saamine ei lähegi kergelt, aga see on teekond õiges suunas. Ühes sellega on vaja aga ka muuta hoiakuid EMAKEELE prioriteetsuse ning RAHVUSRIIKLUSE ARENGU ESMATÄHTSUSE suhtes, mis on HOOLIMATUSEST tingituna moondunud, nihestunud ja vaenulike propagandakanalite poolt ka aegade jooksul nihestatud. Õõnestustegevus ja salakavalus ei ole niisama lihtsalt läbinähtav. Seda enam peab pingutama ajakirjandus, hariduse- ja kultuuriministeerium ning siseministeerium . Kaitseliit oma eriorganisatsioonidega, strateegiline kommunikatsioon, aga ka isamaaline poliitiline hoiak, mis praegu kahvatuvõitu , peab tõusma rohkem vaateväljale! Rahvusriiklik kultuuri- ning haridustöö tuleb seada tugevamale vundamendile, mida ei kõiguta vaenupropaganda tuuled, ükskõik kui tugevalt need ka puhuksid...! Riiklik-isamaaline kasvatustöö on küll olemas ent see ei jõua iga kodanikuni ja ei vii ka seetõttu seatud eesmärkideni. Vaadakem endale ausalt otsa!

Peame seda tegema kui tahame olla eestlased ja oma väikese maa ning rahva patrioodid. Isamaalisi tundeid, vähemasti nende suurimas sügavuses ja eheduses, ei saa oodata ega nõuda võõrastelt, kellel siin küll eluase ent puuduvad mälestused, puuduvad kohad, kus meenutada esivanemaid ja lapsepõlve, puuduvad traditsioonid. Võõra rahva maal laiali laotunud muulaste põlvkond tuletagu endale meelde lihtne tõde - pole olemas keskmist au ega keskmist häbi - on vaid AU ja on vaid HÄBI! Inimeseks olemine eeldab nende kahe mõiste vahel selge valiku tegemist!

Riik, kes on agressor ja anastaja, riik, kes sooritanud sõjakuritegusid ning saatnud idiootliku ideoloogia kattevarjus surma ning hävingusse miljoneid omi ja võõraid ning kes pole kordasaadetud nurjatuste eest süütult kannatanud rahvastelt andeks palunud, pole meelt muutnud ega ka meelt parandanud! Ehk nad ei tahagi kuuluda kolmandasse aastatuhandesse ega ka uude tsivilisatsiooni, mida ootame ja mille kontuurid ausat võitlust võidelnutele üha nähtavamaks saavad? See, kuidas selline riik elab oma territooriumil, kuidas elab tema rahvas sellel maal, kuidas majandab ning korraldab oma kultuurielu - ei ole otseselt meie ega ka kellegi teise asi! Elagu ja olgu õnnelikud! Küll aga peame häirekella lööma siis, kui sealt võrsuv agressiivne retoorika, sõjakas ekstremism, vihakõne demokraatlike vaadetega kodanike ning riikide aadressil paisub levikanalites, mis matavad õiglaste hääled enda alla. Eriti aga siis, kui ohtlikke hoiakuid hakkavad väljendama ka need, kellele antud võimalus jagada põlisrahvaga ühist riiklikku eluareaali...

Suurt rolli mängib väikeriigis rahvastiku koosseis , mida aastakümnete jooksul on muudetud vägivaldselt, tuues brutaalselt sisse arutul hulgal koloniste, luues neile eelistingimusi , nõudes ülimuslikkust nende keele osas, samas tõrjudes põlisrahva keelt ja kultuuri kuni selleni, et muuta see marginaalseks, elujõuetuks köögikeeleks. Propagandarelv on võimas, suurriigil ja rahval aitab seda teritada ja vahedaks muuta nii sõjaline kui inimmassi jõud, selle sajakordne ülekaal, mida näeme ning kogeme ka praegu igapäevaselt. See ei vabanda aga meie enda tegemata jäänud tööd, olgu EESTI KEELE RIIKLIKUS korralduses, koolihariduses, kultuurivallas, olmes, argielus, ajakirjanduses, sõjaväes, spordis, perekonnaelus või äris. Selgemast selgem on üks : tuleb loobuda läbikukkunud integratsioonist ja asendada see mõistega assimilatsioon, mille esimest sammu tähistab täielik üleminek eestikeelsele kooliharidusele.

Eesti riik on kahjuks mitukümmend aastat ajas kaotanud, kohati ollakse EMAKEELSES MANIFESTATSIOONIS mandunud, oma tõe kuulutamises kärbunud või koguni kuhtunud. Selle põhjuseks on KATKENUD VAIMNE MÕTTELÕNG, AJAKIRJANDUSLIKULT TERVE, SIIRA JA SELGE SÕNA asendamine mögina ning eufemismidega, nn poliitkorrektsuse veider sissetoomine ja koos sellega rahvuslikult tarkade, tüseda intellektuaalse pagasiga isikute eiramine ning tõrjumine avaliku suhtluse suunajate poolt. Isamaalisuse kindla platsi on sageli hõivanud vaimsed pügmeed ja juhumehed - naised, kelle järelkasv baseerub filoloogilise ja filosoofilise kultuurita ajakirjanikel. Eesmärk - lüüa mõttelagedust massiga, ei toimi! Eriti seal, kus peaks läbilöögivõimet näitama peaga, see tähendab - hinge, südame ja mõistusega!

TÄIESTI TALUMATU ON RIIGIKEELE NÕUETE RAKENDUSLIK KORRALDUS. Koolide õppekeele sajaprotsendiline üleviimine eesti keelele on vajalik, tähendusrikas ja nõuetekohane aga ÜHTLASI ON SEE PROBLEEMI LAHENDAMISE VIIMANE RAJAJOON! Kas tõesti oli valitsejatel vaja nii kaua oodata...? Kas aga nüüdki ollakse vastutuseks ja ajalooliseks muutuseks täielikult valmis? Kõik nüansid läbi mõeldud? Jõud koondatud? Strateegia välja töötatud...?

Keskpärasus on avaliku sõna mõttekodades olnud siiani valitseja. Aeg on ta troonilt tõugata, sest ausameelsed sõnaseadjad - keda nagunii on vaid kahe käe sõrmede jagu – hakkavad lihtsalt varisema. Teisedki tublid vaimuväe võitlejad väsivad ning leiavad lõpuks endale vähem kurnava võimaluse. Ülejäänud - kogemuse ja elutarkusega persoonid, näiteks omaaegsed kuulsad keeletoimetajad, ei lasku aga parteilise kraaklemiseni ega torma ka TV-sse eetriaega nuruma. Sellises intellektuaalses segaduses on vaenulikku propagandat võimalik edukalt peale suruda. Ning kui suuremahulist ajakirjanduslikku agressiooni ei tõkestata siseriiklike vahenditega, siis ei tulegi imestada kui veel hiljuti hinges olnud Tallinna TV-s nimetas üks „mõtleja“ Eesti relvastatud vastupanuvõitlejaid - metsavendi - idiootideks! ... Sellele ei järgnenud vabandamist ega kommentaare! Ausad kodanikud - olge valvel!

HÄID JÕULUPÜHI!

ANTS SILD

Arvamus

TRENDING