ANTS SILD, ajakirjanik,
Valga Isamaalise Kasvatuse Konverentsi korraldamise
mõtte algataja
Vaimselt vägevam ja tõuliselt tugevam osa sai otsa 1940.aastal Eestis alanud ja aasta hiljem Siberi surmalaagrites jätkunud hävitustöö käigus. Sõjatandritel ja põgenikena jäi kadunuks veel kümneid tuhandeid ja koos 1949. aastal küüditamisega hävis kokku enam kui sada tuhat eesti soost meeshinge. Neid ja nende võimalikke järeltulijaid nutab riik tänapäevani taga. Paraku aga vähe selleks ette võtab, et osaliseltki kadusid korvata - pojad, mehed, isad kas või märgilise tähenduse kandjatenagi nõrgestatud rahvuskehale tagasi anda…
Maskuliinse telje tugevdamisele Eestis Vabariigis eriti ei mõtelda. See ei ole trendikas. Küll aga jätkub siin seitsekümmend aastat kestnud komme anda poisslastele naissoolist kasvatust ning kooliharidust, milliste näitajatega oleme nüüd jõudnud maailma tippu.. Juba enne põhikooli lõpetamist kaob tänavatele poisse, kelle tulevikutee on tume, gümnaasiumiklassides on mehepoegi vähe, nendegi motivatsioon lõpuni vastu pidada nõrgukene.
Sest mehelikku alget koolides teadlikult ei rõhutata ega kultiveerita. Ei saakski seda naisõpetajate “armeekorpuses” teha. Käsitööharjumuste kujundamine on kasin, tehnilisi tarkusi ei peeta tähtsaks, kehalise kasvatuse kaal on vähene, sõjaline õpetus meesteks kujunemise ajal mittekohutuslik ja nii vegeteerivad paljud noormehed vaikselt ning vaguralt kooliaja lõpuni. Tahame seda tunnistada või mitte aga poiste jaoks ülitähtis, loov ja energiatootlik aeg jookseb koolides praegu paljuski tühja. Endise kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneotsa tõsised ja murelikud tähelepanujuhtimised sellele teemale ei ole olukorda muutnud. Haridusministeeriumis on meessooliseks ja isamaaliseks kasvatamist-koolitamist pikka aega teisejärguliseks peetud. Seni ainsaks jäänud Valga Isamaalise Kasvatuse Konverentsi korraldamise peainitsiaator, vabadusvõitleja Priit Silla sõnul võib isamaalisest kasvatustööst küll kõnelda ent seda ei tohi kusagil näha olla! Kuni viimase ajani püsis väike lootus, et ehk lõpuks siiski ärgatakse, et hariduse-, kaitse- ja siseministeerium seljad kokku panevad ning eesti poiste hüvanguks ja nende arengu edendamiseks midagi otsustavat ära teevad ent see lootus on praeguseks kahanenud, kuna kavandatav koolireform koos rahvusliku järelkasvu numbrite järsu langusega sidus isamaaliselt mõtlevate ministrite tähelepanu muude valdkondadega ja saabunud uues segaduses teema vaevalt päevakorrale tõuseb...
Omaaegsed poeglaste gümnaasiumid andsid nii kehalises, sõjalises kui ka vaimses plaanis valminud vilju. Küpsus oli see sõna , mis märgistas kasvuea lõppu. Ja väljastas tunnistuse, et ühiskonna meesperre on lisandunud uus liige. Kelle teadmistele võis loota, kes oli vastutustundeline, kehalt ja vaimult tugev ning kes ka teadis, kuidas kodu hoida ja kaitsta. Heidetagu vaid pilk Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi või Tallinna omaaegsete kuulsate poistekoolide ajaloole! Säärase sisukaaluga koole oli toona ka mujal, paljud neist kandsid eestluse vaimu läbi okupatsiooni. Võrdluseks: meie taasiseseisvunud riigis jõudis riigikaitset käsitlev õpik koolidesse alles kaheteist aasta pärast ja selle sisuga tutvumine oli vabatahtlik..! Ega küll meheliku-, sealhulgas militaarkasvatuse korraldamine kerge asi olegi. Isegi sel juhul, kui leiduks tublisid vastava ala meesõpetajaid. Õnneks on üha rohkem oma abi pakkumas kaitseliitlased.
Tulevikku suunatud maskuliinset, isamaalist mõtlemist pole siiski teadlikult kavandatud, veel vähem seda õppekavadesse juurutatud ning hariduskorralduses on aastaid välditud- ja mitte ainult naisministrite poolt- vastutustahtelist, mehekeskset alget. Mehist, kutsuvat signaali ei väljasta veel tänaselgi päeval piisava valjusega ei kaitse-ega siseministeerium, ei sportlikud, kutsealased, tehnilised ega sõjalised õppeasutusedki. Kaitseväge tutvustavast trükiajakirjandusest meenuvad rohkem teated rivikõlbmatusest ja relvapõlgusest, televisioon kajastab kaitseväe tegevusi pealiskaudselt mõne suurõppuse ajal, väge ennast näeb rahvas korra aastas, paraadil. Ehk suudab värske president hoiakuid muuta, esimesi märke sellest juba on...
Kaitseliit kasvab ja areneb koos eriorganisatsioonidega õnneks jõudsasti ning loota võib, et vabatahtliku riigikaitse tulemusrikas tegevus ta peagi tähelepanu keskmesse tõstab. Ent tal ei jätku jõudu töö ärategemiseks, mille kodu, kool, kasvatus- ja kultuuriasutused on tegemata jätnud. Kaitseliidule on vaja palju suuremat toetust, finantse, koolitust. Aga ka austust, tunnustust ja tähelepanu isikuile, kes seal tõelist noorsookasvatuse tööd teevad. Ja selle eest tänusõnu väärivad. Ka militaarne ajalugu ja selle esitlemine on väga oluline. Kes ikkagi olid need eesti poisid , kes ilma igasuguse käsu või sunnita üheksakümnendate alguses teenitusse läksid, kaitseväele aluse panid? Miks nendest ei kõnelda ja neid iseseisvuse taastajateks ei tituleerita? Nad on seda ju tegelikult, mitte aga mänguliselt nagu on seda teatud sõpruskondades sündinud mõned praegused kassikullast medalite omanikud ...
Isamaaline kasvatus saab alguse kodust. Isa on poja esimene õpetaja ja tema vaimsuse kujundaja, kes mehe tähenduse ja tema tegevuse tuuma peab aitama juba algkoolis poisini viia. Siis hakkavad poisid ka elus mehe kuju otsima, nende pilgud õigesse suunda pöörduma. Sõnumit peaks võimendama tõsine trükisõna ja vastavasisulised saated raadios ning televisioonis, mis meil aga pea täielikult puuduvad.Samuti nagu rahvusriiklikult olulised ja tähtsad poeglaste gümnaasiumidki, mille taasloomise algne mõte äsja Tartus järjekordselt läbi kukutati!
Avalikus meedias pole meessoolisele järelkasvule üldse tähelepanu pööratud. Olukorras, kus tüdrukutele-naistele suunatud ajakirju ja telesõusid on juba niigi meeletult palju, ilmub ajakirjanduslettidele ja teleprogrammidesse kergekaalulisi üllitisi- saateid veel juurdegi!... On see meheliku alge sihiteadlik õõnestamine Eesti ühiskonnas? Või mis on seda veel rohkem? Üha enam leviv vodevill-ajakirjandus juhatab lugejat-vaatajat-kuulajat järjekindlalt lodevuse, lõbumajanduse ja hedonismi teele, mis on selgelt ületamas mõistlikule meelelahutusele lubatud piire ja omab hukutavat tähendust kasvueas poisslastele. Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades märatsenud noorukite vandalism näitas, milleni võib viia nii riikliku kui koduse ja vanemliku kasvatuse, hoolitsuse ning vastutustunde, aga ka suunava trükisõna puudumine. Muulastest noorukeid mõjutab ,mõistagi, ka pidetuse ja võõral maal elamise tunne, mida ainsana saab muuta sihipäraselt suunatud keeleõpe, haridus –ja kultuurialane integratsioon, kohustusliku ajateenistuse läbimine ja koos põlisrahva osalusega läbiviidav isamaaline kasvatustöö. Keeletus takistab suhtlemist ja kommunikatsiooni. Selle on oskuslikult, jõuliselt ning sugestiivselt siinsete muulaste mõjutamiseks ära kasutanud Venemaa propaganda ja eriteenistuste võrgustik . „Keeletus sünnitab seadusetust “ on öelnud meie president Lennart Meri. „Kommunistlik koolitus on salakaval“, on hoiatanud totalitaarsete reziimide uurija ALAIN BESANCON oma teoses „Sajandi õnnetus“. Sajand on möödas, Eesti iseseisvus veerand sajandit tagasi taastatud, kommunistlik koolitus ka formaalselt justkui kadunud kuid järelainetused kestavad edasi. Ja õnnetus jätkub. Eesti haridusasutustes pole selle kontrolli alla võtmiseks siiani piisavalt pingutusi tehtud, vähene tehtu pole aga andnud positiivseid tulemusi. Mõne ajutiselt esile tõusnud ja isamaaliselt meelestatud haridusministri sõnavõtte, pöördumisi, südametunnistusele koputamisi, et poiste meheks kasvatamise alal vanemad ise midagi ette võtaks, on olnud kosutav kuulata. Ent kas ligi paarkümmend aastat väldanud pidulik paigal marssimine sellest lõpeb? Kas asendub see ehtsa ning edasirühkiva, jõulise rivisammuga...?
Poeg, mees ja isa olid Vabadussõja järgses ajaloos Eesti elu põhimõisted. Emad olid poegi sünnitanud, isad neid kasvatanud ja eluteele juhatanud. Koolid olid andnud vajaliku hariduse ning patriootilise kasvatuse, rahvas toetanud oma poegi rasketel hetkedel ja toetunud ise neile aegadel, kui võitlusvõimelist jõudu tarvis läks. Haridusministeeriumi, koolide ja militaarorganisatsioonide poolt tolleaegsetes koolides antud kasvatusel oli kauakestev mõju. Mälestus sellest oligi, mis meid lõpuks ka sügavpõhjatust kommunistlikust mülkast pinnale tõi. Isamaakasvatus, kaitsetahe, mehelik vastutustunne oma riigi ja rahva ees peaks seisma silmapaistval kohal praeguseski Eesti Vabariigis. Ning jätkuma ka tulevikus. Selleks vajame tõsist, põhjapanevat, isamaakasvatuse teemalist suurarutelu või koguni kongressi, mis märgib maha uued rajajooned, kavandab arengustrateegia, postuleerib vajalikud põhimõtted ning annab ainelised vahendid organisatsiooni kätte, kes selles üllas missioonis juhtohjad enda kätte võtab. Mis segab meil praegu säärase kongressi ettevalmistamist? Kõhklus, kas seda on vaja? On küll vaja. Mees ja tema järelsugu tuleb ausse tõsta. Aeg on hakata seletama eesti rahvusliku elujõu sisu mehekeskselt ja mehest lähtuva mõtte kaudu. See tõrjuks eemale praeguse labiilse, hõreda ja pealiskaudse, arutusse feminismi kaldunud ellusuhtumise, ideelageda ja ebaeestlasliku elufilosoofia. Mõistagi ei kujuta see kõik naiselikkuse osa alahindamist. Pigem küll rüütliromaanidest pärinevat daamikultuse esiletõusu kuna teiste õpetuste kõrval on Eestis maha käinud ka kombeõpetus. Olukorda saabki parandada vaid sel teel, et aastakümnetega sassi aetud soorollid oma kindlatele, meil ajaloolise õilistuse pälvinud kohtadele asetatakse. Need on tervest mõistusest lähtuvad pakilised, kohest lahendust nõudvad ülesanded. Ülesanded kodudele, koolidele, haridusministeeriumile ja loomulikult ka kõigile muudele valitsemisasutustele.
Muutes mõttemalle poiste suhtes nüüd pole tarvis aastate möödudes küsida: kuhu kõik need mehed jäid? Vaid teada ja tunda , et Eesti mehed - usaldusväärsed, targad, tugevad ja isamaaliselt mõtlevad – on meie keskel. Valmis Eesti elu jätkusuutlikuna edasi viima ja vajaduse korral seda kindlalt kaitsma. Näide selle kohta on olemas – riigipöörajate ohjeldamine, kriisisituatsiooni reguleerimine, massipsühhoosi mahajahutamine. Kuid eriolukordades orienteerumine ja nende lahendamine pole eesmärk omaette, ainult sealt au või tunnustuse otsimine oleks banaalne ja rumal. Ühe Ameerika tuletõrjedepoo seinal seisev loosung –POLE ÕIGE UHKUSTADA TULEKAHJU KUSTUTAMISEGA, MILLE PUHKEMIST OLEKS SAANUD ÄRA HOIDA – peaks meie valitsust, eriti aga haridusala, välissuhtluse ja sisejulgeoleku ametkondi väga tõsiselt oma tegemiste üle järele mõtlema panema. Ennekõike selle üle, kas ja kus peab mehe sõna maksma. Sest sellest on ajaloos alanud kõik. Nii head kui halvad asjad....
“Kurjuse võiduks pole tarvis midagi muud kui seda, et head mehed midagi ette ei võtaks,” on öelnud targad kirjaread. Kas on lootusi, et meie poisid saavad normaalse, see tähendab meheliku kasvatuse ja selle juurde kuuluva arenguruumi koos vastavate tingimustega? Kas neist kasvavad head mehed, kes kurjuse teele tugeva ja kindla tammi ehitavad? Hamletlikult väljendudes – selles on küsimus.