Kümmekond aastat tagasi hüüdis endine kommunistliku partei ajaloolane, iseseisvuse ajal sotsioloogiaprofessoriks moondunu: praegu Eestit valitseva POLIITILISE ELIIDI MORAALITUST JA KÕLBLUSETUST ei saa üheselt taandada nõukogude aja pärandile! Kunagine punategelane ja ideoloog püüdis kõlvatukestele, kes olid pugenud omavalitsustesse, seadusandlikku kokku ja valitsemisorganeisse etteruttavalt “ hüva nõugi” jagada:
“ Poliitikud ( loe: endised kommunistid) kui ühiskonna oluline eliidigrupp peaksid kokku leppima kindlates eetilistes normides, mis inimlikustaks poliitilist kultuuri.”

Õige mis õige! Jutt eetikast kõlas nagu sireenide laul! Ent ütlemata jäeti kõige olulisem – nimetatud “eliidigrupil” polnud oma kommunistliku kujunemisloo tõttu eetikaga kunagi mingit kokkupuudet olnud! Hädade peapõhjus peitus ja peitub ikkagi selles, et kommunistlik moraal on endiselt elus ja toimetab väliselt veidi muutunud oludes aktiivselt edasi. Mistõttu hävitab ning mädandab üldinimlikku moraali. „kommunistlik kasvatus on salakaval ja katkematu ning maskeerib headeks tegudeks halvad teod, mida ta laseb toime panna“ (ALAIN BESANCON “Sajandi õnnetus” Loomingu Raamatukogu, 2001 nr 34/35, lk 41). Kas suutis Eesti riik uuel iseseisvuse ajal punastele professoritele selgeks teha seda, mida pikkade aastakümnete jooksul kandsid endas, oma vaimus ning aadetes kannatava eesti rahva kõige kindlameelsemad ja kommunismivastasemad esindajad? Kuhu jõudis Eesti riik, kui ta kõrgkoolides, mis ju eliiti ette valmistama peavad, jäeti ringi kondama “teadusliku” kommunismi kateedritest pärinev “mõttetarkus” ja selle kandjad, kes hakkasid segastes oludes Eesti „eliiti“ esindama? Kuidas sai teoks olukord, kus fundamentaalsetes, noorsoo ilmavaadet kujundavates hariduselulistes küsimustes jäid endiselt otsustajateks ühe võikaima, kommunistliku ideoloogia esindajad, skolastikud, silmamoondajad ja kollaborandid? Saated metsavendade elust on nüüd küll teleekraanil, kuid see on alles esimene päikesekiir kommunistliku Eesti pimeduseriigis! Miks aga pidi kommunismivastast relvastatud vastupanu tõe sõnumit rahvas ootama enam kui kolmkümmend aastat...!

Ajaloo pöördehetkedel seisatutakse ja vaadatakse tagasi, kuulatakse tarkade nõuandvaid hääli, loetakse nende poolt kirjapandut. Haridust väärtustaval eesti rahval on sedalaadi lugemisvara rohkesti, põhjust huvi tunda eliidi mõttemaailma vastu aga küllaga. Corruptio optimi pessima - halvim on ära rikkuda parim – hoiatasid juba vanad roomlased. Säärane oht Eesti “eliidi” - eriti just haridus- ning kultuurijuhtide praeguse tegevuse näol seisab reaalsena meie ees. Ja kui midagi otsustavalt ei muudeta, siis tulevikus ka meie laste ning lastelaste ees. Küsimus kõlab : kas leidub rahva hulgas piisavalt tarku päid, et peatada ähvardavad sündmused enne pisaraid ja verd? Seistes silmitsi tõsise ohuga tasub meenutada rahvusliku ideoloogia suurkuju Oskar Looritsa aegadetaguseid mõtteid.

“Käsikäes parteide ja ajakirjanduse massipedagoogiliste funktsioonide langusega kerkib seda tõsisemalt päevakorda massi poliitilise ja kultuurilise edasijuhtimise küsimus: kes ja kuidas seda saaks teha? – Normaalseis oludes peaks teostama seda muidugi nn. eliit laiemas ulatuses. Aga kui see eliit ise on osutund suurel määral kõlbmatuks oma kõrgeima ülesande jaoks ja põeb kriisi, siis ta mõjub muidugi ka massile kahjustvalt ja soodustab enam kui pidurdab massi ajutise poliitilise närvipõletiku krooniliseks muutumist. Siis kerkivad arstideks harilikult ikka üksikud tugevamad reaalpoliitikud, kes manduvad hõlpsasti küll ka diktaatoreiks ja kel lasub seda suurem vastutus, mida vähem neid on. Päris segavana tunnukse, kuidas nii paljud hääled meie endisest poliitilisest juhtkonnast kurjustavad nüüd tagantjärgi massi poliitilise kasvatamattuse üle, - taipamatta, et nad sellega ju iseendid piitsutavad: sest eks ole ometi eliit ise vastutav massi kasvatuses. Kui aga sellistel juhtidel oli teotsemise vabadus, siis nad hoolisid kahjuks liig vähe rahva kasvatamisest, vaid turtsusid taas nende üksikute vastu, kes liidreille nende otseseid ülesandeid meelde julgesid tuletada.”
(OSKAR LOORITS, Eesti kultuurist, orientatsioonist ja ideoloogiast, lk 250 – 251)
Kas ei kõla tänapäevaselt?

Kas meie praegused poliitilised juhid, erakondlased ja “eliit” (kellest paljud riigihümni sõnu peast ei tea!) ajalooliste hoiatuste vastu huvi on tundnud? Ei usu. Kas nad oma nõunikega sõnumi sisu seletada suudaksid? Vaevalt küll. Kas nad eesti kultuuri, orientatsiooni ja ideoloogia üle on kunagi sügavamalt mõteteisse jäänud? Raske uskuda. Oleks selline tegevus neile ülepea jõukohanegi? Vist mitte.

Üks on kindel: kommunistlik kõlvatus ja sellest tulenev eetikapuudus on olnud ja on rahvuslikku vaimu hävitav haigus. Endised punapoliitilised posijad o m a leiutatud “retseptidega” ajaleheveergudel seda ränka tõbe ravida ei suuda. Küll aga võib nende kahepalgeline “rohuteadlase” mängimine levitada jätkuvalt infektsiooni, esile kutsuda uusi bolševistlikke haiguspuhanguid ning põhjustada poliitilise punataudi krooniliseks muutumise.

Koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega…

Arvamus

TRENDING