Võlusõna kultuur kaunistaski hiljem siin viiskümmend aastat kestnud sotsialistlikku segadust ja sõgedust, majanduse, kodude ning perekonnaelu laostamist. See sõna pole oma “juhtivat rolli” minetanud ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Kui kultuurist kõneldakse,vakatavad kõik. Ning kes ja mida kultuurist täpselt kõneleb, jääb mõnigi kord hoopis tähele panemata. Sest kultuur on kõva sõna, kultuur on seotud kapitaliga ja kapitalismis me ju nüüd elamegi. Selleta ei tule toime ei konformistid, kommunistid ega kollaboratsionistid.
Viimase kolmekümne viie aasta jooksul on raha kultuurisse, lisaks maksumaksja taskust võetavale, hakanud voolama ka kasiinodest, kõrtsidest ja kabareedest. Mistõttu kultuur on kosunud. Ning muutunud silmatorkavaks. Koguni nii silma torkavaks, et jätab silmast ilma mõnegi, kes vanu asju „kultuuri toojatest“, kultuurist endast või selle rahastamisest meelde tuletama on hakanud! Need, kes pimedatele etendusi annavad ja varem selgeks õpitud puntratantse sireenide laulu saatel lavale seavad, teavad, et tantsijate undrukute all olevad majanduslik-poliitilised traagelniidid ei tohi publikule väga silma torkavaks muutuda.
Ega see alati õnnestu.Mälu elab ja nii mõnigi teab, kuidas asjad käisid siis, kui kultuuri veel ei “rahastatud” vaid see sündis iseenesest – igapäevaelu, ausa töö, iseseisvustunde ja tõelise isamaavajaduse sümbioosina. Nüüdne kultuur pole ligilähedaseltki sarnane omaaegses Eesti Vabariigis eksisteerinule, mida tehti suures osas tasuta ning rõõmuga.Tänapäevakultuur on oma olemuselt surmtõsine. Ja juba loomu poolest niisugune, mis ”igakülgset” toetust ja toetajaid vajab. Nagu nuia najal tuigerdav sant! Samas on ta moolok, mis parenedes, arenedes ja jõudu kogudes üha vägevamaks sirgub. Ent iseseisvaks ega enesega toimetulevaks kunagi päriselt ei saagi vaid kasvades oma toitjatele järjest suuremaid nõudmisi esitama hakkab. Mistõttu tuleb talle ka üha rohkem anda! Antavat aga kust mujalt kui maksumaksja taskust võtta…Kultuur, kui see areneb stiihiliselt, jätab enese järele kõrbe – teadis kommunistliku ideoloogia rajaja Engels.
Nii see tõepoolest on. Vaadates praegu meie maad ja rahvast, eriti aga viimaseid veel säilinud küla -ja talupojaelu varemeid, saame tõdemusele kinnituse.
Võimsalt rahastatud kultuur - asjana iseeneses - peaks ju vähemalt ise muretu ja rõõmus olema. Aga ei ole – ta jalge all on tüma maa, põues pitsitus ja pea kohal internatsionaliseerumise pilv. Kultuur on muutunud rahvusvaheliseks. Ja et ta kord juba selliseks kätte on läinud, nõuab ta eriti palju. Sest tal on palju väljundeid. Väljundid aga vajavad finantse. Ning neid tuleb kellegi taskust leida. Ka kultuuri “toetavad” ametnikud ei tule toetusteta toime. Nad kaoksid päriselt ära, kui maksumaksja neid ei toetaks!
Kultuurist on üks osa kõrge. Tippsport näiteks. Ja see mis kõrge, on ka kallis. Säärase kultuuri üleval hoidmiseks lendavad miljonid! Kuhu? Taevasse, loomulikult! Mis peabki nõnda olema, sest kõrgkultuur ju mööda taevaseid radu rändabki! Ta on nagu suits, tuul või virvendus. Temast ei jää, vastupidiselt rahva poolt loodud ainelisele kultuurile, midagi käegakatsutavat järele. Vaid ainult kosmilisest kõrgusest kostev helind, muinasjutt, legend, müüt või hõllandus! Katsu sa siis lihtinimestele tema tähtsust või tähendust selgeks teha? See on väga raske!
Vene okupatsioonivõim ladus “kultuuri” alla miljoneid. Võimu müür sellel püsiski. Muidu oleks ebamajanduslikkusele, sõjakusele, priiskamistele, raiskamistele ja hõiskamistele ning “uue inimese” kasvatamisele juba ammu lõpp tulnud. Meenub, kuidas “rahvas tantsis külatänaval, sotsialismist säraval” ning kommunismi ootas. See aga ei saabunudki. Ennem seda vajus kommunism kokku. Kultuuri “areng” aga kestis ikka edasi! Kultuurkapitali juht Avo Viiol sai iseseisvuse saabudes vast esimesena aru, et miski on väga viltu ning püüdis “arengut” peatama hakata, vedades Kultuurkapitali kogutud raha tema tegelikku päritolukohta – kõrtsidesse, kabareedesse ja kasiinodesse tagasi! Ent sattus selle eest vanglasse. Õiguskaitsjad nõuavad, et Kultuurkapitali kunagisel juhil ja endisel Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õppejõul (sic!) tuleb kapitali koguda, et kultuurile (..?) tekitatud kahju hüvitada. Tutkit ta aga aga hüvitab! Siit nähtub, et kes “kultuuri” arengut Matrossovi kombel tõkestama tõttab, lõpetab alguses halvasti (vanglas), hiljem aga hästi, tehtud mehena - (taskud võõrast raha täis ja vastutust ei mingisugust!)…
Kultuuriobjekte tuleb üha juurde (subjekte muidugi veelgi enam!). Kunstimuuseum KUMU ( tõlkes kahtlane kuulujutt!) juba hüüab ja huikab Lasnamäe kinkude takka, KULTUURI KATLA (tuldpurskav vulkaan Islandil) saime ka valmis, ERM (hirm mulgi murdes) särab ja sätendab Raadi mõisa väljadel ning KULKA (viinapudeli nimetus joodikute keeles) hakkab pumpama miljoneid räämas linnahalli ja tsaariaegsesse Patarei vangimajja … Jah, eestlased armastavad üha uusi kultuuriasutusi ehitada .Vahepeal laulavad ja siis jälle ehitavad!! Olles eelnevalt üle ilma kokku kerjanud tarbeesemeid, ravimeid, põetusvahendeid ja saatnud oma lapsed SOS-küladesse ning vanurid ülikallitesse hooldekodudesse... Teinud elanikest tühjaks külad ja vallad, ehitavad nad Kinomuuseumi (KIMU, tõlkes narkotsilaks), mille platsile Maarjamäel peagi kogu tööjõuline Eesti elanikkond (umbes 460 000 inimest!) kenasti ära mahub! (Kes ei mahu, paigutatakse Viru Vangimajja (VIVAT VIRUMAA!) või siis okupatsioonidest vabasse muuseumi Tallinnas, (rahvakeeli VALAMU!). Mõned saavad ka vabaduse valvureiks – nagu kuulutab Tallinna Vangla tööpakkumine trammiuksel.
Taas kord on kultuur kõrgel tasemel. ... Ja kits laudas lehma asemel!
