Mõnigi kord olen lehitsenud Ernst Nurme toimetatud „Valimikku Rooma autoreid“ või siis Anton Härma „Ladina keele lugemikku“ gümnaasiumi III klassidele ja vaadates riiulis rohkem kui kuuekümne aasta taguseid ladina keele õpikuid, leidnud üles isegi omaaegse ladina keele loengu konspekti. Silme ette on kerkinud Richard Kleis hõbeuuriga vestitaskus, Ülo Torpats kustuma kippuva piibuga ja prillide tagant range pilguga vaatav Lalla Gross – mälestus klassikalist filoloogiat Tartu Ülikoolis õpetanud latinistidest.

Esmane nõue haritlastele

Eesti Euroopasse rännakul unustati ära mõned väga olulised asjad haridusvallas. Ennekõike ehk see, et haritlaste tähendust mõistetakse ja ka mõõdetakse Euroopas teistmoodi, meist erinevalt. Näiteks valdavas osas Euroopa maades on klassikaline filoloogia aukohal, ladina keelt õpetatakse vähemalt Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa gümnaasiumides põhidistsipliinina, mitte kõrvalainena. Meie riiklik õppekava aga ladina keelt ei tunnista. Mõnes üksikus humanitaargümnaasiumis, tänu entusiastlikule õpetajale, on ladina keel küll olemas ent enamasti valikainena. Sealgi on nii, et tundide vähese arvu tõttu ei jõuta alati keele filoloogilise ja filosoofilise mõtestatuse juurde. Grammatikareeglite õpetamisel peab aga õpetaja olema tõeline fanaatik ja virtuoos kui tahab tuua ladina keele olemuse nähtavale nii tekstides kui ka õpilaste meelestatuses. Võib ütelda: tegemist on „nišitootega“, millele üldise õppekava pingestatuses ei ole tähelepanu pööratud. See selgitab ühtlasi, missugused on Eesti hariduselu juhtimise prioriteedid.

Süvahariduse keel

Mitmed ülikoolid õpetavad ladina keelt tulevases kutsetöös vajamineva keelena. Sellised erialad on loomaarstiteadus, meditsiin, rohuteadus, õigusteadus jne. Ka filoloogid saavad ladina keele alast koolitust aga seda anti ja antakse küllap ka praegu ettevalmistuseta üliõpilaskontingendile ebapiisavas mahus. Kahe ja poole aastane kursus eelmise sajandi keskpaigas, andis siiski süvenejatele ladina keele alal päris korraliku põhja. Oli aeg ja mitte väga ammu, kus Caesari „De Bello Gallico“ sissejuhatavat lauset: “Gallia est omnis divisa in partes tres, quarum unam incolunt Belgae, aliam Aquitani, tertiam, qui ipsorum linguae Celtae, nostra Galli apellantur“ – teadis iga vähegi endast lugupidav filoloogiatudeng. Üks hilisem keeleteadlane, kes ei saanud ühiselamus und, loendas aga mitte lambaid vaid luges peast Ovidiuse värsse kuni uni ta maha murdis.

Ladina keelt tuleb hakata õpetama kõigis klassides juba progümnaasiumis. Sellel on suur paktiline ja kasvatusteaduslik tähendus. Näiteks romaani keeled põhinevad ladina keelel. Hispaania, itaalia, prantsusekeelsed tekstid omandatakse ladina keele oskuse korral siis lennult! Inglise keel ja saksa keel saavad selgeks kordades kiiremini ja hõlpsamalt kui aluskeel – ladina keel – on juba gümnaasiumi omandatud! Ei tohi unustada, et inimkonna ajaloos oli tuhande aastane periood, mil poliitikat ja teadust tehti vaid ladina keeles! Lisaks nõudis ladina keelt õigusemõistmine, filosoofia ja väitlemiskunst. Ladina keel oli nii antiikaegade kui ka uusaja keel. Kuidas mõista keskaega, kunsti - või kirikulugu ilma ladinakeelsete tekstideta?

Eesmärk pühendab abinõu!

Haritlaste maailm mitmekesistub ja avardub uskumatult kiiresti! Juba meie president Lennart Meri oli polüglott - ta valdas peamisi Euroopa keeli nii sõnas kui kirjas! Teiste riigijuhtide palvel tõlkinud ta ka ühe venelasest poliitiku jutu, kuna keegi Euroopas ei saanud aru, mida venelane tahab! Küllap oskas president piisavalt hästi ka ladina keelt nagu iga kõrgelt haritud eurooplane!

Oleks praegu võimalik temalt küsida, millises klassis tuleks hakata ladina keelt õpetama, siis oleksin kindel tema vastuses: seitsmendas klassis! Haruldased ladina keele klassid alustavad meil aga õppimist alles kümnendal kooliaastal! Liiga hilja! Sest alustatud on juba teiste keeltega! Lingvistid ja õpetajad võivad siit jätkata ning öelda, mida nemad asjast arvavad? Aga usun, et lastevanemad, tuleviku haritud eesti rahva saatuse üle peamised otsustajad, on üksmeelel selles, et nende lapsed oskaksid võimalikult rohkem ja paremini Euroopas kõneldavaid keeli! Kui esmaseks abimeheks edukal keelteõpetamisel ja õppimisel tunnistatakse ikkagi ladina keel – siis eesmärk pühendagu abinõu! See deviis võiks olla signaal ka Eesti haridusministeeriumile ja selle juhtidele. On korduvalt juhitud tähelepanu vanade keelte armetule olukorrale meie muidu hariduslembeses riigis. Seda on teinud nii õpetajad, õpetatud pead teistelt aladelt kui ka kõrgkultuursed latinistid ent idee on olnud nagu vox clamantis in deserto (hüüdja hääl kõrbes).

Euroopa - Eesti uus kultuuriruum

Kui venelased asusid kaheksakümmend aastat tagasi Eestis kirjaoskamatust likvideerima (likbez!), siis sattus löögi alla ka ladina keel! Milleks? Surnud keel! Ja mis kõige tähtsam – kodanlik keel! Taandugu, jäägu köögi- või heal juhul nurgataguseks keeleks! Kirillitsa on see, mida eestlased vajavad! Ei olegi vaja väga imestada, et alles kolmkümmend aastat tagasi tuldi Venemaal mõttele asendada retseptidel ladinakeelsed nimetused vene tähtedega! Sellel hullusel saadi küll sabast kinni aga iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis on kolmkümmend kaks aastat kestnud kampaania, kuidas venelastele eesti keelt õpetada! See on nõudnud sadu miljoneid maksumaksjate raha, kestab edasi ja tõstab veel tuuregi, sest haridusjuhid ja riigi valitsejad on ilmselt nii otsustanud!

Teine võimalus – heita kogu see vene kupatus kõrvale ning pühenduda teemadele, mis Eesti noorsoo tuleviku jaoks olulised –pole tunnustust leidnud. See ei tähenda kellegi diskrimineerimist aga iga lojaalse kodaniku isiklik kohustus on ära õppida kehtestatud riigikeel. Venelastele tuleb sõnaselgelt öelda: meil Eestis NSVL-i keeleteadlase Marri „tarkused“ ei kehti! Järgime eestlaslikku ja Euroopa kultuuriruumi , sealseid nõudeid ning enda vajadusi. Euroopa riikidega suhtleme nende emakeeles, sest oleme selleks võimelised!

Sõnaselgelt ladina ja ka kõikides teistes keeltes

Ladina keelt märkame eriti siis kui rännuteed on viinud vanadesse Euroopa maadesse. Lahtiste silmadega ringi käies loeme ladina keelt skulptuuridelt, omaaegsetelt hospidalidelt aga ka kuulsate arhitektuurimälestiste, kirikute, katedraalide või muuseumide seintelt. Väga hea kui tekstide sisust ja tähendusest ise aru saadakse, sest tõlget nende juures pole. Tundub veidi uskumatu aga ladina keel astub meie ette ka kodumaal Eestiski. Näiteks kirikutes. Väga vanades tekstides saab selguse vaid see, kes tunneb ladina keelt. Selgus ongi ladina keele põhitunnus, mistõttu see keel on haridusalaselt esmatähtis just koolides! Parafraseeringud, ümberütlemised ja eufemismid on rohkem uusaja leiutis, vanades keeltes kohtab neid harva. Expressis verbis – sõnaselgelt – see mõiste pärineb algselt ju ladina keelest ja seda meeldetuletust vajavad Eestis nii poliitikud kui haridusjuhid! Tarkuse armastuse juurde juhib meid kreeka keel. Loetagu Madis Kõivu filosoofilisi artikleid, kus selgust loob kreeka keel ja näiteks võru keelsete vanasõnade kaudu kulgev tarkuse armastuse põimingulisus.

Eesti haridusfilosoofia on harituse põhitähendusest ja eesmärgist aastakümneid mööda vaadanud. Vanade keelte vaimustust oleks ehk veidi raske ette kujutada, aga kultuurrahvale - kelleks eestlastena ennast arvame - peaks ladina keele õppimine käima koolikohustuste hulka! See aitab elus edasi ja väldib tulevikus piinlikke eksimusi ladina keele avalikul kasutamisel (inter anna silent Musae, p.o. inter arma silent musae), Eesti Ekspress lk28, 5.juuli 2023, (nr.27).

Sõja ajal muusad tõepoolest vaikivad, kuid rahuajal ja võõrideoloogia survest vabana oli ladina keele kõrvaleheitmine Eesti koolihariduse korraldajate suur ja andestamatu viga!

Märkmed: