Vene väed Tallinnas 1940. aastal
Pole paremat dokumenti, kui toimunud ajaloosündmustest osavõtjate vahetute muljete põhjal kirjapandu. Ja seda ANTS ORASE, inglise filoloogi ja erudiidi, omaaegse Tartu ülikooli õppejõu memuaarid kindlasti on. Valitud lõik (lk.34 –36) tema raamatust “Eesti saatuslikud aastad 1939-1944” annab kujuka pildi okupatsiooni algusest baaside ajastul, sellega kaasnenud butafooriast ja brutaalsusest. Kas ajalooseikade meenutamine on ülearune?
“Tallinnas olles juhtusin minagi nägema neid venelaste rünnakuid kauplustele. Nad tormasid rühmade kaupa sisse ja lausa ahmisid sületäite viisi kaupu. Nad olid innukad ja hasardis – olid nad ju saabunud külluse maale. Nõukogude ametnikud julgustasid neid rünnakuid, sest oli see ju eellugu sellele suurele röövimispoliitikale, mis algas mõni kuu hiljem.
Eesti kaupmehed aga müüsid ja müüsid – algul küll meelsasti, kuid hiljem üha vastumeelsemalt, nähes oma ladude seisu kahanemist. Samas olid nad sunnitud müüma, kuna iga keeldumist võidi tõlgitseda ebasõbralikuks aktiks Nõukogude Liidu vastu.
Raudne distsipliin, millele venelased olid alistatud, tuli ilmsiks ka nende sõnakehvusest, mis oli üldiselt läbitungimatu. Vaid üsna harva – näiteks pühade ajal vägijookide mõjul – võis nendega vestelda ning ka siis rääkisid nad lühidalt ja ebamääraselt. Nad esitasid ise küsimusi, kuid vastasid harva teiste omadele. Kui nad seda tegidki, siis kasutasid nad samasuguseid sabloone ja mehhaanilisi vastuseid. Nad üritasid küll väliselt mingil määral kohaneda selle neist tsiviliseerituma ümbrusega, kuhu nad olid sattunud, kuid vältisid hoolsalt tegemast midagi, mis nende maailma peitvat eesriiet mittebolsevistlike silmade eest kergitas.
Esimesel kuul käitusid venelased äärmiselt korrektselt ja hästi. Siiski ilmnes, et see ei olnud spontaanne, sest vähimatki nendepoolset eksimust karistati julmalt, mis meile tundus hirmuäratav. Hukkamised sobimatu käitumise pärast avalikus kohas olid tavalised.
Kord oli Tallinna politsei vahistanud paar purjus Nõukogude meremeest ja helistanud nende laevale, et kui mehed ei tohi veeta ööd putkas, viidaks nad ära. Vastus oli lühike: “Laske nad maha ja säästke meid vaevast!”
Vene autojuht, kes oli autoga sõitnud otsa eesti talupoja hobusele ja vankrile, käsutati masinast välja ning ohvitser, keda ta oli sõidutanud, lasi ta kohapeal maha; talupoja palved mehe päästmiseks olid tulutud. Need ja muud taolised juhtumid andsid meile eelaimduse sellest täielikust üleolekust, millega Nõukogude Liit suhtus inimhingedesse. Meid see veel ei puudutanud, kuid pani mõtlema ja kartma. Kes küll olid need inimesd, kelle distsipliin oli rajatud sellistele meetoditele? Milline oli see valitsus, kes kasutas sääraseid võtteid?
Samaaegselt tulvas kogu nõukogude kunst ja muusika kui paisu tagant üle kogu maa. Tundus peaaegu, nagu olnuks kunst ainus tõeline elu Nõukogude Liidus. Nõukogude kontserdid, näidendid, balletietendused, raamatu-ja kunstinäitused – kõik järgnesid üksteisele hingematva tempoga.
Seda polnud raske teostada, sest kunsti ja propaganda puuduses Nõukogude Liit ei vaevelnud. Eestis käisid ringreisidel nõukogude kuulsaimad lauljad, pianistid, näitlejad ja balletitantsijad. Nõukogude saatkond Pikal tänaval Tallinnas näitas üles suurt külalislahkust, pakkudes loendamatutel vastuvõttudel piiramatult viina, kalamarja ja Kaukaasia veini. Sellist kulinaarset ja kunstilist üleküllust pakkusid kommunistid alati, kui neil selleks vaid võimalus avanes.
Kunagi varem polnud Nõukogude Liit teeselnud nii heatahtlikku suhtumist Eestisse kui neil aegadel. Pealtnäha oli see kui austuse ja otsekohesuse kehastus. Ent igasugune katse eestlaste – võimalik et tulevaste rahvareeturite – poolt läheneda saatkonnale tõrjuti silmanähtavalt järsu halvakspanuga tagasi. Kõik kontaktid Nõukogude ministritega pidid toimuma Eesti välisministeeriumi vahendusel. Kui Eesti vasakpoolsete hulka kuuluv Riigikogu liige Neeme Ruus tahtis varsti pärast lepingule allakirjutamist saada Nõukogude Liidu saadikult intervjuud, kus mainitud isik oleks esitanud kaebusi meie valitsuse vastu, helistati kohe Nõukogude Liidu saatkonnast välisministeeriumi ja teatati, et selliseid isiklikke suhteid ei lubata.
Mõned inimesed hakkasid juba isegi taolisi zeste uskuma. Mul on siiski kindlaid andmeid, et Ruus oli lähedases koostöös Nõukogude ringkondadega. Paar nädalat pärast eespool mainitud situatsiooni jutustas ta usalduslikult paarile sõbrale, et Eesti vallutatakse varsti ja neil (eesti kommunistidel – toim.) on aeg selleks valmistuda: võimu haaramine toimub Nõukogude relvajõudude toel üsna pea. Umbes seitse kuud hiljem sai Ruusist Moskva poolt nimetatud Eesti nukuvalitsuse sotsiaalminister ja peagi Eestimaa Kommunistliku Partei sekretär.”
Ligi kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist näeme ja kuuleme, et asiaatlikke salakavalusi, silmamoondusi ning udutamisi Moskva poolt võetakse Eestis jälle kui tõsist alusmaterjali välispoliitiliseks tegevuseks. Arvatakse justkui võiks idanaabri kavandatu millegi, ka meie jaoks positiivseni välja viia, mingeid uusi, eestlastele senitundmatuid kvaliteete ja võimalusi pakkuma hakata! Loota parimat maksab alati ent silme ees peab olema naabri rahvuspsühholoogiline kuvand, mis aastakümnetega ei muutu, sest pole muutunud sajandite jooksulgi. Venemaa imperialistlik käitumismall, mille väljundeiks sõjalised sissesööstud lähiriikidesse, sealhulgas kõiki rahvusvahelisi reegleid eiravad brutaalsed röövretked Eesti aladele, pole mitte mingi juhus ja müüt vaid ajaloos kordunud, seega kestev traditsioon. Tartu rahuleping oli julma petturi hetkeline tagasiaste. Balti riikidest loobumine ja siin peremehe mängimise hiljutine lõpetamine oli samuti etendus, mille andmises venelased on alati olnud rahvusvahelised suurmeistrid. Eesti iseseisvumist ei võetud tõsiselt 20-ndatel aastatel ega ole ka Eesti iseseisvuse taastamine 1991 aastal Venemaa jaoks mingi argument. Soov võõralt maalt saada, anastada, haarata ning kaasa viia rikkusi ning inimesi, on olnud igipõline. Nagu on igipõline hundi veres soov murda ja viia metsa noor voonakene. Lõpmatult sellise õnnetuse ootuses ei saa elada , kuid selle taaskordumise võimalikkust tuleb igal pool ning igal võimalikul juhul kodanikele meenutada! Kakskümmend neli tundi ööpäevas ja kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas!
Nõukogulikust narkounest ärkamine ei lähe kergelt. Paljud kaotasid okupatsiooniaastatel reaalsusetaju, hakates pidama kommunistlikke utoopiaid usaldustväärivateks arengukavadeks, koguni positiivset sisu kandvateks tulevikuprognoosideks. Nad pole siiamaani mõistnud, et ajutist hetkerahuldust pakkunud suletud süsteem, mille ülalhoidmiseks tekitati isegi “miljonärkolhoose” ja muud taolist bolshevistlikku butafooriat, ei asenda ega saagi kunagi asendada tõelist ja tegelikku majandust, rahvuslikku edu, isamaavajaduse õilsat tunnet. Veel praegu – kolmekümnendal taasiseseisvumise aastal istuvad juhtivatel võtmekohtadel Eesti Vabariigis isikud, kes avalikult kiidavad kolhoosikorda ja seda toestanud süsteeme. Mõnes maakonnalehes lausa nutetakse taga kadunud aegu, mil “ me” – kolhoosi aidast jõusööta varastades - “hästi elasime”. Mismoodi on Eesti aususe ja omariikluse arengu keerukaid ülesandeid võimalik sääraste inimestega koos lahendada? Mida võib oodata seltskonnalt, kelle eluideaaliks oli Eesti kodude varemetele ning peremeeste ja perenaiste pisaratemerele rajatud kolhoseerimine? Millist edumeelsust ja eestlaslikku eneseuhkust saavad üldse kanda need juhid, kelle karjääriredeli ainsaks toeks ja õiglustunde alusprintsiibiks oli nn proletariaadi diktatuur - teisisõnu terrorism, sellele järgnenud kommunistlik kollektiviseerimine - õige nimega avalik röövimine - ja hilisem viletsuse „võrdne jagamine“? Kuidas ikkagi sai võimalikuks olukord, et meie riigi hariduse tippametnik - haridusminister (sic!) - esineb Venemaal avaldusega, mis diskrediteerib Eesti rahvuslikku kasvatust ning hiljutise okupatsiooni ja hävingu meil ja mujal vaata et heateoks kiidab? … Kas võimule trüginud tagurlased, tuulenuusutajad ja eestlusele kaigaste kodaraisse loopijad (Ühtse Venemaa sõpruskond! ) on rahva riiki teistkordselt kõigutamas ja alustelt raputamas?
ANTS SILD