Malevad kui kollektiviseerimist kultiveerivad institutsioonid muudeti noortele meelepärasteks, seal vaheldus töö rohke lõbuga, palju oli noorsoole huvipakkuvid kohtumisi, pidusid, taidlust, üldist nooruslikku lustimist. Loosungitel tauniti lodevust ja liigset joomarlust, mis kõneleb sellest, et verbaalselt väljendatavad kavatsused- nagu kõigil kommunistlikel ettevõtmistel – ei pruukinud otseselt pahad olla. Isegi rahalises mõttes oli malevates töötamine kiiduväärne, eriti hästi teenisid seal ärivaimu omavad komsomolijuhid. Nad korraldasid sotsialistlikke võistlusi, mis võimaldas “töösaavutused” tegelikest tulemustest mitu korda suuremaks paisutada, juurdekirjutusi teha, summasid siia - sinna kantida. Kõik teenisid kenasti ja malevasuve lõpetas mõnus pralle, kus ohjad lõdvale lasti. Ja lühiajalised “kuiva seaduse” piirangud kehtetuteks kuulutati…
Mälu elab
Malevasuvede meenutamine on vanemate vere kihama pannud. Oma tõekspidamistes on nad väga sarnased kunagistele eeskujudele. Viimane selgus Tallinna õpilasmaleva avapäeval aastaid tagasi tehtud intervjuus. Õpilasmaleva funktsionäär andis ETV-s edasi lastevanemate soovi, mis kõlas nii : ”Saatke nad võimalikult kodust kaugemale, ükskõik kui kaugele!” Nagu selgus, olid kaugemad kohad Saaremaa ja Värska, kuhu lõviosa noori malevlasi minna sooviski. Miks taheti lapsi kodust võimalikult kaugele saata? Aga selline oli traditsioon – nii soovisid ja toimisid laste malevatesse saatjad varemgi.
Suvine töötamine on igale õpilasele kahtlematult vajalik ning kasulik. Laps õppigu tööd tegema maast – madalast. Eriti hea, kui seda saaks teha oma vanema või lähedase juhendamisel. Elu alalhoidva ja sellele sisu andva tegevuse olemus avalduks noorele siis kõige vahetumal ja mõistetavamal kombel. Teenitud raha hindamine ning võrdlemine oma vanemate töötasuga on tarkus, millest paljudel noortel tundub puudu jäävat…
Maleva nime kandvast ettevõtmisest kumas aga läbi, et malevasuvest huvitus palju vaba aja veetmise pärast muretsevaid õpilasi, linn kartis tegevusetult ringihulkuvate noortekampade pärast, maakodu mitteomavad lapsevanemad pelgasid, et teismelised suve jooksul linnakividel üha avalikumalt tegutsevate narkokaubitsejate küüsi satuvad ning muud säärast. Tundus, et järeltulev põlv polnud pelgalt perekonna õnn ja rõõm vaid ka suur probleem, millest malevate abiga vabaneda püüti. Sovjettide riik lootis lisaks kommunistliku ideoloogia kultiveerimisele ja koduse kasvatuse hajutamisele malevatest ka teatud tulu saada. Selgus siiski, et üha suurenevates majandusraskustes vaevlevat N Liitu malevad aidata ei suuda. Sihitu rabelemine ja rassimine sünnitas üha suuremaid segadusi, mille jälgi on võimalik kõikjal ka praegu näha. Need on okupatsiooniaegsete vabaõhumuuseumide - endiste kolhooside-sovhooside territooriumidel laiutavad, näota ja otstarbeta tootmishooned : sigalad, söödaköögid, töökojad, kasarmulaadsed korrusmajad keskasulates, kuivatid, laod, juurviljahoidlad, suurusehullustuses ehitatud, hiigelmõõtmetes administratiivhooned ning muu butafooria, mida ajahammas nüüd juba varemeteks on kulutanud. Kas keegi on üldse püüdnud arvele võtta seda hiiglaslikku kommunismiaja varemete merd, mis endiselt Eestit Virust Võruni katab ja igas vallas ning külas silma riivab otsekui küsides – kes koristab need varemed? Tänastele noortele “malevlastele” peaks keegi selgitama, et nende emade-isade tehtud tööst on suur osa olnud täiesti tulutu prahihunnik. Kuidas on võimalik ilustada ja ülistada kunagist mõttetust, brutaalset bolshevistlikku pilastamist, taevanikisendavat aja, materjalide ning tööjõu arutut raiskamist nüüd, Eesti Vabariigis? Üksikud targemad, haritumad ja südametunnistust omavad majandijuhid keeldusid juba toona otsustavalt malevate “abi” tarvitamisest, sest suutsid omal jõul töödega maal toime tulla. Sellist mõttelaadi kandnud esimehed ja direktorid sattusid musta nimekirja.(Ühe Viljandimaa kolhoosiesimehe puhul avastati kontrolli käigus, et too polegi kompartei liige, mistõttu mees kadus kiirelt juhtivametist!) Üksikute vastasrinna võitlejate kallale ässitati ajakirjandus, mistõttu mitmedki malevatevastalised olid sunnitud oma seisukohti muutma…
Koos kolhoosidega kadusid ka malevad. Kellele ja milleks olnukski neid vaja? Seda raskem oli mõista, mis moel ja millistel eesmärkidel neid Eesti Vabariigis jälle üles putitada üritati? Õpilasmaleva laulukonkurss oli näiteks iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis veel hiljuti üleriigiline suursündmus, mille žüriis istusid nii majandusminister Savisaar kui ka haridusminister Reps!? Kas malevate juhid ja kunagised eestvõitlejad tahtsid ja tahavad kutsuda uuesti ellu ka komsomolikomiteed?
Tuleb lõpuks selgelt ütelda - malevad on anakronism, turumajandusele orienteeritud riigis, nagu seda Eesti juba kolmkümmend aastat on, ei saa nende tegevusel olla tulevikku ulatuvat tähendust. ( Mõned aastad tagasi Pirita velotrekil malevasuve lõppu tähistanud noorteseltskond kõneles näiteks TV3 uudislõigus loodud rikkalikest sõprussidemetest, tehtud tööd või selle tulemuslikkust aga ei puudutatud poole sõnagagi!) Küsida tuleb : milline on noortele suveks mõnekuulise töö leidmiseks praegu loodud struktuuride ülevalhoidmise (ruumide rent, küte, hooldus, personali palgad jms) majanduslik otstarbekus?
Malevatest ei saa tagasivaatelises ega ka tänapäeva mõistes positiivselt kõnelda. Oma sügavaimas olemuses peitsid nad- vaatamata sätendavale väliskuuele - meie rahvale kannatusi toonud kommunistliku kollektiviseerimise toestamise, säilitamise ja edasiarendamise ideoloogiat. Okupatsioonirezhiimi kandnud süsteemi üht relikti ei tohiks kasvavale noorsoole isegi mitte renoveeritud kujul eeskujuks seada! Praegused noorte töömalevad, muudetud küll sisult ja vormilt pole aga veel kindlasti vabanenud neid kunagi loonud kommunistlikust juuretisest. Probleemi sügavam olemus on muus. Selles, kas kunagised punanoorsoo juhid, kes valdavalt töötavad juhtivatel kohtadel Eesti Vabariigis, ise ikkagi annavad endale aru, et nad on kommunistlikus udus toimunu ees vastutavad ja peaksid osalema Eesti riiki risustavate, varemeteks vajuvate ehitiste lammutamisel ja ära koristamisel? Hüljatud hoonemonstrumid on nende tekitatud prügimägi, mida ei peaks kraamima järeltulev põlvkond. Mõni aeg tagasi astus maal lösutavate nõukogulike hoonemonstrumite vastu teravalt välja endine malevlane , toona justiitsministriks olnud Lang viidates lammutustööde abiraha saamise võimalusele Euroopa Liidult. Kui selgus, et selleks Euroopa raha ei anna, sumbus ka tema ajakirjanduslik haugatus.
Juba omal ajal kerkis seoses malevatega üles palju probleeme. Peedipõldude kõplamine lapsi ei võlunud. Seda tehti suure enesesunni jõul. Linnalapsed ei mõistnudki, miks säärast tööd üldse tarvis teha on! Siiski arvutati hoolega kokku rohitud vagude arv, mis pidi olema piisavalt suur, et head päevapalka teenida. Läks kiirustamiseks ja kaaslaste ületrumpamiseks, sageli kisti maast koos umbrohuga ka peeditaimed üles. Tasu tuli aga kolhoosil igal juhul maksta ja nii kujunes õpilastel arusaam mitte eestlaslikust ja korralikust tööst vaid stahhaanovlikust ülepeapildumisest, millele järgnes pidu. Nagu Stahhanovil, oli ka kolhoosnikel vastavalt normipäevadele ette nähtud “meelelahutus” - programmiline pummelung külapoe taga nõgesepõõsastes, mida isegi partorg segada ei tohtinud – las “töörahvas” rõõmustab! Kuidas lõppes Stahhanovi elu on kõigile teada. Ja ei ole midagi kadestusväärset ka meie “kolhoositalurahva” (mis jabur termin!) saatuses – pigem on see olnud- vaatamata üksikutele parematele hetkedele - masendus ja meeleheide kaotatud kodude ning peremehetunde puudumise pärast…
Tegelikult kisendavad Eesti põllud, mäed, orud, heinamaad , niidud ja metsatukad valjult ja valusalt ka veel praegu Siberi igikeltsa maetud peremeeste ja perenaiste järele. Ehkki lapsed ja lapselapsed on Eesti talurahva tööd mõnel pool jätkamas, läheb siiski enne aastakümneid kui päris - eestlus taastub – töökuses, aususes, visaduses, maa peremehe- perenaise sügavaimas tundes. Hetkelised töömalevad seda tunnet ei loonud ega saa seda luua mistahes ajutised algatused ka praegu.
Kommunistide ja punanoorte propagandas kõneldi palju töökasvatusest, tegelikkuses oli pilt teine. Töö mänguline, eesmärki ja tulemust üldsegi mitte seostav iseloom, järelevalve puudumine ja komsomoli või partei survel garanteeritud tasu pööras pea peale nendegi noorte väärtushinnangud, kellel kodud olid püüdnud need õigele joonele seada. Jampslik töömängimine sünnitas ka põhjendamatu üleolekutunde – keskhommikuks juba töö lõpetanud, kojumarssiv malev naeris sageli oma aiamaalapil rügava külainimese üle. Või siis asus sama inimese juures hoogtöö korras “haltuurat” tegema, omandades niimoodi mitte ainult totra termini vaid kinnistades selle tähenduse ka ajaloolises mälus.
Üliõpilasmalevate probleemid olid tõsisemad. Tartu naistekliiniku juhataja ütles juba seitsmekümnendate aastate alguses ühes telesaates: ” Malevate vastu ei saa mul loomulikult midagi olla siis, kui suvise tööperioodi lõpul keegi meile siia ka kaadrit juurde planeerib”. Naistearstid kurtsid just sügiseti töökoormuse kümnekordistumist. Malevasuhted ( noormeeste ja neidude pead-jalad kooselamine) tõid paljukiidetud sõpruse kõrval kaasa ka kergemeelselt sõlmitud lõtvu lähisidemeid, mõtlematutest hetkeotsustustest sündinud palangulisi ühteheitmisi, vallaslapsi, isikliku elu äpardustest põhjustatud ülitõsiseid psüühikahäireid, noorelt purunenud õnneunelmaid. Eesti pereelu sügavamale tähendusele andsid malevad ikkagi väga ränga ja purustava hoobi.
Kunagises Maire Aunaste juhitud ETV pihtimussaates kõneles üks ema pisaraid neelates, et tema tütre armastuse ja isikliku elu hävitas täielikult ehitusmalev. Ta lisas meelekibedusega – ma ei tea midagi, mida peaks põlgama samavõrd kui malevat! Need sõnad peaksid uute malevaorganisaatorite indu kärpima, moraalsust, noorsookasvatuse tõelisi eesmärke taotlevas riigis aga olema tõkendiks kavadele, mis poolsajandi pikkuse okupatsiooni eluvorme rekonstrueerida püüavad. Ja seda kõike veel maksumaksja raha kasutades! Hiljuti kinnitati Tallinnas ametisse kõrge noorsoojuht, kelle töötasu ületas tunduvalt peaministri ja presidendi oma!
Omaaegsetes malevates tehti üle igasuguse piiri minevat pulli, pilastati pühadusi, perekonda, kirikut, korraldati “kihlusi” ja “laulatusi”, pulmarituaalidega paaripanekuid ja prooviabielusid. Malevapulma võrdles kohalik külarahvas mõnigi kord koerapulmaga. Sest tegelikke paare see ju ei andnud . Sellepärast tuleb kinnitust malevapaaride püsivuse kohta ( PM, 9. aug. 2004) võtta arvamusena, mis põhjalikumal kontrollimisel hoopis vastupidiseks võib osutuda. Tõepärase pildi malevates toimunust andsid siiski filmi “Sigade revolutsioon” esitlemisel nähtud dokumentaalkaadrid malevapeost, mis olid isegi tänases- siia loksunud lääne „vabameelsuse“ kontekstis - sõna tõsises mõttes vapustavad!
Eesti noorsooelu korraldus võib sattuda ummikseisu
Vaimse ümbersünni asemel püüavad praegused noorsoojuhid ja nende selja taga seisvad jõud renoveerida sovjetlikke süsteeme nõnda, et muutunud oludeski kunagine totrus ning tagurlus ajaloolise õigustuse pälviks ja sõgedus ka aupärja pähe saaks.
Juba tol ajal ei osatud narrikuube rüütatud vanaeestlasliku mõistega “malev” muud peale hakata, kui et liideti sellele täiesti sobimatu, absurdne ja igasuguse seose väline, slaavipärane sõna “komissar”. Saamata aru, et tulemuseks on totaalne oksüümoron – ühendamatuid mõisteid ühendada püüdev juhmus, kirjandusteooriaski harva käsitlust leidev termin. Siit said hiljem alguse samasse kategooriasse kuulunud ning pühaduse nimbust püüelnud “laulev revolutsioon” ning muu terminoloogiline ekvilibristika, mille pooluseid tänaseni semantikudki õigesti seletada ei suuda ja mille tragikoomilised tulemused meid jätkuvalt iga nurga taga üllatavad!
Olgu laulva revolutsiooniga kuidas on, teame ja tunneme selle “liikumapanevaid jõudusid” ning taustasüsteeme. See jääb juba osalejatelegi kaugenevaks minevikunähtuseks, milles muidugi teatud romantilisus ei puudunud. Ent maleva ürgse, rahvuslikku vaimsust ja võitluslikku ühtekuuluvustunnet siduva tähenduse oleme kohustatud tulevaste põlvede jaoks kindlasti päästma. Selle tegeliku sisu ajalookontekstis ning olemuse praeguses elus (näit. Kaitseliidu malev) peavad avama teistsugused inimesed. Siis pääsevad ehk lõpuks valla jõud, mis pühivad uute arengute teedelt varemete rajajad, nende nostalgia ning avanevad väravad hoovustele, mis toovad värskust kopitanud kommunismiaja kontoritesse ( Keskerakond, Tallinna linnavalitsus jt), kus istuvad end ikka veel juhtiva jõuna esitlevad, punaajastust pärinevad seltskonnad.
Meie lapsed ja noorsugu, nende kujunev vaimumaailm on liiga suur väärtus selleks, et kunagistel komnoorte juhtidel, malevakomissaride ja kollaborantlikel kompartei tegelastel seda veel kord närustada ja narmasteks kiskuda lasta.
Tõeliste muutuste vajadust tajuvad haritlasringkonnad, akadeemiline- ja kultuuriintelligents peavad väga selgelt sõnastama Eesti tulevikutähenduse tegeliku kandja, eesti rahvusliku elujõu ning eestluse südametunnistuse hääle väljendaja – noorsoo – programmilised, isamaakasvatusest lähtuvad tegevuskavad, mis riikluse arendamiseks esmavajalikud. Siiani pole selles vallas mitte midagi tehtud. Küll aga luuakse võitluseks halbade tagajärgedega üha uusi ja uusi riiklikke ning ühiskondlikke struktuure. Samal ajal on meie kõrghariduse süsteem sisuliselt ummikusse jooksnud, rahvusliku kasvatuse temaatika varjusurmas, peaaegu viiendik elujõulisest ja tööealisest elanikkonnast riigist lahkunud! Malevlased??! Kalevipojad!?
Kuhjunud moraalsed, eetilised ning iibeprobleemid nõuavad kiiret eesti kodanike kongressi kokkukutsumist! Sest Eesti kriis on mitmepalgeline. Ühelt poolt hariduse – ja kultuurialane, teisalt aga eksistentsiaalne ja demograafiline. Kiirelt kahanevale lastehulgale “monteeritakse” külge üha paisuvaid “päästeteenistusi”, kes kõik riigilt toetust nuruvad, ühiskonna järjest suureneva risustumise ja noorsookasvatuse allakäigu üht peamist põhjust – kaugenemist vanemlikust kasvatusest, võõrandumist kodu- ja perekonnaelust, mis sai alguse kommunistlikust kallaletungist ning mida nüüd anakronistlike malevamängudega maskeerida püütakse, hädade algpõhjusena aga tunnistada ei taheta. See on ohtlik.
ANTS SILD
