Põhjust keelemees Aavikut meenutada on küllaga. Meile igapäevaseks saanud sõnu nagu süüme, siiras, sulnis, turvaline, uje või ka relv, reetma, kolp, laip, lünk, nõme poleks olemaski kui tulihingelise keeleuuendaja tegevust möödunud sajandi algupoolel poleks olnud. Väga harva kõneldakse, või ei kõnelda üldse tema poliitilisest publitsistikast, mis ometi on jätnud kestva jälje meie rahvuskultuurilise mõtteloo arengusse. Tundeliselt, valu ja nukrusega on Aavik kõnelnud näiteks rahvustunde nõrkusest Eestis. Ehkki see tunne pole kuhugi kadunud ja rahvas on korduvalt suutnud tõestada ka selle tunde tugevust, on meil ikkagi põhjust aeg-ajalt oma palet peeglist vaadelda. Alljärgnevad valitud lõigud Aaviku artiklite kogumikest „Rahvustunde nõrkusest Eestis”(LR ,1988) ja „Eesti omapärane kultuur ja rahvuslikud pahed“ olgu viimatiöeldu kinnituseks.

/... vene mõju oli kindlasti negatiivne: edendav lodevust, lohakust, laiskust (ka mõtlemise laiskust), pillamist ja kõige selle parandamata tagajärjena ebaausust. Selle vene mõju pahede needust ja mõju kannab veel praegune põlv. Mida enam meist vene mõju kaugeneb (praegust eesti noortsugu ei puuduta see enam otsekoheselt) ja mida enam teiseltpoolt läheneme tervendavamaile/../ mõjudelle (Soome, Skandinaavia, Inglise, Ameerika Yhisriikide, koguni Saksamaa), yhtlasi ise pyydes oma pahedest aru saada ja neid parandades, seda mööda paraneb ja puhastub ka rahva iseloom ja selle tagajärjel ka olud.

Tõepoolest, eesti iseloomul on suured, saatuslikud puudused ja pahed, ta hinges on kardetavad rikked. Otse võõristusega kysid, mis on eesti rahva iseloomu nii rikkund. Et tal peenust vähe, on veel arusaadav, ajalooliste olude läbi, aga kust on tulnud see kohutav, see indigneeriv pääliskaudsus ja hõredus! Mõned syydistavad sõja ja revolutsiooni aegu ja olusid. Kindlasti ka vene mõju on eesti hingele kihvtiks olnud. Ei tahaks seda pääliskaudsust igatahes mitte tõuliseks pidada, sest siis poleks enam yhtki lootust.

Suurt mõju eesti moraalses kasvatuses, mis praegu esmajärgulise tähtsusega, võiksid avaldada ajakirjandus ja kool ja osalt ka yksikute isikute isiklik mõju ja eeskuju. Ajakirjandusest peaks vähenema labane ja labastav pääliskaudse följetoni maitse ja sensatsiooniline kõmusõnumite ylespuhumine, mille taga tundub otse parastav kahjurõõm, et niisuguseid pahelisi asju synnib ajakirjandusele kasulikuks materjaaliks. – Kool peaks põhjalikumaks, nõudlikumaks ja täpsemaks minema. Sennine kool oma pehmusega on otse edendand vaimu pääliskaudsust ja lodevust. Jah kool, eriti keskkool ja ylikool palju nõudlikumaks ja armuheitmata valjemaks kui siiamaani!

Millest tuleb see pääliskaudsus? Mis on selle põhjus? Siin võib olla neid mitugi. Yks, lähem, on kirglikumate huvide, sügavamate harrastuste puudumine eestlasis, harrastuste, mis paneksid põhjalikumalt süvenema, tõsisemalt ja tihedamalt toimima millegagi. Pyyete loidus, nõrgemate kirgede, võiks öelda koguni igasuguste kirgede nõrkus, teatav ykskõiksus on iseloomulik joon praegusele keskmisele eestlasele, niihästi lihtrahvas kui haritlasis, niihästi massis kui kõrgemais valitsusringkonnis. Ykskõikne on ka meie kirjandus ja ajakirjandus (välja arvatud kui asi isiklikuks läheb). Sellest niipalju meie viletsusi. Ja seda ükskõiksust meil otse kultiveeritakse; ükskõikne olemine (sisemine, mitte yksi välimine) on meil saand hääks tooniks. Degenereerugu rahvas, rännaku välja, mingu Eesti hukka, see kõik ei liiguta. Parimal korral tehakse mingi kerge fraas või kirjutetakse kergatslik ja tühja vaimurikatsev ajaleheföljeton.

Kui edaspidi Eestis vähehaaval tekib tõsisem ja sygavam vaim ja peenekoelisem hing ja tõsisem eluviis, siis on loota, et ka eesti kultuur hakkab edenema hääs ja soodsas suunas ja annab väärtusliku omapärasuse. Ja see tuleb seda rutemini, mida ennemini tarvilised eeldused valmis kujunevad nii kultuurilises, sotsiaalses, majanduslikus ja eriti psyyhhilises suhtes, millest viimasest muud suurel määral olenevad.

Mõned Johannes Aaviku toonased mõtted kõlavad tänapäevastena ja mõningad soovitused selliselt, et neid tuleks meil kohe ellu rakendama hakata. Siis kaoks valitsev leigus omariikluse suhtes, kõrgkoolikursus poleks enam võrreldav kokaabide kiirkoolitusega, kõrgetasemelise õppekorralduse ja rahvusteaduste alal süvasuunitlusega gümnaasiumid oleks tõepoolest filosoofide ning teadlaste kogunemiskohaks ja haridusametnike praegune pudrupäisus kaoks kiirelt minevikku.
Palju sõltub meist endist. Kasvõi sellest, missuguseid signaale välja saadame.

Kas kannavad need Eesti elu edendavat ja edasiviivat sõnumit, püüavad puudusi parandada ja parimaid lahendusi pakkuda või piirduvad ainult parastamise ja näpuganäitamisega (millele praegune Eesti peavoolu meedia ongi tihti ainsana pühendunud), sellest oleneb õige palju. Kui ikkagi tahame silmas pidada Aaviku lootust, et... “Eestis vähehaaval tekiks tõsisem ja sügavam hing ning peenekoelisem vaim”, siis ei tohiks me ajakirjanduses ja poliitikaväljal võimutseva tühisuse ja agressiivse pretensioonikusega kaasa minna - veel hullem - seal valitseva mentaliteediga sarnanema hakata. See hävitab ning muserdab, teeb vaimselt tölplaslikuks ning hingeliselt töntsiks. Seda ei saa lubada ajahetkel, mil eestlus on enda nähtavakstegemise vaevarikkal teel pika sammu edasi astunud. President Karise uusaastakõne kandis rahvusliku meeleparanduse vaimu ja andis suuna, kuhu riik ja rahvas peavad jõudma vaatamata tagasilöökidele, milles paljuski on süüdi Venemaa poolt vallapäästetud sõda. Peame olema uhkes ja suurepärases vormis , et lahendada majanduslikud ja poliitilised , sealhulgas päevakajaliselt valusad hariduskorralduslikud probleemid selleks, et rahval ja riigil võiks olla taas kindlam ning lootusrikkam vaade tulevikule.

Arvamus

TRENDING