meelistegevuseks alati on -
hanguga sõnnikus tuhnida
ja puskarit pangega juua!
Natalia Basmakoff, Nina Loimi, Johanna Takala: GOVORIT IVANOVO.
(Kõneleb Ivanovo. Tähelepanekuid ellujäämise võimalustest Pihkva oblasti külades aastatel 1996 -1998)
Folkloristide poolt aastakümneid tagasi Vene Föderatsioonis, Pihkvamaal, Kurohnovo külas kirja pandud ja ajakirjas Akadeemia avaldatud tsastuskasalm maalib täpse ja kujuka pildi eelmise sajandi lõpu vene külaelust, mis paljuski võrreldav meie omaga. Kolhoosikorra „viljastavates“ tingimustes sündinud sugupõlved on oma harjumustes ning tõekspidamistes sarnased! Sajandi suurõnnetuse – kommunismi – palgejooned on selgesti äratuntavad ka praegu igas Eesti maakohas! Ajakirjanike Taavi Libe ja Peeter Võsa reportaažid kolhoosi moonakamajades elavate asukatega on kinnitanud vene rahvalaulu sõnumit! Kommunism laostas majanduse ja inimhinge. Poolsajandi pimeduses, masenduses ja meeleheites end segaseks joonud ning segaseks joodetud rahvahulki oleks tulnud Eesti iseseisvuse taastudes kohe alkoholist võõrutama hakata. Seda aga ei tehtud. Vastupidi! Riiklikul heakskiidul ja õnnistusel avati ööpäevaringselt töötavad viinapoed kõikmõeldavates kohtades. Nii maal kui ka linnades! Massimeedia asus alkoholi reklaamima mastaapsusega, mis ületas isegi omaaegse kommunistliku propaganda mõjuvälja! Eeskuju andis pealinn Tallinn: vana hansalinn müüs viina trepikodades, hoovides, ajutistes varjualustes ning isegi pööningutel! Lahti läks surrogaatviina äri, millele järgnesid surmad, massilised pimedaksjäämised ja üldised sandistumised! Kuulsaim neist oli Pärnu haiglas toimunud tragöödia, kus meditsiinitöötajad püüdsid elule aidata sadu mürgist viina joonud endist kolhoosnikku. Mis õnnestus vaid osaliselt. Eesti „pidu“ nakatas ka tuhandeid hõimurahva mehi, kes ründasid Tallinna odava viina putkasid. Soome karskustegevus sai kõva hoobi. „Nagu Talvesõda oleks uuesti lahti läinud“, arvati „langenuid“ kokku lugedes.
Meie ajastu on täis imelisi muutumisi – endised huligaanid on heategevuses, pättidest on saanud psühholoogid ning vagad neitsid valivad üha sagedamini kohtumispaigaks ööklubi!
Segadused on mitmepalgelised ning avalduvad erinevates eluvaldkondades. Omal ajal kolhoosikeskustesse asutatud koolid, mille haridusjuhid ristisid iseseisvuse saabudes gümnaasiumideks, on nüüd nagu pommid omavalitsuste jalgade küljes! Ei jätku õpilasi, õpetajaid ega nendele ka palgaraha! Kolhoosid on ammu kadunud aga koolid jäeti vaeslastena maha!
Mis teha?
Möödunud sajandi alguses kirjutas LENIN JUST SELLISE PEALKIRJAGA RAAMATU. Oleks Lenin veel elus, siis küsiks tema käest , mis teha laostatud hingeelu, majanduse ning koolikorraldusega? Sada kakskümmend tuhat endist leninlast, kes resideerivad meie riigi territooriumil, pole esitatud küsimustele vastuseid andnud!
Mees tuleb hilja õhtul koju ja on väga purjus. Saab aru, et peab midagi selgituseks ütlema. Pehme keelega ütlebki: „Astusin täna kommunistlikusse parteisse.“ Toas on tükk aega vaikus, siis küsib naine: „Eile astusid sa sita sisse, täna astusid kommunistlikusse parteisse, huvitav, kuhu sa küll homme astud!