Kui eurosaadik Jaana Toom kord eestlastele lajatas - väljasurev tõug! - siis vakatasid kõik. Sest öeldu oli valus tõde. Küsime, kuidas „tõug“ väljasuremiseni jõudis? Esmalt - kuhu kadusid mehed?
Vaimselt vägevam ja tõuliselt tugevam osa leidis kurva lõpu 1940. aastal Eestis alanud ja hiljem Siberi surmalaagrites jätkunud hävitustöö käigus. Erinevatel sõjatandritel ja põgenikena jäid kadunuks veel kümned tuhanded ja koos 1949. aasta küüditamisega hukkus kokku enam kui sada tuhat eesti meeshinge. Neid ja nende võimalikke järeltulijaid nutab rahvas tänaseni taga. Iseseisvuse taastanud riik teeb aga vähe selleks, et püüda kadusid korvata - pojad, mehed, isad - rahvusliku elujõu tugisambad - programmiliste abinõude kaudu rahvuskehale tagasi anda…
Meheliku elukaare tugevdamisele Eestis ei mõelda, selle tähendust tähtsaks ei peeta. See ei ole laulu- ja tantsurahva seas trendikas. Küll aga jätkub siin okupatsiooniajal juurdunud komme anda poisslastele kesksoolist kasvatust ning haridust, milliste näitajate poolest oleme jõudnud maailma tippu.. Juba enne põhikooli lõpetamist kaob koolist poisse, kelle õpihuvi on kadunud. Gümnaasiumiklassides on mehepoegi vähe, nendegi motivatsioon lõpuni vastu pidada nõrgukene. Koolides mehelikkuse algele teadlikult ei rõhuta, ei saakski naisõpetajate „armeekorpus“ seda tulemuslikult teha. Poiste käsitööharjumuste kujundamine on kasin, tehnilisi tarkusi ei peeta esmatähtsaks, kehalise kasvatuse osakaal on vähene, sõjaline õpetus meesteks sirgumise ajal pinnapealne. Tahame seda tunnistada või mitte, aga poiste jaoks jookseb ülitähtis, loovust ja energiat täis aeg koolides paljuski tühja.
Tehnikateadlaste, sõjaväelaste, inseneride tõsised ning murelikud avaldused, et eesti noorte meeste „vägi“ kaldub enam ja enam „kergekaaluliste“ tegevuste suunda, pole olukorda muutnud ning haridusministeerium on meessooliseks ja isamaaliseks kasvatamist-koolitamist teisejärgulisena võtnud. Seni ainsaks jäänud Valga isamaalise kasvatuse konverentsi (30. oktoobril 2010. aastal) korraldamise initsiaatori, vabadusvõitleja, Riigivapi ordeni kavaleri Priit Silla sõnum oli nukker: Isamaalisest kasvatustööst võib küll kõnelda, ent seda ei tohi kusagil näha olla!
Kuni viimase ajani püsis lootus, et ehk lõpuks siiski ärgatakse, et haridus-, kaitse- ja siseministeerium seljad kokku panevad ning eesti poiste hüvanguks ja nende arengu edendamiseks midagi otsustavat ära teevad, ent see lootus on praeguseks kustunud. „Lõimimispoliitka“ (kolmkümmend kaks aastat kestnud viljatut, tulemusteta kraaklemist!), rahvusliku järelkasvu numbrite ülikiire langus ja „ühtne eesti kool“ (vene-eesti segakool... sic!) on tekitanud vaimse ja pedagoogilise tolmukeerise, mis tipnes korruptandist haridusministri Repsi (kes istub edasi Riigikogus!) kahtlaste, kriminaalsete sugemetega toimingutega....
Eesti koolielu korralduses pööret paremuse suunas pole praegu oodata. Seda kinnitasid koolijuht Hendrik Aguri kogemused Kohtla-Järve Riigigümnaasiumi arendamisel (Eesti Ekspress, 2.02. 2020).
Vaade ajalukku. Omaaegsed poeglaste gümnaasiumid andsid nii kehalises ja isamaalises kasvatuses kui ka sõjalises ettevalmistuses häid tulemusi. Küpsus oli see sõna, mis märgistas kasvuea lõppu. Ja väljastati tunnistus, et ühiskonna meesperre on lisandunud uus liige, kelle teadmistele võis loota, kes oli vastutustundeline, kehalt ja vaimult tugev ning kes teadis, kuidas kodu hoida ja kaitsta. Heidetagu vaid pilk Pärnu, Valga, Viljandi, Rakvere ja teistele poeglaste gümnaasiumidele, rääkimata Tartu või Tallinna omaaegsetest kuulsatest poistekoolidest. Meheliku sisukaaluga koole oli toona ka mujal, nende vilistlased tegid läbi ränga kannatuste teekonna, ent kandsid siiski eestluse vaimu läbi okupatsiooniaastate.
Tulevikku suunatud täismahulist isamaalist mõtlemist praegustes hariduse sihiseadetes aga pole, veel vähem on seda õppekavadesse juurutatud. Uute Tallinnasse ehitatavate riigigümnaasiumide pilte oleme lehtedes juba näinud, kuid milline on nende kallak, õppesuund ja sisu?
Haridusfilosoofias pole siiani räägitud rahvusliku ja mehekeskse alge tähendusest. (Nähes seda, on tütarlapsed muutunud aktiivseteks isamaakaitsjateks, sõjaväelaagrisse minnakse üksmeelselt ja kindla sihiga-vaja on õppida oma riiki kaitsma!).
Isamaaline kasvatus peaks saama alguse kodust. Isa on poja esimene õpetaja ja tema vaimsuse kujundaja, kes mehe mõiste tähenduse ja tema tegevuse tuuma peab aitama järeltulijani viia. Siis hakkavad poisid ka hilisemas elus mehe kuju otsima, seda eeskujuna käsitlema. Sõnumit peab võimendama mõjus trükisõna ja vastavasisulised saated raadios ning televisioonis. Rahvusriiklikult oluline poeglaste gümnaasiumide taasloomise mõte otsustati aga mõni aeg tagasi ühel haridusalasel suurfoorumil kiiresti kõrvale heita. Miks? Kas eesti mehemeele sünnikodu tänastele haridusametnikele mitte midagi ei ütle? Kas film „Nimed marmortahvlil“ tehti lihtsalt ajaloo meenutamiseks“?
Leidub palju eeskuju andvaid näiteid, kus kodutütardest on sirgunud Naiskodukaitse aktiivseid liikmeid, neidusid astub üha rohkem ajateenijate ridadesse, tegevteenistusse on jõudnud palju naissoost isikuid!
Peavoolu meedias ei ole kahjuks eesti meesliini nõrkusele (sh varasematele inimkaotustele) tähelepanu pööratud. Naisteajakirju ja telesaateid on küll palju, (sest sellest toitub äri!), aga mehelik alge sageli pildile ei pääse. Üha leviv vodevill-ajakirjandus (kollane Kroonika on juba eesti ajakirjanduse lipulaevaks tõusmas!) juhatab lugejat-vaatajat-kuulajat lodevuse, lõbumajanduse ja hedonismi teele, mis on selgelt ületamas mõistlikule meelelahutusele lubatud piire. Eksitajaid, kes kujunemiseas poisslaste hingemaailma risustavad, on palju, positiivse sõnumi kandjaid aga vähe. Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades mõni aasta tagasi lahvatanud noorukite vandalism näitas, milleni võib viia nii riikliku kui vanemliku kasvatuse, hoolitsuse ning vastutustunde, aga ka targalt suunava ajakirjandusliku sõna jõu puudumine. Muulastest noorukite mässumeelsust mõjutas, mõistagi, ka pidetuse ja võõras kultuuriruumis elamise tunne, mida aga ainsana saab muuta sihipäraselt suunatud keeleõpe, kohustusliku ajateenistuse läbimine ja isamaaline kasvatustöö. See eeldab head riigikeele oskust, sest keeletus takistab mõistmist, suhtlemist ja kommunikatsiooni. „Keeletus sünnitab seadusetust “, on hoiatanud meie president Lennart Meri.
Eesti haridusjuhid pole olukorra parandamiseks suurt midagi ära teinud (emakeele tundide arvu vähendamine ja emakeele õpetajate krooniline puudus koolides on üldteada lugu!) ja vähene tehtugi pole andnud positiivseid tulemusi. Lõimumisprogrammi kohta saab näiteks öelda vaid ühe sõna –läbikukkumine!
Meie rahvale on kõige valusam ja rängem mõiste –demograafia. Meenub seik viiskümmend aastat tagasi, kui ühel kohtumisel ütles Karjala luuletaja Jaakko Rugojev siiani meeles püsinud sõnad: “Eestlased! Kui teie rahvaarv kasvõi ühe inimese võrra alla miljoni langeb, on see märk kaduviku teele asumisest...“ Nüüd on rahvastikukadu rahuaegses eestlaskonnas juba pea kakssada tuhat hinge ning endiselt arvatakse nagu tuntud laulukeses: „ …ja põles maani maha meie väike maja, kuid muidu meil on korras kõik!“
Mõned pimedusejüngrid väidavad, et Põhjasõja ajal oli olukord veelgi hullem ja eestlaste rahvaarv märksa väiksem. Kuid me ei ela ju ometi Põhjasõja ajal vaid kolmanda aastatuhande Euroopas!
Pandeemia ähvardav jõud on näitamas oma hävitavat palet. (Mida toob uus sügis, seda ei tea keegi?) Meie demograafiline situatsioon on dramaatiline ja rahvuskeha sulab nagu võitäpp kuumal pannil! Neid fakte ei tohi ignoreerida ega hetkekski unustada. Eriti meie geopoliitilisel asualal... Veel saja tuhande inimese kadu tähendaks hingekella löömist rahvuskultuurile ja rahvusülikoolile. (Vt ka Postimees k. a. 6. mai , Riina Solman „ Valitsuse reformid suretavad maaelu“). Kui mitte muu, siis need kurjakuulutavad sõnumid vähemalt peaks sundima riigi juhte pead käte vahele haarama...
Poeg, mees ja isa olid Vabadussõja aegses ja järgses ajaloos Eesti elu põhimõisted. Emad (igavene au eesti emadele!) olid poegi sünnitanud ja kasvatanud, isad neid võitlema innustanud ja tööka ning ausa elutee otsale juhatanud. Koolid olid teinud omalt poolt kõik, et hea haridus oleks ühendatud patriootilise kasvatusega. Haridusministeeriumi poolt ja militaarorganisatsioonide toel tolleaegsetes koolides pakutud isamaalisel kasvatusel oli kauakestev mõju. Mälestus sellest oligi, mis lõpuks meid kõiki sügavpõhjatust kommunistlikust mülkast pinnale tõi. Isamaakasvatus, kaitsetahe, vastutustunne oma riigi ja rahva ees peab seisma silmapaistval kohal praegusegi Eesti Vabariigi noorsoo elus ning jätkuma ka tulevikus. Vajame põhjapanevat, isamaakasvatuse teemalist suurarutelu või koguni kongressi, mis märgib maha uued rajajooned, kavandab arengustrateegia, postuleerib vajalikud põhimõtted ning annab ainelised vahendid organisatsiooni kätte, kes selles üllas missioonis juhtohjad enda kätte võtab. Mis segab meil säärase kongressi ettevalmistamist, kus võib veelkord meenutada Hando Runneli sõnu, et „maa tuleb täita lastega, me omaenda lastega“ ja muud eksistentsiaalselt olulist? Kas seda on vaja? On küll vaja! Eestlaste isamaaline võitlustahe kui ka tema järelsoo moraal ning arvukus tuleb ausse tõsta. Aeg on hakata seletama eesti rahvusliku elujõu sisu perekeskselt ja perekonnast kui tervikust lähtuva mõtte kaudu. Fookusesse tõusku rahvusliku vastutuse kandja – esmalt mees kui tugevam pool!
Kas see ei kujuta naise ja naiselikkuse osa alahindamist! Vastupidi. Emadepäeval on õige meenutada : see tähendab muu hulgas üleskutset daamikultuse taastekkele, mille pikk vene okupatsiooniaeg on kustutanud. (Jälgitagu kasvõi meie praeguste meessoost poliitikute ja valitsustegelaste kõnepruuki ning nende avalikku suhtlemist õrnema soo esindajatega). Masendav!!
Olukorda saabki parandada vaid sel teel kui aastakümnetega sassi aetud soorollid oma kohtadele asetada, samas tunnistades, millise hiigelsammu on astunud edasi NAISKODUKAITSE! ... Mehed - nad hingavad teile kuklasse juba ka lahingulise väljaõppe alal!
Pakilised, kiiret lahendust nõudvad ülesanded tuleb sõnastada ja saata kodudele, koolidele, kultuuri- ja haridusministeeriumile ning loomulikult ka kõigile omavalitsusasutustele kohe! Üleskutse kõlab nii: AEG ON KOKKU KUTSUDA NELJAS RAHVUSLIKU KASVATUSE KONGRESS!
(Kolmas kongress toimus 1996. aastal ja sellest on möödunud 26. aastat).
Muutma peab rahvusliku ühtsuse fenomeni ühiskonnas, teadma ja tundma edaspidi, et eesti mehed – naised, usaldusväärsed, targad, tugevad ja isamaaliselt mõtlevad – on meie keskel, kes on valmis Eesti elu jätkusuutlikuna edasi viima ja vajaduse korral Eesti kodu kindlalt kaitsma. (Näide: omaaegne Pronksiöö riigipöörajate ohjeldamine, kriisisituatsiooni reguleerimine, massipsühhoosi mahajahutamine. Kui nüüd, 9. mail peaks keegi meie riikliku korra vastu välja astuma, siis teame, et Eesti politsei täidab väärikalt talle eesti rahva poolt usaldatud ülesanded!) Kuid eriolukordades orienteerumine ja nende lahendamine pole eesmärk omaette. Küll aga on oluline teada sääraste situatsioonide tekkevõimalusi ja kujundada rahva meelsust. Ühe Ameerika tuletõrjedepoo seinal ripub loosung : POLE ÕIGE UHKUST TUNDA TULEKAHJU KUSTUTAMISE ÜLE, MILLE PUHKEMIST OLEKS SAANUD ÄRA HOIDA! Mõttelaadist on ajaloos alanud nii head kui halvad asjad....
Kurjuse võiduks pole tarvis midagi muud kui seda, et head mehed midagi ette ei võtaks, on öelnud mineviku targad. Kas on lootust, et meie poistest ja noormeestest kasvavad head mehed, kes kurjuse teele tugeva ja kindla müüri ehitavad? Kas nad suudavad pöörases maailmas naisi-neidusid-tütarlapsi oma elu hinnaga kaitsta? Hamletit meenutades peab väikerahvas endalt aga aeg-ajalt üldse küsima: olla või mitte olla?
Selles küsimuses peitub rahvusliku olemasolu tuum.
Käesolev artikkel on mõeldud täienduseks ja lisanduseks juba varem EWR-is ilmunud kirjutisele „Kuhu kõik need mehed jäid?“. Eestlaste füüsiline kadu ja haridusalane kuhtumine on mitte üksnes kohalik vaid globaalne probleem. Viimane aeg on sellest avalikult kõnelda!
Ants Sild
Ants Sild: Oleme ise vastutuse kandjad
Arvamus
TRENDING
