Eestlaste ajaloomälu kohatine lühidus ja poliitiline lihtsameelsus on võimaldanud tahaplaanile nihutada rahvuslike huvide teema. Unustamine või selja keeramine ajalookatastroofidele - (okupatsioon, küüditamine, kolhoseerimine, ümberrahvastamine), soovimatus silma vaadata natsiooni allakäigu probleemidele (meheliku meele kadu, joomarlus, pereelu laostumine, iibepuudulikkus, väljaränne) ja ainueesmärgiks seatud soov hulpida vaid heaolus (ülemäärane lõbukultuur, meeletu tants ja trall Eestit ülesehitava töötegemise asemel) – kõneleb vanaeestlasliku mõttemaailma alaväärtustamisest aga võib-olla ka eesseisva hävingu ohust.

Muu maailm arutleb pidevalt oma rahvuslike huvide teemadel ja deklareerib neid igal sammul selgelt formuleeritud dokumentidena. Eestlased oma rahvuslikke huvisid aga häbenevad, vaikivad neist või siis poevad esilekerkinud probleemide ees põõsasse.

Vene geopoliitik Dugin rõhutab oma esinemistes alati, et impeerium tuleb taastada! Et seda meeles peetaks ja ära ei unustataks!

Agressorriigis ongi tema tõdemus päevapoliitikaks ülendatud ja Ukrainale kallale tungides ka tegevusjuhendiks võetud! Meie jaoks peaks olema ja ka on rahvuslike huvide sisu midagi muud: meil ja ka naabritel peaks hästi minema! Samas kogeme, et kolmkümmend kaks aastat on iseseisvuse taastamisest möödunud aga pole juhtunud lugema sügavaid käsitlusi Eesti rahvuslike huvide kohta! Analüüsist kõnelemata. Mõtlen selle all rahvuslikul tasandil aktsepteeritud dokumenti, millel rahva esinduskogu ja üldtunnustatud autoriteetide allkirjad. Seda on taga nõudnud vaid mõned üksikud, rahva südametunnistuse häält esindanud intelligendid! Kas pole kurb lugu? Rahvuslike huvide esiplaanile seadmist ja nende esitlemise julgust ning taotlusväärseks pidamist on õnneks rõhutanud vabadusvõitlejad. Pöörates tähelepanu meelekindlusele, mis ongi eksistentsiaalsust kandev ning kaitsev eneseväljenduse vorm. Miks peamist sõnumit aga ei levitata, rahva mõttekäiku olulisele teemale ei suunata? Tühised inimesed täidavad oma eraeluliste skandaalikestega laiu lehepindu, rahvuslike suurkujude meeldetuletused ning hoiatused ilmuvad aga lehtedes harva!

Et rahvuslikke huvisid pole selgesõnaliselt formuleeritud, pole justkui kohustuslikki nendega arvestada! Järelikult ka nende kahjustamine ei saa endaga kaasa tuua sanktsioone. Siit on ainult samm põhiseadusest möödahiilimiseni (hiljutine pealesuruv, kakskeelsuse kehtestamist nõudev arutelu ajakirjanduses), mis viib iseseisvusaatega ohtliku mängimiseni (Eesti Vabariigi kirglikele vaenlastele kodakondsuse kinkimine, Vabadussõja võidu sõnumi tähtsusetuks taandamine jne), milliste ilminguteni on teatud seltskondades juba ka jõutud ning milles pronkssõduri saaga näitas markantseimal moel, kui ohtlikesse olukordadesse võib sattuda rahvuslike huvide alahindamise teekonnal...

Iseseisvus on rahvuslikust kindlameelsusest sündinud ideaal, mille nimel on võideldud, võideldi ja tuleb ka tulevikus võidelda. Ideaali saavutada ja säilitada aitab vaid huvi. Kui indiviid kaotab eksistentsihuvi, on lõpp lähedal. Kui riik hülgab rahvuslikud huvid või loobub nendest juhuslike hulguste nõudmisel, siis kujutab tema rahvas peagi endast vaid eklektilist inimmassi, kelle kohal lasub oht saada laiali kantuks tuulte tallermaile ... Näiteid ajaloos leidub!

Eestlaste rahvuslikes huvides on oluline viia noorsoo teadvusesse Vabadussõjas sündinud ajaloomõistmine, saavutada olukord, kus kaitsetahte kasvatamine ning Eesti riikluse edasiarendamise mõtte kinnistamine ning süvendamine järeltulijates on iga perekonna poolt teadlikult endale võetud ülesanne. Kohustusena lasub see kõikidel koolidel, alates väikseimast ja lõpetades kõrgkoolidega, erilise vastutusastmega aga on isamaakasvatus haridusametnike jaoks. Märke, et nad oma peamisse kohustusse on leigelt suhtunud, võis täheldada kasvõi hiljutises streigilaines.

Iseseisvusel on isikliku-, kultuurilise-, majandusliku-, poliitilise- ja riikliku iseseisvuse tasand. Mõnikord võetakse viimast kui igipüsivat ja enesestmõistetavat ning selle kõrval esitletakse värvikalt vaid kultuurilist poolt, unustades, et majanduslik iseseisvus on, mis tegeliku kindluse tagab! Tänapäeval rajaneb majandus energeetikal - ka see fakt taandatakse teisejärguliseks ning jäetakse paljudel juhtudel rahvuse alalhoiuga seostamata. Majandusliku mõtlemise puudulikkusest võib aga alguse saada võõrandumine, ükskõiksus ning usaldamatus riigivõimu ja võimu elementide vastu. Pikkamööda minetatakse sellisel allakäiguteekonnal ka poliitiline ja rahvuslik iseseisvus. Esimese ohuna näide ajakirjandusest - endiste kommunistlike suuruste mõõdutundetu imetlemine ja arvamusliidriteks tirimine, teise ilminguks emakeele lamestamine, vene keele massiivse pealetungi võimaldamine meie kultuuri- ja eluareaalile ( ent võõrastav on kuulata ka eesti noorte pidgin - English kõnepruuki!). Palju on räägitud Tallinna aedlinnade ümberrahvastamisest ja Põhja – Eesti üldisest venestamisest. Muret on viimasel ajal tekitanud ka emakeele positsioon, mille nimel ja toel ju kogu vabadusvõitlus toimuski! Kas lubame eesti keelel köögikeeleks taanduda?... Säärased valusad teemad peaksid olema rahvuslikke huve kaitsva ning edendava erakonna programmilises tegevuskavas ent selline erakond meil otsekui puuduks! Või ei paista selle tegevus tõhususega silma? Kas ootame kuni polegi enam rahvuslikke huve vaja kaitsta...?

Isiklik iseseisvus sünnib vaid tegudes ja võitluses. Kõik, mida saab kalliks pidada, kõik mida saab omaks kuulutada, sünnib tegude läbi. Tegude kõrgeim saavutus on ohvri toomine. Kes on ennast isamaa hüvanguks ohverdanud, kes on võidelnud, et teda päästa ja vaeva näinud, et teda kaunimaks muuta vaid see mõistab isamaalise mõtte sügavust ja suurust. Meenub omaaegne Vabadussõja võidu samba vastane sõnalahing. See kõneles rahvuslike huvide devalveerimise katsest, vaimsest stagnatsioonist, akadeemilise ja hingehariduse allakäigust, mõtteprimitivismist, mis ei suuda mõista ohvri suurust ega sealt lähtuvat sõnumit ... !

Antoine´de Saint –Exupery` on kirjutanud: “Ma aiman paremini võitude juhtmõtet: see, kes kindlustab endale kirikuteenri või tooliandja koha ehitatud katedraalis, on lüüa saanud. Aga igaüks, kes kannab oma südames ehitatavat katedraali on võitja. Võit on armastuse vili..”

Aga kui keeratakse selg võitude juhtmõttele – ohvrile ja armastusele - siis on asi halb. See muudab võidu kaotuseks, virgutab närust kähmlust kirikuteenri ja tooliandja koha ihaldajate (riigikogulased, valitsusametnikud) vahel, mille varjus kaob katedraali (Eesti riigi) ehitamise mõte ning mida ära kasutades ronivad lärmimeistrid ja muud kurikaelad neile mittekuuluvatele kohtadele. Üksteist vastastikku silmakirjalikult ülistades peavad nad seal bütsantslikke pidustusi (joogid autosse!) või siis kaklevad (parlamendis,valitsushoones) nagu näljased mustlased, kiskudes üksteise peost saiapätsi ...

...Eesti rahvuslike huvide eesmärgiks olgu tõsta aujärjele - mille ees kahvatab muu maailma hiilgus - isamaa pojad ning tütred, kes iseseisvuse ideaaliks ülendasid. Ja rahvuslikest huvidest palju ei kõnelnud vaid nende eest, vajadusel relv käes ja elu ohvriks tuues, otsustavalt võitlusse astusid.

Elagu Eesti!

Arvamus

TRENDING