MAA TULEB TÄITA LASTEGA…
Hando Runneli luuleread muutusid kiiresti rahvalauluks. Lõppeva okupatsiooni tundepuhangutes vastati ajastu hümnile tuhandehäälselt, usuti ise ja arvati teisigi uskuvat - edasikestmise tahtele lisandub tegevuskava, mida toetab kohe-kohe taasiseseisvuvas riigis ka seaduse jõud. Üleskutsuva ülemlaulu sõnadest mitte ainult et haarati kinni vaid asuti seda võimendamagi. Seda kasutas ära ka lasterikas isa Ago Teder, kellest sai perekonnalehe asutamise mõtte algataja ning kes nende ridade autorit ja perekonnalehe algusaegade toimetajat vastavas vaimus “töötles”. Ta asus fanaatilise toimekusega tegutsema. Peagi oli ehitusministeeriumi ajaleht OMA KODU muutnud nime ja sellest saanud PEREKONNALEHT/ OMA KODU. Mõttetu massehituse propageerimise asemel tehti lehes nüüd juttu paest kui rahvuskivist, räägiti linna ja maa-arhitektuuri aussetõstmise vajadusest, jutlustati eesti kodu rajamise filosoofilisest tähendusest ning talumajanduse taastamisega kaasnevast iibe tõstmise perspektiividest, pere-elu muutmisest kodukesksemaks, turvalisemaks, lasterikkamaks, eesti rahvusliku vaimsuse ja elujõu esiletõusuga saabuvast majanduselu üldisest tegususest ja tulukusest, kaitsetahte kasvatamisest, Kaitseliidu malevate taasasutamisega kaasnevast rahvustunde süvenemisest jne. jne. Iseseisvuse abstraktne unistus muutus lehetoimetuses mõne kuu jooksul missioonitundeliseks ja printsipiaalseks ajakirjanduslikuks sarvehüüuks.
RAHVUSLIKUS SUUNAS
Etteruttavalt tuleb ütelda, et ei isamaavajaduse ega ka demograafilise tuleviku teemadel polnud määratud laiemaks ajakirjanduslikuks arutlusaineks jääda. Ent see polnud ülevaid edasikestmise mõtteid esitanud kõrgvaimse poeedi, neid järginud kirjameeste ega külvaja tööd alustanud perekonnalehe süü. Rahvuslik kasvatus oli, on ja ilmselt jääbki salasõnu sisaldavaks mantraks, mida eestlane häbenedes iga taasiseseisvumise järel pomiseb ent mis kõigest hoolimata eesti kodu hirmutava luupainajana vist aegade lõpuni saatma jääb. Mida aga suutis oluliste teemade valdkonnas ära teha PEREKONNALEHT/ OMA KODU? Kõigepealt ehk kommunismi rappa eksitatud põlvedele teada anda, millest kõneldi rahvusliku kasvatuse esimesel (1927) ja mille pärast tunti muret teisel kongressil (1935). Kui seal otsiti vastuseid küsimusele, miks eesti tõug pole ajaloo vältel edenenud, siis etnotsiidijärgsele elule hinge sisse puhumine oli ( ja on praegugi) nii filosoofilises kui ajakirjanduslikus mõttes tunduvalt keerulisem. Suur osa lugejatest taipas vaevu, miks tuleb üldse silmad maast tõsta ning kaugemat rahvuslikku horisonti vaatlema hakkama. Toonane avarapilgulisem ja avangardsem tegevus nõudis suurt eneseületamist, sest nõukogulik haldusaparaat funtktsioneeris edasi, suurte lehtede toimetustes viidi veel läbi kompartei koosolekuid ning perestroikalik meeleolu polnud riikliku iseseisvuse taastamise tõelisele vaimule kuigivõrd ruumi loovutanud. Sellises olukorras trükkida ära Helmi Mäelo, Johannes Aaviku, Jaan Lattiku, Konstantin Pätsi jpt kunagisi rahvusliku kasvatuse teemalisi sõnavõtte polnud tavapärane tegu - isegi keskealistele lugejatele ei öelnud mitte üksnes nimed vaid isegi mõiste - rahvusliku kasvatuse kongress - suuremat midagi. Ometi äratasid kirjutised tähelepanu. Samas selgus, et segases ja sogases võimuvaakumis sündinul, riiklikku tunnustust mitteomaval, vanadesse ja uutesse majandustruktuuridesse mittemahtuval, ehkki kaalukat perevaadet esindaval lehekesel tuult tiibadesse saada ei õnnestu. Lehetegemisse haarati küll lai autorite ring alates tõusvatest isamaalistest poliitikutest kuni tublide koduperenaisteni välja, ent juba alguses oli näha, et stagnantide vastutöötamine sellele teemale on erakordselt tugev, perspektiiv perioodilise väljaandena püsima jääda aga ahtake. Sellega kaasnes peagi ängistav eelaimdus, et vanaeestlasliku perekonnateema esilekergitamine ja eksponeerimine on vaid pildike lavastusest, mida taasiseseisvumise etendus esimeses vaatuses küll vajab, teises selle aga poliitiliseks pingpongipalliks muudab, mida “kuumadel hetkedel” hea toksida, veeretada või vajadusel koguni taskusse peita saab…
AJAKIRJANDUSLIKUD TULVAVEED
olid valla pääsenud, seda tajudes lõid lupsu väikesed ja suured, loots- ning haikalad. Kitsas ring, kes teadis, kuidas perekonna ja lastekasvatuse tundelist teemat edaspidi poliitiliselt ekspluateerima hakata ning eestlaste tuleviku pärast tõelist ja ausat muret tundev kambakene oligi kogu seltskond, kellele leht ja selle ilmumine tegelikult korda läksid. Aadetega, eriti ajakirjanduses, kaugele ei jõua. Eluspüsimiseks tuleb erakonna või klannimeestega liituda, nende huvisid teenida või vähemalt teha nägu et teenitakse. Karmid kapitalismi kogemused kõnelesid: kasumlikku sihte seada ei maksa, nõukogulikud peremehed lehel ehitusasju ajava üllitisena enam vajadust ei näinud, võetud suund kommunistliku meelsuse kuritegelikuks tunnistamisele ning eesti rahvusliku elujõu edendamisele aga oli järsk ja paljudele vastumeelsust tekitav. Ning teatud persoonidele otse talumatu. Kuidas saigi PEREKONNALEHE / OMA KODU joonealune “Ammukaarest” ( saksaaegne ajakiri LOOMING) pärinev Mait Metsanurga jutustus “Dora Praats” meeldida punanomenklatuurilt palka saanud ja jätkuvalt saavale seltskonnale! Toimetuse ebalev positsioon edasistel teemavalikutel, absurdsuseni segane paberivarustus ja perekonnaproblemaatika kommunistlike kuritegudega seostamisest sündinud rahulolematus viisid Ago Tederi oma kirjatöödega Rahva Hääle taolistesse lehtedesse, kus alanud olelusvõitluses ja pinnalpüsimise heitluses “ suure teema tegijat” enam vajati. Ning iga uuelaadsema, apoliitilisemana tunduva kaastöö või mõttevirvenduse järele käed ahnelt välja sirutati. Mitmed omavahelised, peamiselt just lehe rahvusradikaalsest suunitlemisest alanud arusaamatused ning noorema põlve kaastöölise Märt Luige väga müstilise taustaga surm (Eesti Ekspressi ajalehe kahtlustustel mõrv!) kustutasid kiiresti vaimse koostööfooni, mida sellise sisuga väljaande kokkupanek ilmtingimata eeldanuks. Veel mõned kuud ilmumist ning oligi lõpp Perekonnalehel OMA KODU, rahvusmeelseks pööranud perioodilisel väljaandel. Umbes samasuguse skeemi järgi läksid (lasti?) üksteise järel hiljem põhja kõik vastavat profiili hoidma hakanud ajalehed-ajakirjad üle Eesti alates Mementost ja lõpetades Eesti Ajaga. Siinkirjutajale neist tuttavaim lasteajakiri Põhjanael, mis maksis pavlikmorozovluse ja muu bolševistliku palagani avalikustamise ning juba prohvetlikult tänastelegi tallalakkujatele täpse osutamise eest eksisteeerimisõiguse kaotusega. Kõik käis väliselt veel nähtamatu stsenaariumi järgi. Aga et stsenaarium ammu olemas oli ning selles sõrmega järge aeti nii, et rahvuslikke huvisid esindavad tegelased tulevikutähendust tõotavast mängust välja jäid, on enam kui kindel. Nende töö kasutati ära, persoonidele endile aga tõmmati kiiresti vesi peale… Tegeliku võimu vallas – seega siis ajakirjanduse ning ideoloogiavallas ei jäetud siis ega jäeta ka praeguses Eestis midagi juhuse hooleks. Poliitiliselt pimedaimgi peab täna tunnistama : Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaaditöötajad, kunagised kõrged tšinovnikud, nende tähtsad usaldusisikud, pojad – tütred, sugulased ja sõbrad on võimsalt areenile tõusnud. Nii on EKP KESKOMITEE agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhtivtöötajad taastanud kõik kunagised postid ja positsioonid ning kindlustanud end Eesti Vabariigis võtmeisikutena ajakirjanduse, kultuuri, hariduse ning teabelevi alal, mis paneb kohati mõtlema – kas polnud see iseseisvuse taastamine mitte ühe riigi taasbolševiseerimise programm? Sest ajakirjanduse poolt püstitatud loosung – vaba rahvas vabal maal- teeb mida tahab! - rääkis sellest selget keelt! Keset kapitalistlikku džunglit visatud, partorgide ja kolhoosiesimeeste – punaparunite poolt paljaks röövitud rumalad eesti kolhoosnikud jõid end meeleheites surnuks või mürgitasid end surrogaatviinaga massiliselt pimedateks. Ajakirjanikele aga avati kurjakuulutava nimega joomakoht nimega „Eeslitall“.... Et nad end veelgi segasemaks jooksid kui nad olid seda teinud Rahva Hääle, Noorte hääle või Eesti Kommunisti toimetustes!
TEEMA UUED PEREMEHED
Perekonnaleht jõudis (mai 1990.a. nr.10) otsekui surija veel enne lõppu hüüda: Millal toimub rahvusliku kasvatuse kolmas kongress? Ise selgitades: “…omariiklusel on mõtet vaid siis, kui tänaste sihtide kõrval võib näha homseid ja ülehomseidki, mille realiseerimine jääb meie järglastele.” Omariiklus saabus vormiliselt aasta hiljem ent selle tõeline mõte ja siht mitte. Sest kui olemasolu ja selle üle arutlemine polegi enam siht, siis mis asi on omariiklus. Kõige olulisem – moraali ja eetika, kodu ning edasikestmise teema kadus varakapitalistlike “kiirreageerimisüksuste” tegevusse astudes vaateväljalt sootuks. Ilmselt oli “uusaegse”, eetilise relativismina esitletud variant “vaba rahvas vabal maal – teeb mida tahab” teatud taustaga isikutele mitu korda rohkem meeltmööda kui eestiaegne, esivanemate ausameelsusega, perekonna ja kodu hoidmisega seonduv elufilosoofia. Pääsenuks viimatiöeldud rahvuslik mõttelaad võidule, võinuks ehk alatust, ahnust, korruptsiooni, poliitilist prostitutsiooni ning igapäevaseks saanud riiklikke suurriisumisi veidikenegi vähem olla kui neid siiani olnud on. …Kahjuks läks kõik vastupidi!
Perekonnaleht OMA KODU oli juba kuus aastat hingusel olnud kui kuulsin juhuslikult, et algavad ettevalmistused rahvusliku kasvatuse kolmanda kongressi ettevalmistamiseks! Olles Perekonnalehes aidanud ära trükkida kahe eelnenud rahvusliku kasvatuse kongressi materjale ja omades vastavasisulisi tulevikukavu, arvasin ettevalmistatava foorumiga endalgi kokkupuutepunkte olevat. Viisin minu käes olnud tekstid ja ilmunud ajalehenumbrid kiiresti korraldava toimkonna käsutusse. Küsisin ka, millega võiksin suure algatuse juures kasulik olla? Kodakondsusametis, kus kongressi staap asus, oli teemaga tegelema pandud lapseohtu plikakene, kellele isegi rahvastikupoliitika, demograafia, eugeenika, rahvuslik kasvatus jmt paistsid olevat täielikult tundmatud mõisted, mistõttu osadust oodata sealtpoolt olnuks asjatu. Hiljem selgus, et kongressi ettevalmistavas toimkonnas oli säärasel tasemel seltskonda rohkemgi, mistõttu kompetentsemad isikud nähtavasti teadlikult eemale tõrjuti, teemat ajakirjanduses järjepanu käsitlenutelegi jäeti vaid juhuslike manukate roll. Siinkirjutaja läks kongressile kutsumata külalisena. Selgesti oli näha, et “eestkõnelejad” olid juba ammu leitud ning rahvuse “isa” ja “emagi” valitud. Toimuvas aga eriti ei tulnud pettuda – arukad inimesed üle Eesti rääkisid tõsist ning kohati vägagi teemakohast juttu. Tasemel aga polnud kongressi korraldajad. Resolutsioonide osa oli puudulik, raske oli mõista, kellele olid kongressi otsused siduvad jne. Mahukas trükis sõnavõttudest siiski valmis. Ainult et tollest, 1996 aastal toimunud kongressist pole eesti ajakirjanduses hiljem põhjapanevalt kõneldud enam sõnagi, seal käsitletud programmilisi teemasid pole puudutanud ükski riigi- ega valitsusjuht, tele-ega raadiokanal, tippametnik ega parlamendiliige ..!! Aastate- tagust, maakondi ja väiksemaid omavalitsusi esindanud foorumit pole avalikkuse jaoks justkui olemas olnudki, küll on aga jõuliselt kõlanud vastavasisuline poliitiline kraaklemine. Millal toimub rahvusliku kasvatuse neljas kongress ? oleks pidanud ajakirjandus juba ammu küsima. Aga ta pole seda küsimust esitanud ega ka mõtet selle küsimuse kergitamisest tõstatanud..!!
FOORUMIT
kui sellist on siiski isamaalised inimesed tähelepanu all hoidnud. Ühelt poolt avalikult, väikeste sõnumite ja nupukeste näol ajakirjanduses, teisalt kirjutiste kujul koduses arhiivis. Aastaid tagasi ilmunud (kahjuks väga kahvatus trükipildis!) A.Tederi “ISADE FOORUM” on näide, et ajakirjandust siiski annab sõnumitooja ossa seada, tema kaasabil saavutada midagi, mille vorm paratamatult hetkepoliitikute käevangus kõnnib ent tähendus ja sisu ajas siiski kaugemale ulatuvad. Ajaleheartikleid, sealhulgas mitmeid PEREKONNALEHEST pärinevaid koondav kogumik oli ennekõike autori ajakirjandusliku surve ja ehk ka mõne poliitilise huvigrupi teemast buldogi kombel kinnihoidmise näide. Püüdlikkus ja lobitöö tõid autorile küll vajalike isikute tunnustuse, kuid ei midagi enamat ühiskonna jaoks. Kogumikku on levitasid üksikud entusiastid, artiklite sisu pole aga keegi sügavamalt avada ega ka analüüsida proovinud. Hilisemal ajal on teema üles võtnud ning seda läbi aastakümnete harvanähtava visadusega kandnud meditsiinidoktor Jaak Uibu ( vt.tema artiklite, ettekannete ja kirjade kogumikku PERKONNAST, KODUST, PÕHISEADUSEST JA RIIGIST,Tallinn 2016). Jääb aga siiski mulje, et kogu iibeteema olek teatud seltskonna poolt justkui vägisi ja väljast poolt peale surutud, sellest polnud tõeliselt huvitatud ei väidetavad väljasurijad eestlased ise ega ka nende valitsejad rohkemal määral, kui see valimiseelses või ka -järgses retoorikas parasjagu vajalikuks osutunud. Kohati tundub, et tegu oligi kas mängu, vandenõu või lavastusega, müstikasse rüütatud spektaakliga, kus ühed kuulutasid EESTI ELU jätkuvuse sõnumit ja teised tegid näo, et nad seda tõepoolest ka usuvad, hiljem kõige üle aga peenelt pihku naerdes unustavad…
Mingi muutus on siiski toimunud : tibusid, st lapsi on kokku lugema hakatud. Ühelt poolt muidugi poliitilis-mänguliselt, sest igasugu valimisi on tulekul ning ega vajalikud elutähtsad teemad seinte ääres vedele! Teiselt poolt puhtpragmaatiliselt, sest lõpuks on võimu teostajad aru saanud - seis on ikkagi üsna sant – eestlaste juurdekasvu pole enam ollagi, rahvas sulab nagu võitäpp kuumal praepannil! Eestlaste sündimus on kahanenud allapoole igasugust miinimumi, üheteistkümne tuhande lapseni (sic!), see tähendab piirini, kus rahvuskeha ootab ees paratamatu katastroof! Riigis, kus põlisrahva vastas seisab kolmkümne viie protsendini ulatuv, suuresti umbkeelne muulaste mass, kes alles hiljuti lisaks kõigele veel ka agressiivselt teise riigikeele kehtestamist nõudis, keset pealinna kommunistliku sümboolikat lehvitab ning oma ajalehtedes eestlastele kadu kuulutab, on võimupoliitikutel lõpuks hirmu naha vahele ajanud …See, et erakond ISAMAA südamevalu tundes iibe positiivsete algatustega lõpuks poodiumile tõusis ja konkreetseid samme astub on igati tervitatav nähtus! Ainult et valitsuses enam Isamaad pole nagu seal pole ka tema jõuministreid...
Resümee: Eesti ajakirjandus ja ajakirjanikkond on kolmkümmend kaks aastat lihtsalt maganud, pole valusat teemat õigel ajal käsitlenud, pole ennast eksistentsifilosoofilise sõnumi kuulutamisel kompetentse ega vastutusvõimelisena tutvustanud, pole käitunud nagu mõtlev ning rahva tuleviku pärast muret tundev institutsioon.
Meedia on taasiseseisvumise tuhinas kulutanud kasuliku energia paljuski tühisuse teenimisele, suunanud lugejate tähelepanu kolmekümne kahe taasiseseisvusaasta jooksul asjadele, millel elus teisejärguline tähendus. Poleks olnud ohutundlikke inimesi, ei märkakski paljud, et ” muld me juurtelt läinud laintega” nagu hoiatas Lauluisa juba “Rahunurme lilledes”. Kurvad demograafilised sõnumid, rahvusliku kasvatuse kahvatumine ja “kolletavad kihelkonnad” kõnelevad selget keelt eesti eliidi ja haritlaskonna üldisest ebaküpsusest, vitaalsuse puudumisest, vaimsest vesivõsastumisest ja vist juba ka võimetusest hoida jätkusuutlikkuse teemat igavikulises vaateväljas.. Kroonika on kindlalt oma ülimuslikkust Perekonnalehe taoliste üllitiste ees tõestanud, moraali ja eetika esiplaanile seadmisega aga ei köida Eestis vist enam vaguraid vanamutikesigi…
LIIGESTEST LAHTI AJASTU
on väikerahvale ohtlik. Kaheksakümmend kaks aastat tagasi alanud eesti kodude kommunistliku purustustöö tagajärjed hakkavad nüüd avalduma eriti drastilisel kombel kapitalismis elava kolmanda ja neljanda põlvkonna peredes. Külmus ja hoolimatus laste (ei leita enam õpetajaid ja kasvatajaid koolidesse!) vaid ka muu ümbritseva elu suhtes on kõigest üks negatiivne ilming, mille tekkimises meedial endal olnud arvestatav osa etendada. Kannatajaiks eelkõige, kui konkreetsemalt osundada, neiud ja noored naised, kelle mõttemaailma järjest enam räsitakse, kelle ideaale ning unelmaid võltssärasse rüütatult purustatakse. Naissoost olevused on pea täielikult “turumajanduse” teenistusse tõmmatud, nad on tänu sadadele värvilistele väljaannetele erinevate kaubagruppide ekspansiooni meelevallas. Kaitseta. “Alternatiivsed” teemad – kodu , perekond, lapsed – on kas meedia poolt tahaplaanile tõrjutud või siis varjatult samuti müügimeeste – manipuleerijate kätte mängitud. Meeste puhul on asi üldteada – sada tuhat „meesühikut“ on rahvuskehast tänu okupatsioonidele puudu, elusolevate psühhofüüsiline seis aga pole mitte kõige parem.
Kõlanud ahastav üleskutse: meedia murdku end kammitsaist vabaks ja õppigu taas lugeja ees kõndima, teda märgates, abistades ning toetades, on muidugi ilus. Kena kuulda, sest millest muust siis papa Jannsen ja Jakobsongi kõnelesid? Ikka kodust, ikka perekonnast ning sellest, kuidas targu talitades toime tulla tanumail ja sellest tagapoolgi. Ent kes ütleks, kuidas saab õpetuste jagamine konkreetselt toimuma nüüd, mil majandusteadlane hoiatab, et ei tohi sõita džiibiga üle tee poodi tikkude järele ent mitte keegi ei kuula teda..? Kuidas olla, mida õpetada või õppida ajahetkel, mil meie väravate juures käib sõda, televisioon kallab vaatajaile aga ikka, lisaks punanostalgiale, kosena kaela perekondlike värdvormide näiteid, kus soorollide segipaisatus on naistelt ja meestelt riisumas jumalikku õigust olla tõeliselt vastutav eesti järeltuleva põlve ees ning üha enam korrutatavast sõnast armastus on tehtud pühaduse paroodia? Kas eestlased ikka leiavad vaimses võpsikus üles oma lapsed, armastuse ja kodu..? Kas see õnnestub ajal, millele eelnenud poolsajandil kolme püha sõna sisaldav mõiste – kodu, pere ja naine - diskrediteeriti ja devalveeriti?
Kes tõttab umbrohtunud hinge aeda või siis tavalist põldugi harima päevil, mil ajalehed, raadio ja TV kutsuvad paradiisirannikutele. Sest on avastatud: just seal on võimalik end välja puhata puntrasejooksnud perekonnaelust, kalkidest kodustest suhetest ja peavalu põhjustavast poliitilisest pohmellist!…Ei sadade tuhandete looduskatastroofi ohvrite viimsed karjed ega terroripommide plahvatuste kaja heiduta kedagi, kes juba “väljalennuks” valmistunud. Näiteks kutsusid telereklaamis kaks koduselt „orjatöölt“ põgenema pääsenud eesti naist kõiki huvilisi innukalt Egiptuse lihapottide manu! Ning pärast külluslikku söömaaega hullama pehmesse vesivoodisse - noore beduiini kaisus…!Kes suudaks niisugusele kutsele vastu seista?… Pärast säärase üleskutse kuulamist viskab iga vähegi mõtlev inimene potid – pannid põõsasse ning pistab punuma tõotatud maa suunas..!
Meedia mõju on narkootiline. Ja liigestest lahti ning üha kiirenevaid tuure tegevas, globaliseeruvas aegruumis saame ise ajalooks kiiremini kui suudame meenutada, mis toimus lähiminevikus. Nii on ka PEREKONNALEHEST OMA KODU, rahvuslikult meelestatud ajakirjanduslikust katsekakust järel veel vaid sisukate ent ajas kahjuks kaugenevate sõnade kõmin.
Väljaande meenutuseks kirjutan loo lõpulauseks siiski lootust sisaldava küsimuse. Adresseerides selle nendele, kes veel peavad kalliks rahvuse olemasolu ning püsimajäämise mõtte tõstatamise vajadust - KUS JA MILLAL TOIMUB EESTI RAHVUSLIKU KASVATUSE NELJAS KONGRESS?
Loodetavasti rahvuse hinge ja keha seisukorda tegelikult puudutav, edasikestmise tõelist tunnet toetav, uutele positiivsetele algatustele suunav suurfoorum kõigi külade, valdade, kihelkondade,alevite ja linnade esindajate osavõtul… ! Sest viimasest rahvusliku kasvatuse kongressist möödunud aastate jooksul on kerkinud eesti rahva ette mitmeid tõsiseid küsimusi. Nagu näiteks - kellel on Eestimaal hea elada? Praegu, paarikümne aasta pärast…poolsajandi möödudes? Võibolla jõuab see küsimus ka nende saja viiekümne tuhande eestlaseni, kes töötavad, kasvatavad lapsi ning maksavad makse välisriikides?
PS Kirjutis on mõeldud meeldetuletuseks ,täienduseks ja lisanduseks varem saidil ilmunud artiklile „Sõna õigel ajal“.
*repetitio est mater studiorum – kordamine on tarkuse ema (lad. keeles)
ANTS SILD
