Kunagistel Eesti Vabariigi riigipea valimistel seadis oma kandidatuuri üles ka Võrumaa kaevumeister Teppo (mitte segamini ajada kuulsa pillimeistriga!). Ta sai kokku toetushääled, maksis ära kautsjoni ning tema vestlus maakonna riigiametnikest koosneva komisjoniga kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Viimane küsimus presidendikandidaadile kõlas: “Missugust summat näete endale ette töötasuna olles valitud Eesti Vabariigi riigipeaks?“
„...Egäs ma määnästki palka taha`i! Ma` viska presidenditüü kõrvalt mõnõ kaokõsõ ja tuust avitas!“
Presidendikandidaadi ootamatu altruismipuhang tekitas komisjonis sellise segaduse, et unustati isegi võimalikku tulevast riigipead õnnitleda. Too vaatas ringi, nägi laual karafini , kallas sealt endale klaasitäie ja sõnas: “Süvä kao selge vesi ja süämest tullu mõttõ ommava siinilman kõgõ tähtsämbä!“
Mäletamist mööda Võrumaa mees siiski valimiste lõppvooru ei pääsenud ning Eesti Vabariigi presidendiks ei saanud. Nii nagu pole sellele ametipostile jõudnud aegade jooksul paljud teisedki, kes seda igatsenud. Erinevatel põhjustel muidugi...
Kaevul on nii eesti kui ka teiste rahvaste ajaloos olnud eriline tähendus. Kaevu juurde koguneti tähtsaid küsimusi arutama, kaevuta ei saanud keegi hakkama. Kaevu armastati ja austati, sest et ta oli mitte ainult janu kustutaja vaid ka elu ja elus püsimiseks vajaliku selguse, aususe ja puhtuse sümbol. See, kes oli leidnud üles veesoone, oli tark mees. Kaevumeister pidi seda oma ametioskuste kohaselt kindlasti olema. Kuidas muidu saanuks ta puhta vee - selguse ja tõe allika -juurde juhatada teisi. ...Otseses ja kaudses mõttes.
Ajad on muutunud ent sümbolid, nende sisu ja tähendus mitte nii väga. Tark on alati tark ja varem või hiljem leitakse ta rahva hulgast ka üles. Ja valitakse välja ning ta saabki äravalituks. Lühemaks või pikemaks ajaks, mil rahval tema poolt kehastatavat tarkust vaja läheb. Ullikene aga on ullikene edasi. Ei aita teda isegi ajutine tõstmine kõrgele kohale erakonnas ega ka suur ametipalk. Isehakanu tunnuseks on, et temast ei jää maha mingit mälestust . Või kui, siis ainult kojanarri oma...
Sünge on selle saatus, kes kaevu kui selguse ja puhtuse võrdkuju teadlikult tõurastama asub. Säärase reo tegu väärib üleüldist põlastust...
Siinkohal meenub, mida kavatses kaevuraketel teha Oru Pearu. Olukorra päästsid naised, kes said aru, mida hull plaanitseb. Viies kohapeal ellu ka teole vastava karistuse. Pearu nurjatus, mis teoks küll veel ei saanudki, raiuti siiski raamatusse. Kui hoiatus tulevpõlvedele...
Valimiste kui poliitika osa iseärasus seisneb selles, et siin kõnnivad sageli kõrvu diletandid ja professionaalid, targad ning ullikesed, lihtsakoelised kaevumeistrid ja kogenud kaabakad. Koha leiavad “poliitmaastikul“ ka küündimatud, vaimsete võimeteta pügmeed, kes ennast igal pool ja igal ajastul valjuhäälselt eesrindlasteks kuulutavad ent ometi rahval jalus on, tekitades oma olemasoluga pidevalt segadust ning tüli. Lahkuda aga ei kavatse, ei taha, mõni koguni ehk ka ei tohi, sest peab öördajatele tänuvõlga tasuma, nii oma kahtlustäratava tegevusega selguse taotlejate viljapeadesse tungalteri poetades. Siit siis ka rahva ootus , et ilmuks ometi üks siira silmavaate ja ärataja vaimuga aus inimene, kellele rääkida ära oma mured ning kuulda tema suust ka tarka nõu tuleviku tarbeks!
Valimiste lugu on võrreldav kõnesolnud kaevumeistri suhtumise või siis targa kooliõpetaja antud tunniga, kus leidus alati nii naljakat kui kurba, aga ka tuumakat ja õpetlikku . Valimiste varjatud teema - priske palk või sellest tähtsama nimel loobumine - jääb teemaks ka tulevikus. Kas valida rahvast esindama klanitud härrasmees või rakkus kätega kaevumeister – selles on küsimus kuna mõlemad võimalused on olemas?!
Üks on selge : Eestit saavad - olgu mistahes ametikohal - suureks mõelda vaid need, kes siiralt ja kindlalt usuvad rahvusliku kaevu sügavuses peituva selge vee olemusse, milleni jõudmiseks tuleb aga teha ennastsalgavat ja rasket, aegades ning inimpõlvede pingutustes õilistunud tööd.
Ants Sild
