...Tuli siis, tuli siis
vene mees, vene mees;
kirves käes, kirves käes
viisnurk ees, viisnurk ees;
lõhkus kõik, lõhkus kõik
mis ta teel, mis ta teel -
mir i družba oli see, oli see...
Nii laulis Tartu Riikliku Ülikooli tudengite ansambel RAJACAS kuuekümnendate aastate alguses möödunud sajandil. Laulis lava taga, sest selliste sõnadega laulu esitamine laval oleks viinud kiiresti külmale maale, kus juba mitmed üliõpilased Mordva vangilaagrites ees ootasid... „Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast...“ ümisesid tudengid toona laulust innustust saanuna omaette või kambakesi edasi. Ja naerdi, omaette ning ka üheskoos – kui nuhke lähedal polnud. Kes olekski tol ajal uskunud, et vene mees ka tegelikult, 60 aastat hiljem, tõmbab kirve välja ning peksab segamini linnad Ukrainas, hävitab sajandite arhitektuuri, et seejärel asuda sooritama veriseid sõjakuritegusid - tulistama selja tagant sõjamöllu eest põgenevaid naisi ja lapsi? Ei, toona käis töörahva „riigis“ laialdane rahuvõitlus, koguni sõjaväge „vähendati“ miljon kahesaja tuhande mehe võrra, milline silmamoondus ka õnnestus - algharidusega soldatid lõunaosariikidest asendati kõrghariduse omandamise teele asunud üliõpilastega Baltikumist! Vene vägi sai värskust juurde ja vene meeski ei paistnudki enam nii loll välja...!
See oli siiski vaid eelmäng tänastele veristele sõjasündmustele, sest patoloogiline tapahimu, mis pulbitseb enamiku vene rahva hinges, otsib vaid põhjust, kus ja kelle maal lahvatada!
Millal kordub Eestis praegu Ukrainas lahtirullunud õudus, on vaid aja küsimus...!
Oleme ohvrite poolel, toetame kodu kaotanud Ukraina perekondi, anname ulualust neile, kel pole enam oma katust pea kohal! Sest me teame ja mäletame hästi, mida tegid venelased eestlaste perekondade ja kodudega seitsekümmend kolm aastat tagasi!
Süüd ja vastutust kannab kogu rahvas, kes elab riigis, kus sellised õudused sünnivad! Rindekorrespondent, Eesti Televisiooni Aktuaalse Kaamera ajakirjanik ANTON ALEKSEJEV võtab Ukrainas nähtu ja kogetu kokku Harkivi linna varemete keskel: „Nüüd mõistan, miks kõiki venelasi peab vihkama!“
Need sõnad kostavad üle lahingumöllu ja mürsuplahvatuste ning jäävad igaveseks kaikuma purukspommitatud linnade ja inimtühjade tänavate kohale...
Lisan kirjanik Viivi Luige artiklis „Kaasosaliste omakaitse“ (Postimees, 16.märtsil 2022) öeldu:
„Neil päevil, kui kogu maailm räägib Kolmandast maailmasõjast, tuleb välja, et vara on veel Kolmandast rääkida, kui isegi teine on veel lõpetamata. Otse öeldes – Teise maailmasõja arved on ainult poolenisti klaaritud. Üks kaasosaline ehk Saksamaa on oma arved pidanud ära tasuma ja häbi ära kandma, teine kaasosaline ehk Venemaa ei ole senini oma arveid klaarinud ega häbi kandnud“.
Kirjanik jätkab: „Alati ja igal pool leidub inimesi, kes ei ole manipuleeritavad ja keda režiim erilise mõnuga hukka saadab. Nende varal on maailm püsinud. Nende kanda on lootus. Need on need, kes ei karda.“
Venelaste poliitterrori ohvri Jüri kuke mälestuskonverentsi märksõnaks sobibki sõna KARTMATUS. Läheneva kurjuse palge ees seistes peaksime ka meie endilt küsima : kas julgeme kartmatult lootust kanda...?
ANTS SILD
Jüri Kukk (1. mai 1940 Pärnu – 27. märts 1981 Vologda) oli eesti keemik, Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud ja vabadusvõitleja.
Aastast 1979 osales Jüri Kukk nõukogudevastases vastupanuliikumises, 1979 avaldas ta soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ning andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuvõitlejate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis. Ta vahistati dissidendina 13. märtsil 1980. aastal.
Jüri Kukk suri Vologda vanglahaiglas 27. märtsil, 1981, kuu pärast tapilesaatmist Tallinnast. Vologda tapivangla haigla arst Boriss Kogani järgi johtus Jüri Kuke surm kolmest tegurist: mao laienemine, mis omakorda põhjustas südamepuudulikkuse ja kopsuturse. Tartu Ülikool ja Jüri Kuke mälestuse austajad tõid vangistuses hukkunu põrmu novembris 1989 kodumaale ja sängitasid selle Kursi kalmistule. Praegu on tema põrm Halliste kalmistul.
