ÄPARDUNUKS POSITUD VÄLISPOLIITIKA
Harri Kivilo
Valitsuse pressikonverentsil 25.07.19 ütles peaminis-ter Jüri Ratas:
„Kui räägime Eesti välispoliitilisest joonest, siis kordan, et kindlasti tänane valitsus Eesti välispoliitilist joont ei muuda, see on sama, mis on olnud peale taasiseseisvumist.“ Hr. peaministri kinnitus, et meie välispoliitikat ei ole tänaseni mitte ükski riigivõimu instants tegusalt soovinud muuta, ühtib vist paljude hääleõiguslike Eesti kodanike hinnanguga. Arvatavasti sellepärast, et enamus meist ei teagi, mida sõna ‘välispoliitika’ tähendab. Eesti Keele seletav sõnaraamat määrab, et ’poliitika’ on „põhimõtetest lähtuv kavakindel tegutsemine, et mõjutada või korraldada riigiasju“.
Välisministeeriumi kodulehel pole välispoliitika korraldamist konkreetselt suveräänsuse tagamisega seostatud. Siiski võib arvata, et välispoliitikaks on kogu iseseisvuse taastamise aja vältel peetud suhteid teiste riikidega, mis peaksid kindlalt määrama, kuidas tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri alles jäämise läbi aegade. Rahvuse igikestvaks tagamine on niivõrd ülimuslik kohustus, et see peaks väga üheselt mõistetavalt ja üksikasjaliselt olema sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse esimeses peatükis.
Eestlasi ja eesti maad on oma valdusse soovinud võtta Venemaa erinevad valitsejad mitme sajandi vältel. Kõik tänased Eesti riigimehed, soole vaatamata, ehk ei olegi leidnud aega selle Venemaa soovi märkamiseks. Kindel on aga see, et tänaseni ei ole Eesti Vabariik esitanud Venemaa Föderatsioonile mingit nõuet meie suveräänsuse vägagi räige rikkumise kohta, mis algas aastal 1940. Kõik senised tegemised lubavad järeldada, et meie riigivõim ning peavoolu meedia ei ole suutnud või tahtnud tajuda, millisel määral Nõukogude Liit on Eesti suveräänsust rikkunud Teise maailmasõja perioodil. Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelistes lepingutes on Vene tsaaririik ja Nõukogude Liit lubanud igavesti loobuda kõigist õigustest, mis neil on olnud eesti maa ja rahva üle ning mitte segada Eesti siseriikliku elu korraldamist.
Venemaa on jätnud kõigis lepingutes määratud Venemaa kohustused siiski täitmata. Eestis on kõrgeimal tasandil justkui arvatud, et kui meie põhiseaduses pole välispoliitika rakendamist käsitletud, siis ilmselt tuleb austada Venemaa soove, mis senini on olnud – taas kõrgeima võimu arvates – piisavalt tagasihoidlikud ja Moskvas tänukummardust tegemist õigustavad. Eespool öeldule vaatamata on põhiseadusse vaja ilmtingimata lisada meie esivanemaid austav § 8 ning selles määrata, et kõigis teiste riikidega sõlmitavates lepingutes peab teine osapool: tunnustama aastal 1918 loodud Eesti Vabariigi täielikku suveräänsust; suveräänsuse rikkumisel heastama kõik eestlastele ja eestlaste maale tekitatud vaimsed ning materiaalsed kahjustused ja kahjud; lõpetama viivitamatult kõik suveräänsuse takistamiseks loodud olukorrad ja tegevused.
***
