21.–29. mail toimus “Appi! Ooper!? Eesti lavamuusika” turnee Saksamaal ja Luksemburgis, solistideks Merle Jalakas ja Jaan Willem Sibul, kontsertmeister Ragne Jõgeva ja Kollased Kassid Kertu Tombak ja Mall Türk.
Prrr, külm on! Karge varahommik on täis ööbikute laulu ja vänget sirelilõhna. “Spidoka näit on 247 590,” raporteerib Kertu. Start! Kell 5 varahommikul kihutab Vanemuise kirjadega väikebuss Valga piiri poole. Kohvrid, kleidid, mõõgad, kilbid, nõiaraamat ja laskemoon on kaasas – loendan mõttes. “Mis kütus siia autosse käib?” taipab Kertu küsida enne, kui esimesse tanklasse Poolas sisse pöörame. Otsustame lõhna järgi. Kassid teavad...
“HILFE! DIE OPER!?” Inimesed pööravad pead, mõni jääb huviga ootama, mõni muigab, mõni on segaduses. Oleme jõudnud Berliini lennujaama. Peen silt vildikaga valgele paberile kriipseldatud, hoiame näppu fotoka päästikul, et tabada meie artistide saabumist suurlinna. Ja sealt nad tulevad – säravad ja valmis suurteks tegudeks!
No nii. Kus me siis nüüd oleme? Berliin – huvitav oma eklektilisuses. Midagi igale maitsetele: hiiglaslik Brandenburgi värav, laisalt voolav Spree, kaldad puhkajatest kihamas – rannatoolid kuluks Emajõe kaldalegi ära! Valusate torgetena mõjuvad meenutused Berliini müürist. Aga Berliini maitse on ka kevadine pontsakas – mahlane värske spargel!
Nõiarohtu ja muid tarkusi
Berliinis on linnaosad omavahel üsna eraldatud. Ühel rohelusse uppuval tänaval peitub armas teatrituba, kus ootab meid Aira koos teiste Berliini Eesti kooli laste ja vanematega.
Lapsed saavad teada, kes oli Eesti esimene kunstlaulja ja kes kirjutas esimese lasteooperi, aga ka seda, kuidas keeta külmetuse vastu nõiarohtu. “Ärge seda kodus järele tehke!” hoiatab Jaan Willem igaks juhuks, kui meie nõiajoogi keetmine lõpeb paugu ja paksu tossuga. Ei tea, kas linnaekskursioonil tärganud II maailmasõja mäletuste tõttu või lihtsalt väikese ruumi pärast hajub nõiarohu toss alles etenduse lõpuks, nii et viimased pildid ooperitunnist on vaatajatele salapäraselt suitsused. Ja ongi hea – las kõneleb muusika.
Pruudid-pruudid-pruudid! Tundub, et Hamburg on täis pruute! Linnaplatsil, raekojas, kiriku uksel, jõe kaldal – kõikjal seisavad fotograafidest ümbritsetud säravad paarid. On laupäev, Hamburgis abiellutakse. Õhetav ja särav on ka meie teejuht siin linnas – Ave. Päevane etendus Hamburgi Eesti kooli perele on edukalt lõppenud. Koolijuht Ave viib meid linna vaatama. Ta on õnnelik kooli üle, rõõmustab tugeva Eesti kogukonna üle, armastab seda linna ja mõjub tervikuna nagu turgutav vitamiin.
Turnee toidublogi saab väärika lisa Liilika kodus Hamburgi lähistel, kus pakutakse meile ehtsat Iraani rooga. Vürtsikate roogade kõrvale räägime ajaloost, kultuurist, pagulusest, elust kodus ja võõrsil. See, kas ja kuidas püsima jääme, on meie endi teha. Kui lapsed räägivad ka võõrsil oma emakeelt, tunnevad oma juuri ja austavad rahvuskultuuri, püsib võimalus jääda alles. Igaks juhuks, kindluse mõttes, unustasime Liilika juurde ka Kollase Kassi töötoa asjad. Nii saavad Freya ja Lenni kipsmaske meisterdades või töövihikut täites teatriteadmisi täiendada ka peale meie lahkumist.
Vahelduseks vahetame riiki. Suure Saksamaa kõrval on Eestistki väiksem Luksemburg. Kui tahate teada, kui keeruline on alles hoida pisikese rahva keelt, siis uurige, kuidas seda tehakse siin. Luksemburgi kooli igas kooliastmes õpitakse erinevas keeles, luksemburgi keelt kasutatakse vaid esimesel kolmel aastal. Täna on seda keelt kõnelevaid inimesi umbes pool miljonit. Seda ja veel paljut muud põnevat kuuleme meie vastuvõtjatelt Mari-Liisilt, Gealt ja Mairiselt.
Luksemburgi Eesti kooli lastele toimunud ooperitunni üle rõõmustab eriti Gea, temagi on teinud ooperiteemalisi loenguid Eesti kooli lastele. Luksemburgi Eesti koolis on õpilasi palju. Euroliidu ametkonnad on siia toonud mitmeid Eesti peresid ja lastel on võimalus eesti keeles õppida mitu korda nädalas. Luksemburgi eesti lapsed lustivad etendust samavõrra, kui Eestis elavad lapsed. Hea on teada, et keset suurt Euroopa
Liitu on Luksemburgiski meie oma eestluse oaas.
Öine Luksemburg on eriti lummav. Orunõlvadele klammerdunud kindlusemüürid, laternatega valgustatud rajad ja sillad kõrvuti hämarate parkidega. Linnasüdamest silmavaate kaugusele jäävad klaasist eurobüroode hooned. Inimesi tänavatel on palju ka päris hilistel tundidel. Tundub, et omavahel juteldakse kõigis mõeldavates keeltes: saksa, prantsuse, inglise – tõenäoliselt ka luksemburgi keeles. Kogu selles rahvaste paabelis on Luksemburgil täiesti oma nägu, isegi Luksemburgi kiirtoit on omamoodi: krõbe kartulikook õunamoosiga.
Annabergi loss on Eesti kogukonnale Euroopas kokkusaamise koht. Kogunemiseks leiab põhjust alati, sügiseti peetakse siin koroonaturniiri, kevadtalvel tullakse laulma, mai lõpus koguneb seeniorieas väliseesti seltskond. Seenior on siinkohal küll pigem tingliku tähendusega, ikka on kaasas lapsed ja lapselapsedki. “Appi! Ooper!?” trupp on siin juba teist korda, saabume nagu koju. Etenduse ajaks koguneb lossisaali hulk rahvast, mõnigi on ekstra selleks kohale sõitnud. Õhtu üllatuseks on Priit Volmer, endine vanemuislane, kes resideerib praegu Bonnis. Veel pikalt peale etteastete lõppu paluvad fotograafid artistidel poseerida – kandelaabritega ja ilma, lossis sees ja lossitrepil. Ei ole paremat keskkonda ooperisolistile kui üks ehtne loss! Ja kui Eesti kunstlaulja, siis Annabergi loss.
Jätkusuutlik kogukond
Lühikese ajaga on kogunenud määramatu hulk muljeid. Iga uus kohtumine loob üha tugevneva tunde, et Eesti kogukond Euroopas on suur ja aktiivne. Terve hulk Eesti juurtega lapsi kasvab üles teises kultuuriruumis. Kindlasti on nende maailm selle kaudu laiem, aga raskem on säilitada rahvusliku identiteeti. Et ka piiri taga säilib meie keel ja kultuur, on täna sealse eesti kogukonna teene. See on ka põhjus, miks “Appi! Ooper!?” ja paljud teisedki Eesti teatrid ja muusikud on alati lahkelt vastu võetud.
Tagasitee kulgeb kuidagi kiiresti- justkui uni. Märkamatult on läbitud seitse maad ja meredki ületatud. Läbi on vuratud Läti-Leedu-Poola trass, siksakitatud Saksamaal ja peatutud Luksemburgis. Õnnekombel eksisime korra teelt ja olime mõned tunnid ka Belgia territooriumil. Tagasitee kulgeb Taani ja Rootsi kaudu ja nii need seitsmed maad-mered kokku saavad. Üks väike Euroopa puha. Viimaks vurab küpspunane Vanemuise väikebuss üle Tartu piiri. Kertu raporteerib: “Spidomeetri näit on 252 172.”
Väga suur tänu, armsad Maie Kisis, Aira Paschke, Ave Vals, Liilika Mahanssur-Allev, Mari-Liis Kivioja, Gea Mägi, Mairis Minka ja kogu väliseesti kogukond piiri taga! Tegelikult ju piire polegi!
Mall Türk
