Holger Roonemaa, uudistejuht Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/news/eesti/t...Foto: Rauno Volmar
Keskuses elavad inimesed ähvardasid näljastreigiga ja väidavad, et politsei kohtleb neid justkui pantvange.
Asutuse juhi sõnul on rahulolematus loogiline ja keskuse elanike hulga suurenemine on pinget viimasel ajal suurendanud.
Tallinna halduskohtu esimees hoiatas juba jaanuaris: väljasaatmiskeskusest tuleb sealsete tingimuste kohta tavatult palju kaebusi.
„Mis siin kümmekond päeva enne 19. veebruari juhtus?”
„Väljasaatmiskeskuses toimus intsident, mis oli üks suurem sisekorraeeskirja rikkumine.”
„Milles see seisnes?”
„Väljasaadetavate vahelises arveteklaarimises.”
„Kes omavahel kaklema läksid?”
„Väljasaadetavad.”
„Täiesti arusaadav. Millisest rahvusest inimesed näiteks?”
„No erinevatest rahvustest.”
„Kas konflikti üks osapool oli vietnamlane või vietnamlased?”
„Praeguses seisus on asi meil siin selline, et väga raske on teha midagi kahe rahvuse vahel, millest üks ei oleks vietnamlane.”
Neid nappe vastuseid annab ajakirjaniku küsimustele Harku väljasaatmiskeskuse juht Pärtel Preinvalts. Just selle kõne sisuks olnud kallaletungist sai alguse sündmuste ahel, mis jätkus 19. veebruari hilisõhtul politseioperatsiooniga ja päev hiljem ligi 40 väljasaatmist ootava kinnipeetava ühise kaebekirjaga Punasele Ristile ja Eesti õiguskantslerile, kusjuures Harku tingimusi nimetati muu hulgas „elavaks põrguks”, ning tagatipuks ühise hoiatava näljastreigiga. Eesti Päevaleht sai teemale jaole pärast poolteist kuud kestnud juriidilist vägikaikavedu, mille tulemusena pääsesime Eesti ajakirjanduses esimest korda vestlema väljasaatmiskeskuse kinnipeetavatega.
Loo eri vaatenurgad
Harku väljasaatmiskeskuse kitsukeses kohtumistoas istub laua taga Pakistanist pärit Younes. Ta on 20. eluaastates, kannab häid riideid ja räägib soravat inglise keelt. Keskuse elanike seas pole see eriti tavaline. Tõenäoliselt just suurepärase keeleoskuse tõttu on temast saanud keskuses oma saatust ootavate inimeste eestkõneleja, peaaegu nagu ametiühingu juht. „Kui ma nägin, et siin on inimestel nii palju probleeme, hakkasin neid aitama. Kogusin materjali, aitasin tõlkida, selgitasin,” räägib Younes. Ta ütleb, et kindlasti on igal lool vähemalt kaks eri vaatenurka, aga tema asi on rääkida seda, milline pilt avaneb väljasaatmiskeskuse elanike jaoks.
Mis siis veebruari keskel juhtus? „Nii palju kui mina tean, siis pikutasid kaks vietnami meest ühes voodis ja armeenlane sattus neile peale. Tal oli homodega probleeme ja ta andis vietnamlastele teada, et ei taha oma kambris sellist asja,” selgitab Younes. Järgmisel hommikul kogusid vietnamlased pundi kokku, tulid armeenlasele asja selgitama ja otse öeldes peksid ta läbi. Käiku läksid isegi toolid. Ehkki kakluse salvestasid ka turvakaamerad ja sellel oli tunnistajaid, ei alustanud prokuratuur uurimist, sest osapooltel hiljem teineteisele pretensioone ei olnud.
Üksnes ühest kaklusest ei maksa veel kaugele ulatuvaid järeldusi teha, kuid kindlasti annab see aimu, kui pingelises õhustikus ja millises stressis väljasaatmiskeskuse elanikud ööpäev läbi viibivad.
Ehkki ametlikult seda ei kinnitata, oli toimunul ilmselt suur roll edasiste sündmuste käivitajana. „Me oleme oodanud kannatlikult ja elanud väga stressirohketes tingimustes. Kuid eile, 19. veebruaril kella 22.30–23.00 ajal politsei korraldatud kohutav operatsioon ei jäta meile muud võimalust kui pöörduda abi saamiseks kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole,” seisab 20. veebruaril koostatud pöördumises, millele on alla kirjutanud 39 Harkus väljasaatmist ootavat inimest. Pöördumise initsiaator, teksti põhiautor ja allkirjade koguja oligi Younes. Kunagi varem pole Harkust tulnud ühtegi nii otsekohest ja nii paljude allkirjadega appihüüet. Seda kinnitab ka väljasaatmiskeskuse juhataja Preinvalts. Eesti Päevalehel õnnestus saada Punasele Ristile, õiguskantslerile ja ÜRO-le adresseeritud pöördumine ka enda valdusse.
Pikali ja vait!
„Istusime oma ruumides, kui äkki tormasid sisse politseinikud, käskisid meid väga järsul toonil näoli põrandale pikali heita ja vait olla. Seejärel kontrolliti meid ükshaaval üle ja kamandati ühisruumi, kus olime sunnitud istuma põrandale, vaatama vaid põrandale ja vait olema. Kui meid umbes poole tunni pärast oma ruumidesse tagasi lasti, olid need segamini pööratud, mõnedelt olid ära võetud ravimid, toit ja jook,” seisab avalduses. „Me ei ole terroristid, vaid tavalised inimesed. Me elame niigi politsei ja kaamerate pideva valve all. Me usume, et meid tuleb kohelda tsiviliseeritumalt,” lisatakse. Kaebuse järgi suruti põrandale kõhuli pikali isegi seesama läbipekstud armeenlane, kelle ribid olid põrgulikult valusad. Üks südamehaige kinnipeetav läks nii närvi, et hakkas üle keha värisema.
Dokumendis esitatakse veel hulk probleeme
1. Toit ja vesi. Toidust piisab küll ellujäämiseks, kuid seda ei anta piisavalt. Värsket vett saab öösiti vaid tualettruumi kraanikausi kraanist.
2. Isegi arsti juures käies puudub tõlk.
3. Rahalised probleemid. Paljudel pole isiklikku raha ja kuna napp õhtusöök antakse juba kell 18, magavad rahata inimesed tühja kõhuga.
4. Kommunikatsioonivõimalused. Rohkem kui 50 inimese peale on ainult üks telefon, mistõttu alati pole võimalik isegi oma advokaadi ega perega ühendust saada. Internetile puudub igasugune ligipääs.
5. Käerauad. Isegi avalikus haiglas käies kasutatakse käeraudu, millega ollakse kõigi uudishimulike pilkude ees. Ometi pole väljasaadetavad kurjategijad.
6. Ühisruum on kinni. Ühisruum pannakse juba õhtul kell 21.30 lukku, ehkki keegi ei lähe nii vara magama. Ei saa vaadata telerit, lugeda rahulikult raamatut, palvetada. Pärast seda kellaaega pole võimalik saada ka kuuma vett tee tegemiseks.
Kuna probleeme ei ole vähe, kirjutavad keskuse elanikud, et tunnevad end kui pantvangid. Rõhutatakse, et sellised elamistingimused mõjuvad eriti raskelt alaealistele, keda samuti Harkus hoitakse. „Me oleme stressis, depressioonis ja loodame varsti siit koju pääseda. Pärast eileõhtust operatsiooni me ka kardame ja mitte keegi ei tunne meie probleemide vastu huvi. Me ei näe muud võimalust kui alustada alates 25. veebruarist määramata ajaks näljastreiki,” lõppeb pöördumine.
Päris näljastreigini küll ei jõutud, aga osa kinnipeetavaid korraldas n-ö hoiatusstreigi ja jättis hommikusöögi puutumata. Muide, väljasaatmiskeskuses elamise peavad kinnipeetavad vähemalt eeskirja järgi ise kinni maksma. Riigist väljasaatmise korral esitatakse neile iga Harkus elatud päeva eest 14-eurone arve.
Younes räägib veel väljasaatmiskeskuses juhtunud seikadest, mida kaine mõistus ei tahaks uskudagi. „Kõige šokeerivam on minu jaoks see, et ka lapsed peavad elama siinses vanglarežiimis kuude kaupa. Mingile haridusele pole neil siin absoluutselt ligipääsu,” ütleb ta.
Kui jutt läheb toidule, kinnitab Younes, et kõik kinnipeetavad on Harkus kaalus maha võtnud. „Söök pole lihtsalt piisavalt toitev. Napi õhtusöögi ja hommikusöögi vahele jääb 15 tundi. Kui ka kellelgi on isiklikke toiduaineid, mida õhtuti süüa, tuleb taldrikutena kasutada pooleks lõigatud tühje ketšupipudeleid, sigaretikarpe ja muud käepärast, sest taldrikuid meile lihtsalt ei anta.”
Peale selle on Younesil ja teistel islamiusulistel probleem, et nende menüüst ei jäeta välja sealiha. „Kui meile pakutakse lihapalle, olen ma 99% veendunud, et need on tehtud sealihast. Ma ei saa seda süüa,” selgitab ta.
Väljasaatmiskeskuse juht Pärtel Preinvalts kinnitab, et just tänasest hakkab keskuses kehtima uus menüü, milles sealiha asendatakse kanalihaga, suurendatakse piimatoodete, puu- ja köögiviljade osakaalu ning vähendatakse suhkruid sisaldavaid toiduaineid. Kui keegi soovib kaussi või taldrikut, on tal Preinvaltsi sõnul võimalik lasta see poepäeval oma raha eest tuua, ent see peab olema kas plastist või metallist.
Rahulolematus on inimlik
Pärtel Preinvalts nimetab väljasaadetavate rahuolematust loogiliseks, ehkki tunnistab, et pinge on viimasel ajal keskuse elanike hulga suurenemisega kasvanud. „Kui inimeselt võetakse vabadus, on ta rahulolematu. Ma arvan, et see on inimlik,” lausub ta.
Veebruari keskel toimunud politseioperatsiooni nimetab ta samuti tavapäraseks tegevuseks, mille eesmärk oli „tagada väljasaatmiskeskuse sisekorraeeskirja täitmine”. Ta ütleb, et reidi käigus leiti kinnipeetavatelt improviseeritud torkeriistu ning võeti ära ravimeid ja kergesti riknevaid toiduaineid, mis eeskirja järgi ei ole lubatud.
Sellel lool on veel üks nüanss. Juba tänavu jaanuari alguses said nii politsei- ja piirivalveamet kui ka õiguskantsler kirja Tallinna halduskohtu esimehelt Villem Lapimaalt. Just halduskohus peab pikendama Harkus väljasaatmist ootavate inimeste kinnipidamistähtaegasid, mistõttu kohtunikud puutuvad illegaalidega sageli kokku.
Lapimaa tõdeb kirjas, et kohus on hiljuti pikendanud umbes 30 vietnamlase kinnipidamise tähtaega. „Kohtuistungitel on mitmed vietnamlased väitnud, et nad ei saa keskuses piisavalt süüa. Kaevatakse ka muude piirangute ja isikute „loomadena kohtlemise” üle, samuti olevat esinenud väidetavalt alusetuid kartserisse paigutamisi, kus polevat magamiseks patju jne,” kirjeldab Lapimaa.
Ta nendib, et ehkki nende väidete tõepärasust on raske hinnata, tuleks neid kontrollida, sest varem ei ole Harku väljasaatmiskeskuse aadressil nii massiliselt kaebusi tulnud.
Oma avalduse kõige šokeerivamas lauses ütleb kohtunik Lapimaa, et kohus on saanud ka teateid 14-aastase alaealise löömisest, mille kohta väljasaatmiskeskuse juhatajale esitatud avaldus olevat lihtsalt ära visatud.
Preinvalts nimetab etteheiteid, et inimesi koheldakse loomade või pantvangidena, emotsionaalseteks väideteks, mida pole võimalik kontrollida, ja kinnitab, et ilmselgelt kedagi niimoodi ei kohelda. Ta lisab, et pärast Lapimaa kirja hakati 14-aastase peksmist uurima, kuid ei saadud sellele ametlikku kinnitust. „Mina ise võtsin ühendust vietnami keele tõlgiga. Kõikide nendega me vestlesime ja asjaolud said välja selgitatud. Kõik avaldused on registreeritud ning välistatud on avalduste hävitamine mistahes moel,” kinnitab ta.
Õiguskantsleri büroost öeldi Eesti Päevalehele, et õiguskantsler tegi 12. märtsil koos tõlgiga Harkusse plaanilise kontrollkäigu, kuid kuna esialgu menetlus veel käib, ei ole võimalik kontrollkäigu tulemustest teada anda.
Paar päeva pärast armeenlase läbipeksmist istusid kannatanu ja vietnamlased maha ning rääkisid asjad selgeks. Vietnamlased selgitasid, et nende kultuuriruumis on tavaline, kui kaks meest ühes voodis pikutavad, ja see ei viita veel homoseksuaalsusele.
Põhjalikku intervjuud väljasaatmiskeskuse juhi Pärtel Preinvaltsiga saab lugeda juba homsest Eesti Päevalehest. Kolmapäeval aga avaldame eksklusiivintervjuud veebruari alguses Kagu-Eestis tabatud vietnamlastega.
Artikkel valmis reporter Kadri Ibruse kaastööl.
