1. aprillil ehk naljapäeval oligi Eesti Maja pidumeeleolus, kuna väljareklaamitud Suur Aprillipidu toimus lausa kahel korral, kell 2 päeval ja kell 7 õhtul. Päeval olevat küll rahvast rohkem olnud, ent ka õhtusele publikule ei saa midagi ette heita: kui saal oleks olnud rohkem täis tuubitud, poleks olnud jällegi nii palju tantsuruumi. Aga tants oli sel õhtul vägagi tähtsal kohal — esimesed paarid võtsid tantsupoosid sisse juba esimeste muusikahelide vallandudes ega lahkunud tantsupõrandalt naljalt hetkekski, kuni hiliste õhtutundide saabumiseni.
Victoria Helena, Ian Mikael ja Jaan Kirss
Jaan Kirss tervitas ürituse algul kõiki pidulisi, kiites talle saalist vastu vaatavaid säravaid silmi ning lubades, et sel õhtul tuleb kindlasti mitmeid üllatusi. Näiteks astub kuulajaskonna ette peale muusikute endi veel üks suurematsorti orkester, aga seda hiljem.
Alustuseks esitas Jaan Kirss ühe laulu: „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...“, tutvustades seejärel oma poega, kes asus klaveri taha ja esitas suure professionaalsusega Beethoveni „Kuupaiste sonaadi“. Seejärel esitas ise ühe lõbusamatsorti loo — „Marina, Marina, Marina, sa päikese endaga tood...“ ning siis oli aeg asuda maitsvat õhtusööki nautima, mida Ülle Veltmann saali teises otsas serveeris. Toit oli mõnus ja eestipärane ning kui see söödud sai, jätkus kava taas täie hooga.
Rain Poolen
Nagu kinnitas Jaan Kirss, sai lapsi kaasa võetud rohkem kui üks, ning kutsus ka tütre rahva ette, kes asus trummide taha. Ja kõik kolm — isa, tütar ja poeg — andsid vahva trummietenduse. Muide, nagu Eesti ajakirjandusest mõni aeg tagasi lugeda võis, võitis Ian Mikael Kirss möödunud aastal Peeter Jõgioja korraldatud trummimeeste konkursi, olles seega Eesti parim noor trummar. Trummipisiku on poiss kahtlemata isalt saanud, samuti tütar Helena, kes on pälvinud noortebändide konkursil parima trummimängija tiitli. SLÕhtuleht kirjutas veebruarikuus pikemalt sellest muusikute perekonnast: nimelt moodustavad isa ja lapsed löökpilliansambli Kirss N’ Garden, esinetud on mitmetes paikades, ka Eesti ülipopulaarse suvise festivali Õllesummer pealaval.
Perekond esitas veel üheskoos mitu numbrit, võttes saatehääle tegijana abiks küll plastikkoti, küll lusikad; järgnevalt võttis Helena kitarri ning esitati lugu, mille autoriks isa Jaan Kirss.
Edasi läks tantsuks — kõlasid paljud tuttavad meeleolukad laulud, Jaan Kirss aga küsis, millised on kuulajate soovid ja selle järgi tuli siis kas tango, samba, rumba või mõni muu tantsulugu; vahepeal esitas Helena isaga dueti laulus „Kaugel, kaugel, kus on minu kodu...“
Kohvipausi järel saigi peo alguses välja antud orkestrit puudutav lubadus teoks: see moodustati nimelt kohapeal. Kümmekonnale inimesele publiku hulgast jagati erinevad lärmakad muusikariistad või muud efekti andvad lisandid nagu säraküünlad, mullipuhujad vmt., kõik kutsuti lava ette ning see improviseeritud orkester sai hakkama tervelt kahe lustaka looga.
Kell tiksus aga hilisematesse tundidesse, aga pidu ei paistnudki lõppevat. Rain Poolen lõbustas rahvast, pannes pähe rätiku ja muutes end Kihnu naiseks, esitades laulu „Meri on, meri jääb...“ Järgnes sünnipäevade lugu, mille käigus sai teada kõigi saalisviibijate sünnipäevakuu ja siis toimus lustakas ringmäng „Tantsime kõik lapatuud“, kus tuli oma kõrvalseisjatest — õigemini nende erinevatest kehaosadest — kõvasti kinni hoida. Lõbu ja nalja oli laialt, järgnes taas tants, ning ei muusikutel ega pidulistel paistnud väsimus peale tulevat. Muusikute energia on küll hämmastav, kuna äsja oli ju saabutud hoopis teisest ajavööndist ning järgmisel hommikul hästi-hästi vara ootas ees autosõit Thunder Bay’sse, kus pühapäeval samuti kontsert toimus. Igatahes sai naljapäev Eesti Majas väärikalt tähistatud ja küllap said kõik kohalviibinud huumorit just nii palju kui kellelgi ootustes oli.
