Elle Puusaag kirjutas pikema kommentaari 2013. a viimases Eesti Elus (EE #51-52), postiameti kavatsusest tänavu mitte ainult markantselt postmarkide hinda tõsta, vaid teenuseid vähendada, selle hulgas posti mitte koju toomise kavatsustega. Paistab, et postiljonid on juba käivitanud viimase otsuse, kuna jõulueelsest jäätormist saadik on mitmes Toronto piirkonnas postiljon kaheks või enamaks nädalaks olnud lihtsalt kadunud. Posti pole lihtsalt koju toodud. Ja seletusi pole veel antud, kuidas see võis juhtuda.
Paljudele pole tulnud jõulukingitusi/-kaarte, ühistranspordipasse, juriidilisi dokumente, arveid. Ja postiamet oskab ainult seletada, et jäätorm tekitas postiljonidele kõrget stressi. Ei tea, kuidas (samuti ametiühingus) Toronto Hydro elektrikud suutsid karges pakases ja ohtlikes olukordades kuni 16 tundi päevas tööd rügada, et linnale elektrivoolu taastada?
Postiamet palkab alati pühade aegu juhutöölisi, ka endisi kirjakandjaid, et tagada pühadeaegset posti liikumist. See, et torm pingeid ja stressi tekitas, pole vabadus. Suur-Toronto miljonid inimesed tulid ikka kuidagi toime, käisid tööl, koolis kui ühistransport taastati, ukerdasid jääl, külmetasid kodus, aga täitsid kohustusi.
Ning oleks veel, et postiljoni elu oleks raske. Värskes õhus on hea tööd teha ning kirjakandmine vajab vaid numbrite ja tähtede veerimise oskust, mitte kõrgharidust. Veel, tänu ametiühingule, maksab maksumaksja kinni postiljoni talvevammuse, kindad, mütsid, ka saabastele kinnituvad metallist kidad, mis võimaldavad hõlpsamalt jääl ja lumes liikuda. Samuti on viimase aasta või nii jooksul postiljonid varustatud väikeste furgoonidega, enam ei tule oma autoga sõita oma sihtkohta, et siis piirkond läbi kõndida. (Meie postiljon kõnnib kiire sammuga, seletas kunagi, et suudab nii poole päevaga terve päeva töö teha, saab niisiis tehtud töö eest kahekordset tunnipalka!)