Pärnu linna 760. aastapäeva suvi on seekord täis juubelihõngulisi üritusi. Suupillifestivali ja Arbo Valdma klaveriakadeemia kõrval tähistab juubelit ka suvepealinna kultuurikeskus teater „Endla“. Teatri auväärse 100. juubeli tähistamist avati rahvusvahelise monoteatrite festivaliga „Monomaffia“, kus osalesid Eesti teatrite kõrval ka külalised Soomest, Rootsist ja Saksamaalt.
Arbo Valdma klaveriakadeemia 10. tegevusaasta lõpetamise puhul toimus Pärnu Raekojas pidulik vastuvõtt, mille avas sõnavõtuga Pärnu linnavolikogu esimees Vahur Mäe. Vastuvõttu austas oma kohalolekuga ka maestro Neeme Järvi, kes on omanimelise dirigentide meistrikursuste kaudu üks Valdma klaveriakadeemia loomingulisi partnereid.
Neeme Järvi ja Arbo Valdma meistrikursuste koostöö vilju sai publik nautida Tallinnas 30. juunil Nokia kontserdisaalis toimunud kontserdil, kus Eesti esindusorkestri solistiks oli 13-a imelaps Malaisiast - Tengku Ahmad Irfan. Ta osales Pärnu klaveri õpitubades eelmisel suvel ja üllatas Pärnu kontserdipublikut oma Mozarti klaverikontserdi meisterliku tõlgendusega Neeme Järvi juhatusel.
Nali naljaks, aga tundub, et professor Valdma isiksusel on eriline külgetõmme just imelastele – seegi kord tegid Pärnus ilma just 8-a Michelle Woo Saksamaalt ja 13-a Jungfang Tan Hiinast.
Pärnu Raekojas prof Valdma tunde jälgides kujutlesin enda kõrvale istuma Pärnu legendaarse klaverisaatja ja pedagoogi Alice Mardi ja Pärnus suvitada armastanud Bruno Luki. Mõlemad Arbo Valdma kunagised õpetajad. Kujutasin ette, kuidas nad rõõmustaksid, mida nende kunagine õpilane on suutnud ära teha. Läbi viia klaveri meistrikursused kusagil Euroopa kultuuriruumi äärealal, ühes väikelinnas, mida kaardiltki raske leida, on tõesti suur saavutus. Ja sõidetakse siia mitte ainult Euroopast, vaid Hiinast, Jaapanist ja mujaltki.
Muusikud tulevad sinna, kus õpetab Meister. Korraldajad võivad käia kas või pea peal, aga keegi ei tule, kui tõmbenumbriks ei ole oma ala meistrit. Neeme Järvi ja Arbo Valdma tunduvad olevat lausa „meistrite meistrid“, sest mõlema kursustele on tung tõesti suur. Prof. Arbo Valdma õpitubasid korraldab Pärnu Kontserdibüroo (Maarja Talts) koostöös Pärnu Linnaorkestriga (orkestri direktor Tõiv Tiits). Kursuslastel on tõesti ideaalilähedased tingimused – prof Valdma tunnid toimuvad hea akustikaga Pärnu Raekoja saalis ja lõppkontsert Pärnu esindussaalis Kontserdimajas. Nii on see olnud nüüdseks juba kümme aastat.
Peale õppetöö käib kursuslastel vilgas seltsielu – koos käiakse söömas ja oma lõbuks musitseeritakse hiliste tundideni. Prof Valdma oma meeskonnaga on suutnud luua tõeliselt hea loomingulise keskkonna. Tunnen ennastki priviligeerituna, et sain sellest kõigest osa võtta.
Rahvusvaheline SUVEUNIversiteet pianistidele lõppes sisuka kontserdiga, mida dirigeeris Jüri Alperten. Tõsise, tehniliselt nõudliku klassikalise kava esitasid kursuslaste parimad osalejad dirigendi nõudliku käe all tõesti vaimustavalt. Kui palju emotsioone ja värskeid ideid lavalt saali hoovas! See oli nagu muusikateraapiline seanss – pärast kontserti tundsid end palju paremini ja rõõmsana. Kõik mured olid haihtunud. Aga selleks ju muusikat luuakse ja esitataksegi, et inimestele rõõmu valmistada.
Kõik esinejad olid kõrgel professionaalsel tasemel. Tõstaksin esile vaid Hiwa Akagit Jaapanist. Teda kuulates ja vaadates (kui kaunis naine!) mõtlesin ühele kummalisele kultuurilisele paradoksile. Miks suudavad Idamaadest pärit muusikud Lääne muusikat nii hästi mõista ja interpreteerida, aga meie nende muusikat mitte. Mõtlesin sellelegi, et meie prof Bruno Lukk ei oleks uneski osanud ette näha, et tema kunagine õpilane Arbo Valdma toob Pärnusse kokku niisuguse rahvusvahelise seltskonna. Läks ju prof Lukk manalateele enne, kui Eesti taasiseseisvuda jõudis. Ajal, mil Eestis ei toimunud veel ühtegi rahvusvahelist muusikafestivali, sest elasime - küll juba mõranenud - „raudse eesriide“ taga.