Jõuludega saabus jälle pööripäev ja sündis uus valguse periood. See oli vanasti jõudeaeg, kus ühe perioodi tööd olid lõppenud, aga järgmised mitte veel alanud. Uue valguse sündi tähistati pidulikult, kus tavaks oli ka kuuse tuppatoomine. Kuna ristiusu kuulutajatel oli raskusi selle tava väljajuurimisega, siis anti kavalalt Jõuludele omapoolne tähendus Jeesuse kui ”pattudest lunastaja” sünnipäevana. Ise ta seda rolli endale võtnud ei ole, vaid selle andsid talle ristiusu kuulutajad. Sellega saavutati kontroll inimeste vaimsuse üle ja ”lunastati” enda ülekohtused teod, sest ”eesmärk pühendab abinõu” oli jesuiitide loosungiks ristiusu levitamisel.
Vastuoluline on ”patu” ja ”lunastamise” mõiste, sest areng toimub läbi eksimuste ja igaüks õpib just oma vigadest ning vastutab ise nende eest. Kui seda ei oleks, ei oleks ka arengut, milles on kogu eksistentsi mõte. Moraal, eetika ja vaimsed kogemused on omavahel seotud, aga need ei ole religioonide monopol, vaid arenedes avardub silmapiir. Piiblit uurides paljastub ka erinevus Vana- ja Uue Testamendi jumalate vahel. Esimene lubab autasuks maa, aga teine taeva.
Vana Testamendi jumal ajab inimesed Paradiisist välja, aga Uues Testamendis kannatab inimkonna pattude pärast. Vanas õpetab kätte maksma silm silma, hammas hamba vastu, aga Uues käsib lööjale pöörata teise palge. Uurijad väidavad, et Piibel on realistlik kirjeldus meie maa olukorrast. Tulnukad taevast tulid maale ja orjastasid selle elanikkonna ning religioon on inimkonna orjastamise globaalprojekt. Uurijad väidavad, et mida väiksem on haridus, seda suurem on usuelus fanatism. Religioossed inimesed on paindumatult kinni neile sisendatud dogmades.
Kirik on institutsioon oma diktatuurse võimuaparaadiga, kes jälgib, et kõik püsiksid ettenähtud raamides, hoolimata sellest, et igaühel on oma tee jumaluse juurde. Looduse rikkus on tema mitmekesisus, aga seda ei mõista agressiivsed religioonid, tituleerides ainult ennast ainuõigeteks. Religioone on kasutatud ideoloogiana maade ja rahvaste anastamisel. Ristiusu kuritarvitajad hävitasid oma teel kõik vaimselt erksamad inimesed ja iidsete tarkuste allikad, tekitades maailmale korvamatu kahju. Ristiusu kaudu hävitati eestlaste vaimsus, kultuur ja kiilkiri ning tehti nad alaväärtuslikeks tööloomadeks. Kirik kui valitsev institutsioon neutraliseeris kõik enese sooritatud roimad. Oma ahnuses rikkuse ja võimu järele muutis kirik inimese vaeseks patuseks, kes saab ainult vahendaja läbi jumalaga kontakti otsida. Kui inimene mõistab oma teadvuses jumalana konkreetset üliisiksust ja mitte armastuseseisundis elu ennast, siis viib ta jumala enesest väljapoole ja võtab enesele kogu eluks lapse rolli. Sellist inimest on kerge juhtida, mis ongi religiooni eesmärk.
Jätkan V.Megre kangelanna Anastasia sõnadega:"Muutudes tuhandete aastate jooksul, tulevad ja lähevad erinevad süsteemid ja igal neist on üks siht - sind hävitada kui valitsejat ning targeimat loojat ja sind hingeta orjaks ümber muuta."
Eestlastel on viimane aeg leida iseennast ja süsteemi vastu üles astuda, et püsima jääda. Siiani on oldud pimestatud kapitalismi ”kassikullast” ega mõisteta, et on müüdud ennast orjaks nagu vanasti loodusrahvad, klaashelmeste eest, loobudes kõige väärtuslikumast – et olla omal maal iseenda sõltumatu peremees.
Eero Nõmm 26.12.18.