Reede, 28. mai õhtul toimus Tartu College’i saalis kultuurikomitee järjekordne üritus — lugemisteater „Ilutuli“, kus esitati Urve Karuksi luuleloomingut. Etlesid autor ise, lisaks Killi Mirka, Eda Oja, Ellen Valter, Leiki Veskimets, Alar Aedma, Laas Leivat, Tõnu Naelapea ja Kalle Viires. Muusikalisi vahepalu flöödil pakkusid Heili ja Tiina Paluoja ning Aago Rääts.

Valgusmeistriks oli Vaado Sarapuu ja seinu kaunistasid Hilda Truupere maalid. Õhtu seade oli Aarne Hans Vahtralt.

Juba pool tundi enne algust sõelub saalis kenake rahvasumm, magus ootusärevus nägudel. Ja neid koguneb järjest juurde. Mitmed uurivad huviga Hilda Truupere maale. Ka pidulikult riietatud poetess on kohal.

Madal poodium on sisustatud imelihtsalt, peaaegu mittemillegagi. Tagaseinas vaid väike lauake kahe tooliga, kus kaks kullakarva maski kandvat meest istet võtavad ja hakkavad laual lebavat kaardipakki sõrmitsema — ässa kaema, nagu vanasti öeldi. Poetess ise esineb avanumbriga, „lõikab õhtu lahti“, millele järgneb flöödiduo kahelt nägusalt rahvarõivais näitsikult. Maskidega tegelasi koguneb juurde ja nad võtavad istet. Kordamööda astuvad nad poodiumile, eemaldavad maskid, riputavad need tagaseina varna ning asuvad etlema. Ka kaardipõrgu suletakse ja maskeeritud sarvikud muunduvad sümpaatseiks sõnakunstnikeks. Urve Karuksi poeesia pealetung on alanud ja kestab pingsalt vaheldumisi flöödimuusikaga vaheajani.

Pärast kohvitatud ja kringeldatud vaheaega kogunetakse uuesti saali teist osa nautima. Lavapildis, kui seda nii nimetada tohib, on toimunud väikesed muutused. Kaardilauda tagaseinas asendab poodiumi keskele paigutatud kuldne kera nagu hübriid päikesest ja gloobusest. Ees, lausa publiku nina all, on pukkredel, mis esimesel hetkel tundub olevat töömeeste poolt sinna unustatud. Kullavärv redelil vihjab siiski mingile otstarbele. Kauneid flöödihaldjaid asendab vana Paan ise Aago Räätsa kehastuses. Temal on vilepille mitmes kaliibris, mis kava edenedes aina vähenevad. Mõtlen muigega, et kui kava veerand tundigi pikem oleks olnud, tulnuks viimane soolo pajupillilt.

Teist osa alustab Aarne Vahtra lühikese sõnavõtuga, mis kavalehel pealkirjastatud „Urve kiituseks“. Sellest allpool. Luuletulv jätkub ja etlejad, kes esimeses osas olid ehk pisut „kapseldunud“, on nüüd täielikult lahti sulanud, loevad innuga ning nauditavalt. Päike gloobus lennutatakse aegajalt mõne boheemlaslikult heatujulise jalahoobiga ühest poodiumi servast teise ja ka redeli otstarve selgub, kui vaheajal ümber riietunud Ellen Valter sinna graatsiliselt otsa ronib ja ühe luuletuse sealt „pilve piirilt“ publiku suunas läkitab. Kõik läheb sujuvalt kuni mõjuva lõppnumbrini. Lõpuks tutvustab Aarne Vahtra veel publikule ka teist kohalviibivat autorit, kelleks on kunstnik Hilda Truupere.

Oma sõnavõtus Aarne Vahtra seletas pisut vabandavalt, et luuletuste valik on tehtud tema poolt üheainsa erandiga, mille kavassevõtmist autor on rangelt nõudnud. Seetõttu võib nii mõnelgi kuulajal olla pilt sootuks teistsugusest Urvest. Julgen väita, et valik oli tehtud hästi ja sama kehtib iga üksiku luuletuse esitaja kohta. Oli südantsoojendav tõdeda, et meil on nii palju mitte ainult luule nautijaid, vaid ka selle nauditavalt esitajaid, kusjuures generatsioonipiir (kui see olemas on) ületati enam kui ühel korral — Leiki Veskimetsast veteran Kalle Viireseni on pikk maa ja seal ei haigutanud tühik, vaid kõik vahejaamad olid väärikalt täidetud. Ma ei tahaks peatuda üksikute palade juures. Neid oli häid ja paremaid (lausa nõrka esitust polnud näha-kuulda), kuid üldmulje oli vallutav. Kava kulges sujuvalt ja muusikalised vahepalad olid meeldivalt omal kohal. Ma ei oska arvata, kuidas esitus teistele mõjus, kuid minule, kes ma arvasin Urve Karuksi luulet üsna hästi tundvat, sai see hulga elavamaks ja lähedasemaks. Sügava mulje jättis viimane kahekõne autori ja surivoodil lamava Betti Alveri vahel Leiki Veskimetsa ja Ellen Valteri esituses.

Niisiis — kõik oli hästi? Peaaegu. Tuleb nii öelda, sest ka kõige paremini korraldatud asja saab alati veel paremini teha. Maskides publiku ette tulek, nende eemaldamine ja kordamööda varna riputamine oli tore lavastuslik võte, kuid pidurdas natuke luule voolavust. Esimese puhul oli see sobiv ja põhjendatud, kuid kõik järgmised võinuksid oma maskid eemaldada juba eelneva ettekande lõpupoolel, et siis kohe ise kavaga edasi minna. Pisut segavad olid ka vaheaplausid, eriti pärast mitme vaid mõnerealise luuletuse esitamist. Publikut võinuks juhendada varuma aplaus kummagi osa lõpuks. Ka tundus tarbetu nimetada luuletuse nime (oli see ju kavalehel), mida mõned etlejaist tegid. See polnud koolilapselik „ilulugemine“, vaid ikkagi luuleteater. Ja see redel ei anna mulle ka ikka rahu. Milleks ta seal õieti oli? Nojah, Elleni kleidimuster läks kullavärviga hästi kokku küll ja luule oli ülevalt „õrrelt“ kuulutades sama hea kui alt, aga mida see etendusele juurde andis? Urve Karuks räägib otse oma lugejate südameisse, mitte üle nende pea. Ja ta luule lendab „laukast laotusse“ vajamata isegi tiibu, rääkimata redelist, mille võinuks ehalistele jätta. Ehk siis asetada tahapoole (selleks oli sobiv koht olemas), et pool publikut poleks pidanud teise osa vältel etlejaid jälgima läbi redeli raamistiku. Ka kullavärvilised trellid on ikkagi ainult trellid.

Need olid pisikesed iluvead ja ehk isegi vaieldavad vead. Ainsa tõsise nördimuse sain kavalehelt. Kogu tekst oli kenas veatus eesti keeles, välja arvatud esimese osa flöödipalad, mis olid millegipärast esitatud ingliskeelseina. Kas näiteks „anonymous 18. century composer“ on siis nii raskesti eesti keelde tõlgitav? Või siis „Allegro and Menuett“. Miskeelne see tekst on? Olgu „ja menuett“ või „and Minuet“, aga mitte selline segakeel. Kas on liigne paluda austust emakeele vastu, eriti seal, kus esitatakse kvaliteetset eesti luulet? Kui keegi arvab, et pakun kriitikaga üle, siis mõelgu sellele, et kõik inimesed ei viska kavalehte pärast etendust minema, vaid mõned säilitatakse väga pikaks ajaks. Meid praegu segakeel (kahjuks) eriti ei eksita, kuid saja aasta pärast võib mõni seda lugeda ja pead raputada.

Urve Karuksi luulele hinnangu andmine ei kuulu otseselt tänase kirjutise raamidesse, kuid päris mööda sellest ka ei pääse. Sattusin enne kava algust poetessiga vastamisi ja meie vahel hargnes umbes selline kahekõne: „Kas sina kirjutad tänasest õhtust? — „Jah, ja annan sulle teenitud vitsad,“ kinnitasin karmilt. „Oi, ära löö vitsaga,“ palus Urve, „võta pajuurvad! Urvet lüüakse urbadega.“ Kes küll õpetaks mind lööma kedagi, kes „läheb, ühes käes armastus, teises tähed!“ Ja kes oma õrnaks karastatud hingega ikka veel selle ilma valukojas ringi käib. Urve on kurtnud dualismide üle, mis temas varitsevad. Ka sõnas „valukoda“ peitub dualism. Seda sõna võib kahte moodi mõista ja kes ütleb, kumba autor mõtles? Arvan, et mõlemat tähendust on oma hinge õrnaks karastamiseks vaja. Urve luule kaudu teame, et on nii hapraid olevusi, kellele ei tohi isegi pai teha, saati siis lüüa. Urvel jääb urvaplaaster saamata. Aga Urve-plaaster võib nii mõnegi haige hinge valusid leevendada.

Hilda Truupere maalidest kõneldes jäänuksin jänni, kui poleks kohal olnud kunstnik Abel Leed, kellelt palusin abi ja kelle hinnangut alljärgnevalt tsiteerin: „Usun, et Urve Karuksi sisukale sõnalisele loomingule on Hilda Truupere kuusteist mitmesuguses „kunst-paberil“ tehnikas teost sobivaks visuaalseks tagapõhjaks. Urve Karuksi luule on sündinud reaalkogemuste ajel. Ka Hilda Truupere maalide aje on olnud kas mõtteline või reaalne nägemus, mis on saanud abstraktse vormi. Iga kogemus on erilaadne vormilt, värvilt, sisult ja ka tehnikalt.

Huvitavad, näitustel harva nähtavad, olid mõned oleograafilises tehnikas lehed. See on tehnika, kus vedela õlivärviga kujundatakse veepinnale abstraktseid vorme, mida saab paberile üle kanda. Neid vorme on raske kontrollida, kuid resultaat on dekoratiivselt särav. Ilmselt on Hilda Truupere vormeotsiv ja eksperimenteeriv kunstnik.“

Tulgem lõpetades veelkordselt Aarne Vahtra sõnavõtu juurde tagasi. Vahtra heitis tulle (vist õigel ja sobival hetkel) mõtte, et tuleks välja anda Urve Karuksi kogutud luuletused, mille läbiviijaks võiks olla näiteks veel olematu Urve Karuksi Sihtasutus. Kas see iial teoks saab, ei oska ennustada. Kuid üht võin küll julgelt kinnitada: Ilutuli lõõmas sel õhtul võimsa praksuva leegiga. Loitku ta ikka ja jälle!

Märkmed: