Koori moto on pisut teistsugune, kuid selle õhtupooliku lipulauluks sobisid küll kõige paremini need Karl-Eduard Söödi sõnad Enn Võrgu viisistuses. Toronto Eesti Naiskoor, õigemini ansambel, pakkus oma kuulajaskonnale mõnusa muusikalise pärastlõunase äraolemise. Kümme nooruslikku daami pikkades sinistes seelikutes ja valgetes pluusides, kollane nartsissiõis rinnal, seadsid end uhkelt publiku ette. Tegelikult peaks ütlema „noort daami“, sest niikaua kui inimene veel laulab, ei ole ta vana. Hea toon ei luba daamide vanusest üldse rääkida, kuid kui mõni minusugune mühkam seda siiski teeb, siis tuleb silmas pidada, et on olemas vaid kaks vanusekategooriat: noored ja nooremad. Toronto Eesti Naiskoori daamid on enamuses noored, kuid ka teine kategooria oli esindatud. Energiline dirigent lõi vajadust mööda takti või saatis klaveril ning kostitas publikut heatujuliste vahekommentaaridega, ikka eesmärgiga luua hubasemat õhkkonda. Ja see läks korda.
„Vanadeks sõpradeks“ osutusid Arkadi Altosaar ja Volli Gustavson klarnetil ning Toivo Kõhelik klaveril - kolm joviaalset hallipäist noorhärrat. Mis viga noor olla, kui nii pikk praktika seljataga.
Koori moto „Laskem laulul lennata“ oli loonud endine koorijuht Leida Pilt ja seda kuulati põlise traditsiooni kohaselt püsti seistes. Kava esimene kooripoolne osa oli pühendatud täelikult eesti heliloomingule.
Teises osas esitas koor omapead A. Karindi „Mailaulu“, E. Oja „Suveööl“ ja J. Brahmsi „Hällilaulu“, milles võisime nautida Tamara Norheim-Lehela ja Helmi Viksteni duetti. Siis liitusid kooriga „Vanad sõbrad“.
Allakirjutanu arvates on Toronto Eesti Naiskoori suurimaks plussiks nende pretensioonitus. Nad ei üritanud pakkuda publikule eriti suurt kunstilist elamust, vaid head meelelahutust.