Ega mina seda juttu selleks ei kõnele, et pidupidamist ja pidajaid kudagi augutada vai alvaks pidada. Ma olen ainult natuke kade, et endast pole enam pidudel käijat ega kedagi. Minu rind läheb uhkusest kummi nigu nendelgi, kes neid kõnesi kuulavad ja enamate inimestega klaasisi kõlinal kokku kolksatavad. Ma tahan ainult meelde tuletada ja manitseda, et pidusi tuleb õigeste pidada. Sedamoodi, et järgmisel ommukul ei tervitaks sind pohmelus, vaid tahe käised üles käärida ja sellesama isamaa eaks tööle akata, kellele me pidupäeval igavest truudust vandusime.
Ariliku päeva nimi on äripäev. Selle nimetuse pärast läksime Ärmaniga jälle naginasse, sest tema käskis ütelda argipäev. Mina vasta, et ega ma põllu peal ainult argiga ei õienda. Sõnnikuveo aegu küll, aga sõnniku mulda kündmiseks on ikke atra vaja ja igasugu tööriistasi veel. Tema jälle pilkama, et sinust ju enam kündjat-külijat pole, kas oled akand äri ajama vai mis? Et ennevanaste sa ei kannatand ärimehi ega muid pekulantisi ültsegi.
No teatsa, poisil võib ju õiguski olla, aga mina olen nii vana mees, et ütlen nõndaviisi, kuda ma olend arjund ütlema ja asi nudi. Minu noorespõlves kasutati nisukest sõna ja sina poiss ära end äri pärast ärrita. Just nõnda ma talle kostsin ja ju ma vist sellejuures natuke resuluutne kah olin, nii et poiss sai aru ja jäi vakka. Ega nimetus ei olegi tähtis. Nimetus on koor, aga koore sehes on tuum ja see on oluline.
Aga kõige õigem mees läheb sorkab sõrmed Eestimaa mulda ja siblib selle viljakandvaks. Maad ei saa keski armastada, kes käsi mullaseks ei tee. Lauba õhta käib saunas ära ja siis on sõrmed jälle puhtad nigu koolmeistril. Esmaba ommuku jälle mulda, sest asvaldi sehes armastus ei idane.