Mullu septembris ilmus samas rubriigis allakirjutanult artikkel „Külm sõda Arktikas“. Nüüd, aasta hiljem võib kinnitada, et see võitlus on omandamas uusi piirjooni ja muutumas üha kompromissitumaks. Calgary Ülikooli teadur Rob Huebert juhib tähelepanu asjaolule, et korraga on hakatud nägema Arktika võimalusi, väljakutseid ja probleeme, mis on täiesti uus nähtus.

Huvi suurenemist Arktika vastu põhjustavad sealsed maagaasi, nafta jt ihaldusväärsete maavarade hiigelvarud. USA geoloogiliste uuringute keskuse hinnangul ootab Arktika piirkonnas kasutuselevõttu 90 miljardit barrelit naftat, mis on 15% kogu maailma avastamata naftavarudest, ning kolmandik avastamata maagaasist. Seal leidub märkimisväärses koguses ka kulda, hõbedat jt metalle-mineraale.

Kanada põhjapiirkond – võimalused ja probleemid

Kogu ülalmainitud rikkuse transportimine võib lähematel aastakümnetel osutuda hõlpsamaks tänu arktilist jääd sulatavale globaalsele soojenemisele. Paralleelselt jää sulamisega hoogustub ühtaegu Arktikaga piirnevate riikide (Taani, Kanada, Norra, Vene Föderatsiooni ja USA) võidujooks sealsetele hinnalistele loodusvaradele.

Kõige suuremaks riikidevaheliseks tüliõunaks on kujunenud Põhja-Jäämere keskosas paiknev veealune Lomonossovi seljandik, mis ulatub Uus-Siberi saartest kuni Kanadale kuuluva Ellesmere’i saareni. Nii Venemaa kui Kanada on juba esitanud ÜRO-le tõendeid selle kohta, et Arktika kuulub just neile. Samas on Lomonossovi seljandik aga ka osa USA mandrilavast. Rahvusvaheliste seaduste järgi kontrollib iga ülalnimetatud riik mandrilavast 200 meremiili kaugusele ulatuvat majandusvööndit. Et mandrilava piirid on vaieldavad, on kõnealune piirkond muutunud energia-alaste õigus- ja omandiküsimuste võitlustandriks. Moskval on siin muidugi suured huvid mängus, sest sõltub ju tema majanduslik käekäik eeskätt just maagaasist ja naftast.

Ometi pole kõigi nende rikkuste ammutamine ja transportimine nii roosiline, kui esmapilgul tundub, sest polaarpiirkondade majanduslik arendamine on ülimalt keeruline ja kulukas protsess. Nii arvestasid teadlased esialgu, et Nunavutis kulub 1 km maantee rajamisele $275.000, tegelikuks maksumuseks kujunes aga $550.000. Pealegi vajavad vastrajatud teed äärmuslike kliimatingimuste tõttu juba peatselt remonti. Põhjapoolsed alad on hõredalt asustatud põlisrahvaga, kellel puuduvad igasugused kutseoskused ja kelle moraal on pahatihti madal. Väga raske on leida töölisi, kes soostuksid mujalt Kanadast tulema ja töötama ülimalt karmides looduslikes tingimustes.

Moskva kritiseerib teravalt Kanadat

Nii USA kui Kanada on häiritud Moskva praegusest strateegilisest edumaast Arktikas. Venemaal on seitse jäämurdjat USA kolme vastu ning tema alused suuremad ja võimsamad. Ekspeditsioonilaevalt Artur Tshilingarov heisati mullu titaaniumist kapslis Vene lipp Lomonossovi seljandikule, mis pahandas teisi piirkonna riike, eriti Kanadat. Et Arktika ümber on märgata enneolematult tihedat sebimist, sunnib see ka Kanadat pöörama oma põhjapiirkonnale suuremat tähelepanu, mh rajama sinna militaarbaase.

Seoses peaminister Stephen Harperi äsjase viibimisega riigi põhjapiirkonnas, hakkasid läinud nädalal Moskvast lendama vihanooled just Harperi suunas. Internetiportaali Pravda.ru 30. augusti juhtkirjas „Kanada püüab suruda Venemaad Arktikast välja“ kritiseerib Vadim Trukatshev teravalt peaminister Harperi käivitatud uut põhjastrateegiat ja süüdistab teda „napoleonlike“ plaanide haudumises. (Muide, ka Prantsusmaa peaministrit Nicholas Sarkozyt võrreldakse samal võrgulehel Napoleoniga, kuna ta kavatsevat nüüd Liibüa järel hakata ründama Iraani.)

Artiklis seatakse kahtluse alla mitte ainult Kanada õigus Lomonossovi seljandikule, vaid isegi Vahtralehemaa oma põhjapiirkonnale. Näib, et Trukatshev pole suvatsenud endale selgeks teha Kanada koosseisu, geograafilist asendit ja piire.

Ajakirjaniku hinnangul kujutab Arktika poliitika endast Kanada valitsuse üht nurgakivi. Tõdetakse küüniliselt (või kurvalt?), et kõik Arktika riigid, v.a. Venemaa, on NATO liitlased, üksnes Venemaa jääb teisele poole.

Kirjutises meenutatakse ka kahe aasta tagust sündmust, kui Vene pommitaja TU-95 üritas tungida Kanada õhuruumi, milles teda takistasid CF-18 lennukid. Peaminister kinnitas tol ajal mäletatavasti, et Kanada kaitseb alati oma õhuruumi igasuguste riigi suveräänsust ohustavate rünnakute vastu. Kõnealune juhtum tiritakse nüüd kontekstist välja ja Kanada uues äsjakäivitunud põhjastrateegias nähakse koguni lähenevat ohtu Venemaale. „Kanada pussitab Venemaad selja tagant!“ leiab Trukatshev ning süüdistab Harperit sõjakas retoorikas. Oma sahmaka saab ka siinne meedia (ajalehed The Toronto Sun ja The Globe and Mail), mis soovitavat juhtkirja autori hinnangul tungivalt pingutada sõjalisi muskleid põhjapiirkonnas ja aktiviseerida oma poliitikat tulevaste kanadalaste huvides. Artiklis tsiteeritakse lõike juulikuus Toronto Sun’is ilmunud artiklist Russian threat, milles leht mh hoiatas, et venelased võivad paigutada kuni 5000 sõjaväelast Arktikasse oma õiguste ja varade kaitseks.

Pravdale ei meeldi ka Kanada põhjapiirkonnas läbiviidavad sõjaväemanöövrid. Peaminister Harperit ründava juhtartikli toon muutub üha sõjakamaks ja lõpuks küsitakse, kuidas Venemaa kavatseb reageerida Kanada poolt esitatud väljakutsele.

Kahjuks ei leidnud ma „googeldades“ ühtki reageeringut sellele sõjakale artiklile. Hapukurgihooaeg muidugi!

Vene peaminister Vladimir Putin on korduvalt rõhutanud Moskva pühendumust oma riigi huvide kaitsmisele Arktikas. Et Kanada suhtub teiste riikide suveräänsusesse ja territoriaalsusesse puutumatusse suure respektiga, jääb meil üle loota, et ka Venemaa seda teeb.

Märkmed: