Mõlemad nimed peaksid olema lugejaile tuttavad ja
mõlemat võimaldab Tartu College’i kultuuriprogramm neljapäeva, 9. novembri õhtul kohata. Ühte saab näha ja mõlemat kuulda: esimest interpreedina, teist heliloojana. Äsjane Eesti Majas toimunud sügisvärvides muusikaprogramm avaldas tugevat mõju ja võimaldas siinkirjutajal ühtlasi n-ö jooksu pealt läbi viia välkintervjuu Armas Maistega.
Minu esmane uudishimu puudutas loengu teemat. Maiste on ju moodsa joonega muusik, kelle „esimene armastus“ on dzhäss. Sain rahustava seletuse, et sellest ei maksa heituda ega seda mõõdupuuna kasutada. Maiste on kunstnik, kes jäägitult armastab oma instrumenti ja täpselt sama võib öelda Chopini kohta. Kõik, mis Chopini loomingus evib püsivat väärtust, on loodud klaverile. Chopini on õigustatult nimetatud lüüriliseks ja mõningal määral ka eepiliseks poeediks klaveril. Vist paremini kui ükski teine helilooja oskas ta ära kasutada kõiki väljendusvõimalusi, mida see instrument pakub. Keegi, kes klaveriõpingutega tegeleb, ei pääse naljalt Chopinist ja nii mõnigi pianist armub temasse jäägitult. Ka Maiste ei tõrgu tema geeniuse ette kummardamast.
Minu teine üleskerkinud mõte on lootus, et pianist ei piirdu vaid rääkimisega, vaid illustreerib loengut muusikaliste näidetega klaveri najal. Kohe saan oma lootustele kinnitust ja kindlamat kui julgesin loota. On ju kuulutuseski tarvitatud sõna „ülevaade“ ja mitte „loeng“. Jah, kindlasti tahab Maiste tutvustada Chopini kui inimest ja kui kunstnikku, viimast on aga võrratult parem ja otstarbekam teha klaveri najal. Julgen loota, et muusikat saab olema rohkem kui juttu, kusjuures viimane täiendab esimest ja mitte vastupidi.
Ja ega ma õieti rohkem teada ei tahtnudki. Magus eelmaitse on juba olemas, jääb vaid üle kohale ilmuda ja nautida. Julgen seda üritust soovitada igale muusikasõbrale.
