02/11/2017
Taavi-Mats Utt, vanamuusik ja pillimeister
Aago Rääts Võrtsjärve ääres. FOTO ANNE TÜÜR.
31. märtsil möödub aasta Aago Räätsa lahkumisest. Avaldame siin põhjaliku artikli ajakirajast MUUSIKA 2017.aastast EWR
Artikkel siit ajalooliste fotodega: https://www.ajakirimuusika.ee/...
Ükskõik missuguse kirjatüki ajendiks saab olla kas mingi isiklik suhe või lihtsalt tellimus. Seda viimast mul ei olnud. Aago Rääts, kellest siin juttu tuleb, on sündinud 1961. aastal ja see number ise on parasjagu selline, et võib veel mingile osale lugejatest tuua kaasa kauneid noorpõlvemälestusi, teistele on aga peaaegu eelajalooline daatum.
Viimased 29 aastat on ta viibinud Eestist eemal ja pole ime, et mälupilt vajab värskendamist – ka meil, õnnelikel, kel on olnud võimalus temaga kokku puutuda. Kohtumised ja jutuajamised Aago Räätsa kolleegide, õpilaste ja sõpradega on taaselustanud palju kaunist ja uskumatutki. Muidugi, asi kipub vägisi subjektiivseks juba päris alguses. Ta on meeles kui üks meie värvikamaid flöödi-, plokkflöödi- ja traversflöödimängijaid. Või peaks need pillid olema kuidagi teisiti järjestatud? Vahemärkusena olgu öeldud, et nendes pillinimedes tekitab sõna “flööt” eksitavat verbaalset sarnasust, ent instrumendid ja nende mängutehnika erinevad sootuks. Harva juhtub, et ka kahte neist mängitakse võrdselt heal tasemel.
Alustame flöödist
Lastemuusikakool jäi vahele. Otsa kool samuti. Pärast Kaljo Westi eratunde, osalemist Otsa kooli flöödiansamblis ja 21. keskkooli inglise keele eriklassi lõpetamist algasid juba samal aastal õpingud Tallinna konservatooriumis Samuel Sauluse flöödiklassis. Värskelt kõrgkooli diplomi saanule pakuti sealsamas õppejõu kohta.
Pinginaaber 21. keskkooli päevilt, Peeter Põlluveer meenutab Aagot viisil, mida võiks teatud pealiskaudsuse puhul tähistada sõnaga “nohik”. Vaikne, tagasihoidlik ja intellektuaalsete huvidega. Neid sidus lühiajaline matemaatikahuvi, püüti konkurentsi pakkuda matemaatikageeniusest klassivennale Priit Heinsalule (see pealtnäha tähtsusetu detail hakkab hiljem kaasa mängima). Pinginaabrite muusikalist maitset lahutas terve kuristik. Vaatamata vastastikustele mõjutuskatsetele korrigeeris oma veendumusi siiski peamiselt Peeter. Koolis küll teati Aago muusikaharrastusest, kuid seal ta ei esinenud. Tüdrukute kaelad venisid aga ootamatult pikaks keskkooli lõpuaktusel Estonia kontserdisaalis. Ei, küsimus ei olnud Aago heledas ülikonnas, riides käis ta alati pisut erinevalt, vaid tema flöödimäng oli ootuspärasest tublist õpilastasemest korruseid kõrgem.
Kust see kõik tuli? Vastust leida on tõeliselt keeruline ja ju see sisaldab omajagu spekulatsioone. Ilmselt oleks liiga lihtne öelda, et kodust. Jah, loomulikult – pianistist ema ja heliloojast isa ei saanud mingil juhul jätta oma mõju avaldamata. Kodune plaadikogu ja puhas juhus, et kaks korrust kõrgemal elas Heino Jürisalu, kes oli värskelt maha saanud Eesti esimeste plokkflöödiõpikutega. Aago oli “katsejäneseks” sobivas eas. Hea algõpetus ja pikad õhtud Jürisalude juures nakatasid varajase muusika pisikuga noort meest, kelle kreedo oli juba varakult, et kõike siin ilmas tuleb teha võimalikult hästi. Ansambel Consortium oli asjade loomulik jätk. Kiiresti täitus see, millest unistavad kõik head õpetajad – plokkflöödimängus rühkis Aago jõuliselt oma õpetajast mööda. Aeg aga ei võimaldanud veel siinses konservatooriumis varajast muusikat õppida. Tuli otsast alustada uue pilli õppimist ja laiendada oluliselt repertuaari. Umbes sellel ajal astub mängu inimene, keda võiks vist tinglikult pidada tema “muusikaliseks kaksikuks”.
Anne Tüür meenutab. “Konservatooriumi kolmandal kursusel algasid pillimängijatele kammeransambli tunnid ja kaastudengite hulgast tuli valida endale partner. Aago soovis minuga koos mängida. Meie õpetajaks sai Matti Reimann. Küllaltki palju käisime hiljem ette mängimas ka Aago erialaõpetajale Samuel Saulusele. Nii algas 1982. aasta sügisel Aago ja minu koosmäng, millest kasvas välja unustamatult rikas ja mitmekülgne teekond muusikas, mis kestis kuni Aago emigreerumiseni 1988. aasta suvel. Juba esimesest tunnist peale oli tunda lausa ideaalilähedaselt sarnast muusikatunnetust, teineteise sõnadeta mõistmist. Selle tajumine tekitas meis mõlemas suure vaimustuse ja nii kujunesid meie harjutusajad pikkadeks rõõmsateks koosmusitseerimisteks. Aago hakkas kooli tulema üha raskemate noodikottidega (tal oli tolle aja ja tingimuste kohta väga hea noodikogu), et üha uusi ja uusi teoseid läbi mängida.”
Mingi roll Aago kujunemises võis olla ka tema esimese klassi kaaslasel Tauno Saviaugul, kes läks teisest aastast üle muusikakeskkooli, ent konservatooriumis sattusid nad ühele kursusele. Suurepärase muusiku ja virtuoosi Saviaugu ligi kümneaastane edumaa tuli tasa teha ... Aago oli ka kõige paremal moel auahne, kuid tema relvastusse ei kuulunud küünarnukid või mingid teised “valuvõtted”. Soov olla parim kanaliseerus süvenemisse ja töösse. Oli aeg, kui noodi omamine andis omamoodi monopoli ja Aago noodikapp oli vähemalt erialaselt oluliselt rikkam kui konservatooriumi ja rahvusraamatukogu eellase kogud kokku. Õpingukaaslased meenutavad, et ta jagas selle sisu oma initsiatiivil vägagi tihti. Oli tähtis, et hea muusika kõlaks.
Nagu seda tegid mitmed ERSO juhtfiguurid oma paremate õpilastega, kutsus ka Samuel Saulus Aagot aeg-ajalt ERSOsse mängima. Oli teisigi ühiseid esinemisi, Jean-Pierre Louis Rampali külaskäik ja koosmusitseerimine, läbilöök televisioonis. Vastastikune respekt kasvas ja õpilase-õpetaja suhe hakkas sujuvalt muutuma kollegiaalsuseks. Iseenesest imeline fakt, olla kohe konservatooriumi lõpetamise järel N Liidu noorim õppejõud, kuid vaevalt Aago sellest hoolis. (Muide, tal oli silmapaistvalt kaunis eesti keel. Sõnad davai, ladna ja paka puudusid tema leksikast. Kuid millised kolleegid! Veel oli majas legendaarne Elmar Peäske. On tänamatu ja ebaõiglanegi võrrelda flöödimängu tänast ja toonast taset, kuid legendidena ei ole Samuel Saulusele ja Jaan Õunale praeguses muusikapildis võrdset. Sinna uhkesse ritta paluti ka Aago Rääts. Oli tal ehk flöödiõpetaja kogemusi? No jah, saanud ise plokkflöödimängus esimest juhatust Heino Jürisalult, teeb ta elegantse vastuteene ja õpetab maestro pojale Mardile aastakese flööti. Õigupoolest pilli kui sellist Mardil ei olnud. Leidus üks vaba pikolo. See ajas asja ära ja sellest ettevalmistusest piisas õpingute alustamiseks Otsa koolis.
Muusikuks sünnitakse, õpetajaks arenetakse. Uurime, kuidas sai oma uues ametis hakkama Aago.
Räägib Monika Mattiesen. “Mulle meenub Aago lahkumine. Esimesel septembril, kui olime tulnud kooli, levis tolleaegses Suvorovi õppehoones pommuudis, et Kalle Randalu on Eestist lahkunud. See oli tudengite hulgas meelierutav sündmus. Mingil hetkel ilmus kooli Ireen Koop ja teatas, et Aago Rääts on Eestist lahkunud, mis tähendas, et mul ei olnud enam erialaõpetajat. Esialgu muidugi arvasime, et tegemist on väga hea naljaga, kuni selgus, et ka Aago oligi tõesti läinud ... Mäletan, et mul oli meeletult kahju. Kõik flötistid tahtsid ju õppida tolleaegsete flöödistaaride Sauluse või Õuna juures, mina aga olin sattunud värskelt konservatooriumi lõpetanu juurde. Mingi kokkupuude mul siiski oli Aago kui muusikuga olnud, kui käisin kuulamas Mozarti D-duur flöödikontserdi esitust tema ja muusikakeskkooli sümfooniaorkestriga Arvo Volmeri juhatusel. Ta mängis täiesti fantastiliselt, mulle väga meeldis. Ja muidugi teadsin ka, et ta mängib Anne Tüüri ja Heino Jürisaluga vanamuusikat. Consortiumi plaat oli mul juba Tapa lastemuusikakooli päevil olemas.
Konservatooriumi õppejõud Aago Rääts, Jaan Õun ja Samuel Saulus musitseerimas. FOTO ERAKOGUST.
Mäletan neid esimesi kohtumisi Aagoga konservatooriumi flöödiklassis. Ta mainis, et kindlasti olen ma tohutult nördinud, et ei saanud õppima Õuna või Sauluse juurde, mis mingis mõttes vastas ka tõele. Seepeale selgitas Aago, mida tema mulle õppejõuna pakkuda võiks. Kui Saulus ja Õun ei tegelnud flötistidena juba aastaid mängutehniliste probleemidega, siis tema on pidanud värskelt leiutama, kuidas tehnilises mõttes professionaalselt flööti mängida, tuginedes Peter-Lukas Grafi ja Marcel Moyse’i õpetusele. Ja selle tõttu avaldas lootust, et äkki on just tema mulle parim valik. Võib öelda, et nii oligi. Ta oli särav intellektuaal. Mida, kuidas ja miks teha, see info jõudis minuni ikkagi Aagolt ja vägagi detailselt. Mäletan peent tööd Stamitzi kontserdiga. Kõik detailid olid paigas. Ta suutis mind panna selle ajastu muusikast vaimustuma. Samuti õpetas ta harjutamisel ajaga optimaalselt ümber käima, ei rõhunud kunagi tundide arvule, vaid pilliga kvaliteetselt veedetud ajale. Veel mäletan tundidest vestlusi, mis olid sisukad ja puudutasid kogu muusikaelu. Mulle oli see väga rikastav. Temast kui õpetajast ja vaimsest suunanäitajast oli rohkem kui küll. Meil oli parimas mõttes meistri ja selli suhe. Ta võttis seda protsessi väga tõsiselt: süvenes, tõi erinevaid materjale, õpetas mind harjutama.
Aago Rääts oli nagu pärl seal puhkpilliosakonnas. Õpilasõhtute arutelud peeti tihti koos õpilastega ja ka kolleegid said aru, et Aago verbaalne väljendusoskus ja kommentaarid muusikale olid argumenteeritud ja sisukad. Kui Moskvast ja Soomest hakkas käima külalisõppejõude, oli vaja inimest, kes valdaks keeli ja suudaks end adekvaatselt väljendada. See kõik pani ka teised õppejõud temasse suure respektiga suhtuma.”
Barokkflöödist
Oli nende teiste pillidega kuidas oli, kuid barokk- ehk traversflöödi mängijana oli Aago Rääts täielik autodidakt. Võimalik, et Leningradist, kus sealne varajase muusika pioneer Felix Ravdonikas Aagole pilli tegi, tuli kaasa ka võtetetabel, kuid päris kindel ei või ma selles olla. Erinevalt kaasaegsest flöödist puudub siin peaaegu täielikult taustsüsteem. Seetõttu jääb tema saavutuste hindamine subjektiivsele tasemele. Aago mäng oli aga lausa eksitav selles mõttes, et teda kuulates uskusin ta olevat alustanud just barokkflöödi, mitte plekkflöödiga, nagu modernflööti omavahel kutsusime. Eksisin. Olen nimelt näinud mitmeid suurepäraseid muusikuid, kes, alustanud kaasaegse flöödiga, leidsid hiljem barokkflöödi ja spetsialiseerusid sellele. Tõsi on aga see, et kuigi paljud neist loobusid täielikult kaasaegse pilli mängimisest, kumab enamasti, vähemalt tehnilises mõttes siiski läbi esimese pilli vari. Aago barokkflöödimängus ei ole aga vähematki vihjet modernsele instrumendile. See on Aago pill!
Aago Rääts (paremal) Kaljo Westi plokkflöödiansamblis. FOTO URVE SEPA ERAKOGUST.
Või on see siiski plokkflööt ...
Eelnevas jutus ei ole mul õnnestunud, kuigi selguse mõttes püüdsin, selle pilli nime vältida. Aago ja plokkflööt olid selleks liialt põimunud. Siiski tundub eristuvat kolm põhilist haru.
Aago Rääts ja Heino Jürisalu koos Consortiumiga olid lahutamatud. Päris eriline kombinatsioon, kus ühelt poolt kogemused, autoriteet, noodi- ja pillipark ning asjaajamine, teiselt aga noor, kõike justkui enesesse imev õpilane, kes tõuseb peaaegu imelapse staatusesse. Õigupoolest andsidki sel ajal siin tooni vaid kaks varajase muusika ansamblit. See teine, Hortus Musicus, mängis põhiliselt keskaja- ja renessanssmuusikat ja oli võrdselt osav nii helide maailmas kui selles, mille kohta täna öeldakse marketing. Nad ka ei jaganud, erinevalt Consortiumist, “akadeemikutega” ühist repertuaari. Algus oli igati edumeelne, kuid pühade meeste imago tuli kahtlemata kasuks. Mängiti konfliktile, teistmoodi tegemisele ja see oli ka üldjoontes tõsi. Consortiumiga oli lugu teine. Tuntud ja hinnatud helilooja Heino Jürisalu oli konservatooriumi õppejõud ja järelikult süsteemi seest. Ega ka Aago perekonnanimi asja palju ei parandanud, märgi külgeriputamiseks sobis ikka. Õnneks oli tegu küllalt lokaalsete mängudega ja tegelikkus vist pigem äraspidine. Consortiumi osalemine andis nii mitmelegi varajase muusika suursündmusele kui just mitte alibi, siis vähemalt täiendava kindlustunde. Pigem sidus akadeemilist ringkonda uute arusaamadega.
Oma kogetut jagab Anne Tüür: “1983. aasta algul jäi vanamuusikaansamblis Consortium, kus Aago mängis plokkflööte, tühjaks klavessiinimängija koht (Ivo Sillamaa läks Hortusesse). Ta hakkas mind innustama, et võiksin süvitsi tegelda klavessiinimängu ja vana muusikaga ning soovitas mind kohe ka ansambli juhile Heino Jürisalule. Nii algas minu teekond varajase muusika maailma, mängides ja õppides üheaegselt. Consortiumis mängisime koos kuni Aago äraminekuni. See oli tore aeg, täis proove, kontserte, teleesinemisi ja muidu mõnusaid, lausa perekondlikke koosolemisi Vilma ja Heino Jürisalu kodus. Samuti võeti ette mitmeid väga põnevaid kontserdireise N Liidu aladel, käisime kaks korda Siberis, pikal reisil Kasahstanis jm. Loomulikult mängisime väga paljudes Eestimaa saalides.”
Heino Jürisalu plaadi nooruke kaanepoiss Aago Rääts.
Tunnen, et mingil hetkel pean, eriti nooremale lugejale rääkima plokkflöödist. Nii Aago kui Heino Jürisalu rõhutasid, et plokkflööt on füüsiliselt kõige lihtsamini mängitav puhkpill. Mul on tunne, et see mõte on jõudnud küll tänasesse päeva, kuid sõna “füüsiliselt” on sealt ära unustatud. Meie haridussüsteemis katkuna leviv plokkflöödilaadne toode on vajutanud oma pitseri. Kuni XVIII sajandini oli plokkflööt üks armastatum ja hinnalisem instrument – tundlikeim puhkpillide seas. Gaasipedaal on nagu Porschel. Puhumise doseerimine nõuab laborikaalu, teistele on köögikaalust küll. Plokkflöödimäng nõuab erilist tundlikkust, laitmatut intellektuaalse ja emotsionaalse poole tasakaalu. See kõik oli Aagol olemas juba oma muusikutee küllalt esimeses otsas. Lummav ja tänagi raskesti püütav. Viimastel aastatel jäi Consortium Aagole selgelt kitsaks, kuid ta ei lammutanud, vaid lõi.
Koostöö akadeemilise eliidiga.
Anne Tüüri sõnul ei olnud Aago Räätsal kunagi puudu uutest ideedest, mida kõike võiks mängida. Sestap kujunes paralleelselt Consortiumiga mitmeid eri kammerkoosseise. “Toon välja mõned nimed, kellega mängisime: Urmas Vulp, Tiiu Levald, Olev Ainomäe, Egmont Välja ning kvartett Urmas Vulp, Toomas Nestor, Andrus ja Teet Järvi. Mängisime väga palju ka kahekesi. Küll loengkontsertidel mööda Eesti koole, rohkearvulistes telesaadetes, Tallinna raekojas olime erinevatel sündmustel pidevalt muusikat tegemas.”
ETV arhiivist on hõlpsasti leitav aukartust äratav hulk Aago salvestusi. Vägagi eriilmeliste ja võimekate muusikutega. Eriti soovitan järele vaadata Telemanni a-moll süiti, kus Aago mängib koos oma aja parimate keelpillimängijatega, kes on kahtlemata avatud meelega, kuid vähese barokimängu kogemusega. Aago on justkui immuunne keelpillide selgelt hilisemal esteetikal põhinevale kõlapildile ja lihtviisil tõmbab oma mänguga kõiki kaasa. Lõpptulemus on peaaegu crossover, kuid ka täna vägagi nauditav. Omamoodi kurioosum on ka Bachi 4. Brandenburgi kontserdi salvestus. Teos nõuab kahte väga head plokkflöödimängijat. Lindistusel mängis Aago esimest plokkflööti ja pärast salvestust tuli tal kõrvaklapid peas sisse mängida ka teine hääl. See seletab ka võttel pildis rohkelt kasutatud üldplaani ...
Plokkflöödiõpetus oli Aagole tähtis teema. Konservatooriumis õpetas ta seda pilli tulevastele muusikaõpetajatele. Plokkflöödi eriala avamiseks ei olnud aeg veel küps. Mis seal ikka, siis tuleb alustada algajatega. Soovijaid oli palju – keda võtta ja keda jätta? Aago pani ETVs käima 24 saatest koosneva plokkflöödiõpetuse sarja “Flautissimo”. Praeguses kultuurikontekstis ilmvõimatu, kuid mitte just lihtsate killast ettevõtmine toonagi. Üldjuhul olen ma skeptiline, kui õpetaja kvaliteeti kiputakse hindama andekate õpilaste arvu järgi, kuid kui kolmest “Flautissimos” osalenust kaks, Taniel Kirikal ja Nils Rõõmussaar on äratuntavad meie nüüdsel muusikamaastikul, siis midagi see näitab.
Mis on Aagost saanud?
Esimese hooga leiame tema nime Toronto ülikooli õppejõudude nimekirjast. Flööt.
Ilmselt sellest ei piisanud ja Aago Räätsast sai IT eriala õpilane. Juba aasta pärast oli ta süsteemianalüütik ja maabus pärast lühikest eksirännakut IBMis. See amet nõudis palju maailmas ringi rändamist ja ka eri paigus elamist. Suurematest töödest Hongkongi ja Macao praamiliinide piletisüsteemi väljatöötamine. Aga sellel ajal sõitis iga päev üle lahe ligikaudu kolm miljonit inimest! IBMis jäi viimaseks suuremaks tööks Euroopa esimese veebipõhise tuletisinstrumentide börsi rajamine Hollandis. Järgnes uus kannapööre ja Aagost sai keskaja uurija. Ta spetsialiseerus ladina keelele ja oli medievist Toronto ülikoolis. Kitsamalt ladinakeelsete lühendite ekspert.
“Ma arvan, et Aago Rääts on olnud üks meie paremaid plokkflöödimängijaid, tõeline virtuoos omal alal. Näiteks mäletan, kui vaimustatud oli ta mängust Erkki-Sven [Tüür - toim]. Tal oli kindel plaan kirjutada Aagole plokkflöödikontsert, eskiisid on säilinud siiani. Peale tehnilise virtuoossuse oli Aago lihtsalt väga loomulikult musikaalne, tema mäng ja muusika voolamise tunnetamine oli alati väga orgaaniline, teadmine ja intuitsioon heas tasakaalus. Laval muusikat esitades oli ta särav ja ehe, armastus ja austus muusika vastu, mida ta mängis, oli alati esikohal ja kumas läbi igast noodist,” lõpetab Anne Tüür kokkuvõtvalt.
Marianne ja Aago Rääts esinemas Torontos. FOTO ESTONIAN WORLD REWIEV.
