Üks ühiskond tunnetab ühistunnet siis, kui ideede rakendamisel töötatakse koos, tullakse kaasa.
Uutel väliseesti eelaastatel, meie pagulaspäevadel teostasime, tulime toime mitmete ühissaavutustega. Kerkisid kirikud, majad, laagrid, ehatared – need on kõik meie kõikide omandid.
Aeg aga liigub edasi aegamööda ja me jõuame pikkamööda uude aega, mis kunagi ei korda elatud aega. Vanadest aegadest me teame aga ainult seda, mis on jätnud jäljed – mille eluviisi mõistatame väljakaevatud varemetest. Aega, kust oli jõutud kirjasõnani, on lihtsam tõlgendada. Meie oma rahva orjaaja loova võime leidsime regilauludest.
Meie uus umbes põlvkonnapikkune väliseesti ülesehitamine oli oma alguspäevadel jõuline. Olime tulvil tahte- ja tegevusrõõmu. See aeglustub nii loomupäraselt ja isegi õigustatult. Aga enne selle aja mälupiiri ületamist on meil püha kohus – olema/elama jääda! Me ei tohi jätta kirjutamata lehekülgi oma aegade raamatusse!
VEMU on meie aabits. Meie uue väliseesti ellutulemise õpik. See on meie ühiste tegemiste kirjapanek, aga see on ka meie väliseesti edasielamise kodu. Kultuurikodu ja („koolimaja“)/õppetuba. Anname sellele koore ja sisu – maja ja kogud. Me tuleme sellega toime, kui me kõik käed külge/õla alla paneme.
VEMU on maksuvabalt järgmistele põlvedele edasikantav vara ja tegevus, mida juhib elukutseline juhtkond ja mida nõustab meie Toronto Ülikooli (lepinguliselt) alaline Eesti Õppetool. Meil on ehitusluba ja professionaalne „meeskond“. Meid toetavad nõu ja jõuga kõik meie keskorganisatsioonid.
Teise ehitusfaasi läbiviimiseks ootame maksuvabu annetusi. Olgu see meile uusaasta lubadus! Koos teiega tuleme toime – hoiame oma aja lugu!
ELMAR TAMPÕLD
