Aastal 2018 tegi Jaak Treiman suurepärase raamatu oma ema Valentinest “Võlulehviku tuules” (Tammerraamat 2018), külastas selleks eelnevalt 2017 ka Tartu Kultuuriloolist arhiivi ja elulugude kogujat Rutt Hinrikust.
Kui jutuks tuli, et Valentine käsikirjalised kirjad on antud Stanfordi Balti arhiivi, küsis arhiivi kauaaegne töötaja Rutt Hinrikus suure kurva hämmastusega:
http://vabaeestisona.com/index...
“Kas te sellele ei mõelnud, et Eestis oleks neil mälestustel ja dokumentidel mõõtmatult suurem väärtus, Eestist põgenemise lood on osa Eesti ajaloost, mille dokumente senini napib?”
Jaak Treiman Los Angelesest kohmetus, kui ütles, et ta ei teadnud varem Eesti Kultuuriloolisest arhiivist ja Elulugude kogust mitte midagi, aga ...
Jaak Treimani pereraamat on suurepärane teos, kindlasti pakuvad vanemate lood suurt huvi Eesti ajaloo ja perelugude tundma õppimiseks.
Selleks tõesti on parim koht ikka Eesti – Eesti arhiivid on avatud kõigile nii kogumise mõttes ja korrastamise mõttes – kõik dokumendid korrastatakse, vajadusel tõlgitakse, viidatakse, süstematiseeritakse.
Eesti arhiivid on avatud ka kättesaadavuse mõttes, kui just loovutajad ei pane ise peale teatud ajalisi piiranguid (mis on võimalik).
Kirjandusmuuseumi ELULOO ARHIIV võtab suure rõõmuga vastu põgenike ja nende järglaste lugusid, päevikuid, dokumente – kõigel on Eesti loos oluline koht ja tähendus.
Eesti Elulugude kogu asub Eesti Kirjandusmuuseumis, sinna saate helistada ja lugudes ja arhiivi saatmises kokku leppida Rutt Hinrikusega või teiste töötajatega: e-kiri: või , telefon (+372) 7 377 700 ja tavaline postiaadress: Vanemuise 42, 51003 Tartu.
Siiski ei saa ka kirjutamata jätta, et Stanfordi ülikooli nn Balti kogudele Eesti elulugude andmine on Eesti kultuurile raiskamine, sest sealt neid kätte ei saa nii kergesti ei lugemiseks ega ajaloolaste töölauale.
(Mina olen kahel korral Green Library’s käinud, Eesti arhiiv on ikka “korrastamisel”' ja ei saanud kummalgi korral seda näha!)
Seepärast on ülioluline, et 1940ndate põgenemisega-eestlusega seotud dokumendid jõuaksid Eestisse, kus need lähevad kohe kasutusse, need on ülioodatud ajaloolaste, kultuuri-kirjanduse-kunstnike hulgas üldiselt.
Sest ikkagi, samal ajal on jätkuvalt kõhedust tekitav lünk Eesti ajaloomälu dokumentides – eksiili põgenike lugusid on Eesti arhiividesse jõudnud vähe, võrreldes tohutu hulga lahkujatega, kel igaühel oma keeruline ja katsumusi täis lugu, mis avab nii Eesti elu maailmas kui maailma lugu üldiselt.
Väga kahju, kui elatakse Ameerikas näiteks üürikorteris ning põgeniku lahkudes on arhiiv, pildid, kirjad korraga kui väärtusetu kraam, mida ükski ameeriklane ei vaja ja majatühjendusfirmad laovad kõik tuimalt prügikastidesse.
See on väga realistlik olukord, hiljuti just juhtus üks selline kultuurihäving New Yorgis, kui tuli tühjendada Eesti kultuurihinge üürikorterit kohe ja kiirelt.
Kui oleksid dokumendid veidikenegi süstematiseeritud olnud, poleks kaduva teed läinud esiisade Eesti koolitunnistused jms – seda ei tohiks juhtuda!
Mida teha?
Praegu nn pärgviiruse-isolatsiooni ajal ongi tark võtta ette oma perelugu – vaadata üle kirjad, dokumendid ja pildid ning kirjutada kõigele juurde aastaarvud-kohad-inimeste nimed.
Hea on teha juurde ka ülevaade, kirjeldus oma dokumentidest.
Muidugi, igal hetkel on arhiivi väga oodatud Eesti pagulaste ja nende järeltulijate kirjutatud elulood - ükskõik mis keeles.
Nii et märkmete tegemine ja loo kirjutama asumine on samuti ülioodatud.
Mida teha – vaja on hoida, elavdada ja korrastada mälu Eesti heaks!
Peame tegema kõik võimaliku, et koguda dokumente kokku, et üliväärtuslik Eesti-mälu ei läheks prügikasti.
Kui ameerikakultuurile ei tundu need vanad 'materjalid' huvitavad, ei tähenda, et neil puuduks tohutu väärtus Eesti jaoks.
Rutt Hinrikus 2020 https://www.err.ee/1032575/rii...
Details
Published: June 30 2020
