224 lk
Kui Eesti, Läti ja Leedu langesid 23. augustil 1939 Hitleri ja Stalini seatud ühislõksu, mille tagajärjel Nõukogude Liit nad aasta hiljem sõjaliselt hõivas ja liidendas, ei jäänud selline asjade käik maailma tähelepanuta. USA välisministri kohusetäitja Sumner Welles tegi 23. juulil 1940 jõulise avalduse: Ameerika Ühendriigid ei tunnusta iial sõjalist ja poliitilist vägivalda, mis püüab teha lõppu vabade iseseisvate riikide olemasolule – olgu nad suured või väikesed.
Siit sai alguse katkematu Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise mittetunnustamispoliitika. Ent Jaltas ja Potsdamis andsid USA ja Suurbritannia praktilises osas Stalinile järele. Kümned tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased, kes olid põgenenud kodumaalt ja leidnud ajutist peavarju Saksamaal dp-laagrites, pääsesid alates 1948. aastast eriseaduse alusel USA-sse. Viie aasta möödumisel said nad õiguse Ameerika kodakondsusele.
Balti pagulased ei jätnud ühelgi aastapäevaaktusel rõhutamata, et nende kodumaa on õigusvastaselt okupeeritud ja nad nõuavad vabadust. Ent Lõuna-Californias elanud leedu pagulane Leonardas Valiukas mõistis: sellest, et baltlased üksteisele oma vabadusiha kinnitavad, ei piisa. Balti küsimust peab teadvustama USA poliitiline eliit ja peavoolu meedia. Selleks aga tuleb Eesti, Läti ja Leedu päritolu USA kodanikel sekkuda oma uue asukohamaa poliitilisse ellu. Leonardas Valiukas algatas 1961. aastal ülemaalise liikumise, et mõjutada USA Kongressi liikmeid võtma vastu Balti riikide vabadust toetavaid resolutsioone. Võimalikult paljud kodanikud pidid saatma oma valitud rahvaesindajale vastavasisulise nõude.
ACA tegutses terve aastakümne ja valmistas olulisel määral pinda ette hilisemaks poliitiliseks läbimurdeks president Ronald Reagani ajal. Ameerika Ühendriikide mõju Balti riikide vabanemisel ei ole võimalik ülehinnata. Mehed nagu Leonardas Valiukas ja Arne Kalm tegid ära hiigeltöö. Käesolev raamat aitab tehtul pääseda unustuse hõlma vajumast.
Trivimi Velliste