Arne Oit "Siin on see laul" Valter Ojakäär vastvalminud elukirjeldusest Kirjastus TEA VIDEO
26 Oct 2014 Vaado Sarapuu
Siit katkend Valter Ojakääru vastvalminud elukirjeldus Arne Oit "Siin on see laul". Raamat ilmub TEA kirjastuse sarjas Tuntud & Tundmatu, kus on varem ilmunud Viiralt, Under, muusikutest "Raimond Valgre legend", Uno Naissoo "Põgene, vaba laps" ja Ojakäär "Naeru ja nuttu pikalt eluteelt". Põhjalikult on Valter Ojakäär toonud lehekülgedele Arne Oidi lihtsalt imeliselt tagasihoidliku loomuse, kus läbi paberile pandud sõnahelindite leiate suurmehe tõelise ande ja meeletult ulatusliku loomingu. On lihtsalt haruldane võimalus läbi lehekülgede meenutada neid keerulisi aegu ja lasta muusikameeltes kõlada Arne Oidi surematudi helindeid. Suur tänu maestro Valter Ojakäär.
Katkendid Arne Oidi tütarde meenutustest:
Laule lõi ta hommikul kella viieni ja magas pärastlõunal kella ühe-kaheni. Igatahes kui koolist tulime, oli ta juba ärganud. Kui meloodia valmis sai, mängis ta selle klaveril või lindilt lastele ette ning küsis meie arvamust. Ta oli oma töö suhtes äärmiselt kriitiline – polnud iialgi rahul sellega, mis välja kukkus. Aga noh, vaevalt ta meie ütluse peale midagi ümber tegi. Olime ju lapsed. Aga viimistles ta pidevalt, üritas saada maksimumi ja nõudis seda alati meiltki. Ja meile enamasti ta laulud meeldisid – isa ju halba muusikat ei kirjutanudki!” Meenutus Inesilt: „Silme ette manades näen tema headust õhkuvat nägu ja erilist, poole suuga naeratust. Ta naeris harva. Oli pigem selline vaikne, tõsine ja väga kinnine inimene. Kuid suurepärase huumorimeelega.” Karin lisas: „Lastega tegeles peamiselt ema. Isa ei lubanud emal tööle minna ja nagunii oli kodus palju tegemist. Emale kodus istumine küll alati ei meeldinud, kuid ta ohverdas ennast. Elas isale ja lastele, sest teisiti polnudki võimalik. Ja jumal tänatud, et see nii oli. Isa oli perepeana range ja nõudlik. Tema sõna maksis. Talle ei olnud võimalikki vastu vaielda.”
Jaak Joala
Juttu tuli ka neist, kes sagedasti Arne Oiti tema kodus külastasid. „Enamikus ikkagi kõik need, kes isa laule laulsid. Kuslap ja Loop ja Joala, aga ka Ervin Abel ja Sulev Nõmmik. Nendega lävis Oit eriti tihedalt sest ajast, mil töötati tema muusikalise lavateosega „Imekaunis Galatea”. See aga keelati pärast peaproovi ära6 – hargnes ju selle sündmustik taevas. „Imeilusa Galatea” saatus oli aga erandlik, sest Oidi looming oli tavaliselt kõrgelt hinnatud – ta pälvis hulga auhindu ning isegi teenelise kunstitegelase aunimetuse. Sestap pidi ta tihti ka suurel laval telekaamerate ees erinevaid autasusid vastu võtma. Siis käitunud isa häbelikult, kuid südames kindlasti rõõmustas.” Kui Arne Oit oli tihti päevade viisi vait, siis peo ajal lubas ta endale väikese napsi. „Ja siis polnud meie meelest toredamat inimest terve maailma peal kui meie isa,” heldivad Karin ja Ines. „Muhe naeratus oli kogu aeg näol, pidurid kadusid ära ...” Viimaseks lauluks jäi keskhaiglas kirjutatud „Vaibumatu viis”, mille ta pühendas sel ajal surnud Georg Otsale. Sisuliselt jäi see luigelauluks ka talle endale. „Ääretult ilus laul,” kinnitavad tütred. „Seal on nii palju kurbust! Hüvastijätumeeleolud ... Väga meloodiline ... Ei tea, kellega peaks rääkima, et keegi selle linti laulaks?7 Tagantjärele mõeldes oli ta lausa kangelane, et suutis niimoodi elada, nagu poleks midagi juhtunud. Ostis isegi kaks aastat enne surma Žiguli. Ta armastas kihutada, et sel viisil haigust unustada.” Ohtu, et miilits teda kiiruse ületamise eest oleks trahvinud – ta kihutas tihti 130–140 km/h – aga polnud, sest isegi seadusesilm austas heliloojat sedavõrd palju. Haiguse ajal ei piirdunud tema huvid vaid autosõiduga. Ta armastas ka väga ujuda ning veesuuskadega sõita. Korra kukkunud Harku järvel suuskadega kihutades isegi ribi katki. Peale auto ostis Arne Oit enne surma ka Nõva kanti rehielamu. „Kuigi teadis, et ise niikuinii seal elada ei saa. Aga et lastele ja perele jääks, selle nimel rabas viimse hingetõmbeni,” ohkab Ines sügavalt. Laste pered käivad seal praegugi suvitamas. „Panime isa mälestuseks sellele nimegi – Arne talu.” Ja Ines leidis Nõvalt endale koguni abikaasa.
Rütmikud 1982. aastal: Vallo Järvi, Valter Ojakäär, Gennadi Podelski, Erich Kõlar
Viimast korda kohtusid Rütmikud üksteisega, kui polnud enam Arnet ega Unot. Meenutati nooruspäevi ja muusikast tulvil sõprust, mis oli igaühele palju väärtuslikku kinkinud. Varsti polnud enam ka Gennadit ja Vallot. Aastad võtavad oma, kuid mälestused jäävad.
Jaak Joala "Siin see laul" - Arne Oit, Heldur Karmo
