Alo Lõhmus, Postimees

Küüditamise eest kohtu alla antud Arnold Meri osalusel saadeti 1949. aasta märtsis Hiiumaalt Siberisse peamiselt naisi, lapsi ja rauku. Küüditajad purustasid enam kui 80 perekonna elu, kirjutab Alo Lõhmus.

Tüdruk, kes tuleb ilmale 1949. aasta 24. märtsi õhtul Kärdla haiglas, sünnib erakordselt kurja maailma. Ta saab vabaduses veeta vaid mõne päeva oma lühikesest elust.

25. märtsi hommikul kella kümne paiku ilmuvad küüditajad otse haiglasse 22-aastase Õie Ojaääre ja tema vastsündinud tütre järele. «See oli Arnold Meri, kes käis. Seisis mu jalutsis,» meenutab Ojaäär seda hirmsat hetke.

Ojaääre eest hoolitseb haiglas noor venelasest arst. Ta asub küüditajaid nähes oma patsienti kaitsma. Et vaidlus käib vene keeles, ei saa Ojaäär jutust kuigi palju aru, kuid mõistab, et arst keeldub nurganaist ja tema last haiglast välja lubamast. Küüditajad pöörduvadki esialgu tühjade kätega tagasi.

Rinnalapski Siberisse


Kuid 29. märtsil kistakse Ojaäär siiski haigevoodist üles ja viiakse esmalt koju, kust võetakse kaasa naise 2,5-aastane vanem poeg Toivo. Seejärel toimetatakse Ojaäär koos kahe lapsega lennukiga Tallinna.

«See oli mu esimene lennusõit,» muigab praegu Hiiumaal Tohvri hooldekodus elav Ojaäär kibedalt. Lisaks nendele oli lennukis veel üks metsast kätte saadud küüditatav meesterahvas – ning Ojaääre mälestuse kohaselt saatis neid sellel reisil jällegi Arnold Meri isiklikult.

Tallinnas küüdirongi panduna alustab Ojaäär koos kahe lapsega Siberi-teed. «Vastsündinuga polnudki rongis kõige raskem, sest mul oli endal veel piima. Kui rong sõitis, siis väikseke magas. Aga kaheaastane nuttis nii haledasti,» meenutab Ojaäär.

Vastsündinud tütrel polnud veel nimegi, Siberis registreeris ema tema nimeks Anne. «Ta elas aasta ja neli kuud vanaks. Kliima oli niivõrd külm. Ta suri kahepoolsesse kopsupõletikku. Väga raske oli,» kurdab eakas naine.

Koos Ojaäärtega langes märtsiküüditamise ohvriks 261 hiidlast, kellest 43 jättis selle käigus oma elu. Genotsiidi sujumisel hoidis silma peal kommunistliku partei juhtkonna esindaja Arnold Meri.

24. märtsi hommikul kella kümne paiku ilmub Kärdla reidile aurulaev Sõmeri, mis toob mandrilt toiduaineid Hiiumaa poodidele. Ootamatu raadiogramm keelab laeval aga tagasiteele asumise ning käsib jääda ootama edasisi ülesandeid.

Kärdla kultuurimajas lähevad luhta ettevalmistused õhtuseks kinoseansiks, sest telefonikõne kohalikust parteikomiteest keelab kõik üritused. Isegi kinokuulutused tuleb linnast maha korjata. Kultuurimaja tuleb valmis seada õhtul toimuvaks maakonna partei- ja nõukogude aktiivi koosolekuks.

21-aastane Leida Kiiver, kes on tulnud kultuurimajja rahvatantsuringi proovile, peab koos kaaslastega tagasi pöörduma. Linna vahel äratab nende tähelepanu veoauto, mille kast on tulvil sõdureid.

«Täna õhtul läheb küüditamiseks!»

Üks tüdrukutest taipab, mis on teoksil. Tema pere langes 1941. aastal Eesti läänesaartel juuniküüditamisele järgnenud juuliküüditamise ohvriks. Seetõttu tunneb ta pimeduses linna roomavate veoautode tähendust. «Täna õhtul läheb küüditamiseks!» hoiatab ta sõbrannasid.

Õhtul hakkavad kultuurimaja õues mürisema kümned autod. Pimedusest astuvad majja maakonna parteijuhid, täitevkomitee töötajad, julgeoleku ja piirivalve ohvitserid. Kultuurimaja kantseleisse saabuvad Hiiumaa parteijuht Johannes Undusk ning ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär ja EK(b)P Keskkomitee liige Arnold Meri koos saatjaskonnaga.

Nad ootavad. Viimaks ilmub keegi julgeolekuohvitser ning kultuurimaja saalis algab nõupidamine.

On juba öö, kui saaliuks lahti prahvatab ning kommunistid ja nende käsilased lahkuvad valjusti juteldes kultuurimajast. Algab märtsiküüditamine.

25. märtsi hommikul ärkab Haldil tädi juures elanud Helve-Esta Sillamaa (sündinud Lipu), toona viieaastane tüdruk, tuppa siginenud hirmu ja õuduse peale. Ta paneb imeks, et suured inimesed – tädi, vanaema ega onunaine – pole veel voodist tõusnud. Tädi piidleb voodist kardina vahelt õues toimuvat.

Maja ümber on püssimehed, kes tulevad ka tuppa ja annavad kaks tundi asjade kokkupanekuks.

Helve-Esta sokutab tädi pakitavasse kompsu jõuluks saadud nuku. Seejärel pakib ta oma väikese kohvri, kuhu pistab aabitsa ja mõned raamatud. Koos kõigi teiste kohvritega läheb see tee peal kaduma, ent komps ühes nukuga jõuab Siberisse kohale.

Õues on päike juba tõusnud ning käes on külm ja kirgas kevadhommik, kui kellegi käed tõstavad Helve-Esta õues ootava veoauto kasti. Ka halvatud vanaema, kellel on just 25. märtsil 85. sünnipäev, upitatakse autokasti pampude otsa lamama.

Kasti mõlemas otsas seisavad relvaga piirivalvurid, kõrvad ja käed külmast tulipunased. «Kuidas küll mitte keegi ei ütle neile, et nad peaksid kindad kätte panema!» mõtleb viieaastane tüdruk.

25. märtsi hommiku esimestel tundidel sõidab Sõmeri kapten Agu Murdvee oma laevalt paadiga Kärdla sadamasse. Kaldal ootab teda Arnold Meri, kes annab kaptenile korralduse viia laev Lehtma sadamasse. Kapten protesteerib: Lehtma sadam on madal ning Sõmeri jääks kiilu peale kinni.

Selle peale kamandab Arnold Meri kapteni koos endaga autosse ning sõidetakse Lehtmasse asja uurima. Meri otsib pika teiba ning loodib kaiäärset vett. See on tõesti kõigest meetrisügavune, mida on selgelt liiga vähe.

Esimesed leitud pered

Sõmeri saab korralduse asuda Lehtma reidile. Kui laev kohale jõuab, kihab sadam juba Arnold Meri loodimise tulemusel kohale tellitud sõjaväekaatritest. Üks neist toob laevale rühma piirivalvureid. Teised asuvad maalt laevale vedama veoautodel sadamasse saabuvaid küüditatuid.

Reidi ja sadamakai vahelise kaatriühenduse korraldamine on küüditamise õnnestumiseks kriitilise tähtsusega. Väikesaartel Abrukal ja Vilsandil ei suudagi küüditajad leida randumiseks sobivat alust ning seal jääb märtsiküüditamine ära. Arnold Meri hoolikus välistab säärase äparduse kordumise Hiiumaal.

Esimeste sadamasse jõudnud küüditatute seas on ka Kanni Jeremejeva (sündinud Harjak), toona 18-aastane Harju küla tüdruk. Nende pere oli kell kolm öösel üles aetud. Nagu paljudes peredes, oli isa juba 1945. aastal Omakaitsesse kuulumise eest arreteeritud. Nüüd viidi minema ema koos kolme tütrega.

«Meri räägib, et tema kontrollis, et küüditajad midagi valesti ei teeks. Kuid meile anti asjade pakkimiseks lubatud pooleteise tunni asemel vaevalt kolmveerand tundi,» räägib Jeremejeva. «Siis oli auto õues ja minek. Leivatainas jäi veel nõusse hapnema.»

Tantsuproovist ilma jäänud Kärdla neiu Leida Kiiver ööbib naabritüdruku pool. Hommikul enne kella kuut raputab sõbranna ta maast lahti: üks auto sõitis teile just treppi! Koju kiirustades leiab Leida eest piirivalvurid, nutva ema ja õed-vennad. «Kui sa ei ole tunni aja pärast siit kadunud, lasen su maha!» käratab kohalik julgeolekumees Aleksander Tiev seitsme lapse emale.

15-aastase Villamaa tüdruku Ella Gitali (sündinud Tursk) isa on küüditamispäeval, 25. märtsil läinud paadi tõrvamiseks kände tooma, kui küüditajad nende koju ilmuvad. Perekonnapea puudumisel loetakse väljasaatmisotsus ette 76-aastasele vanaemale, kellel seda kuuldes halb hakkab.

Asjade kokkupaneku ajal soovib ema ära tuua nööri peal kuivava pesu. Talle antakse kaasa kaks püssimeest. «Ema rääkis pärast, et tal oli kohutavalt häbi: tema korjab pesu, kaks püssimeest juures,» meenutab Gital.

Sadamasse jõuavad vanaema, ema ja viis last õhtupoolikul. Pere noorim laps, magamise pealt teki sisse mähituna kaasa võetud kolmeaastase Malle nime küüditamistoimikus ei leidu. Seetõttu käsib üks ülemuse rollis naine, kelles mitmed küüditatud tunnevad ära Olga Lauristini, lapse maha jätta.

«Ma olen surmkindel, see oli Lauristin,» kinnitab Gital. «See oli kena naine. Must seelik seljas, taga oli sellel veel lõhik.»

Orjatöö Siberis

Lauristini fotosid on rahvas toonaseks üsna palju näinud nii ajakirjanduses kui ka plakatitel ning inimesed võivad ta tõesti ära tunda. Ühtki dokumentaalset tõendit Lauristini osalemise kohta Hiiumaa küüditamisel pole seni aga leitud. Samas hoidusid tippkommunistid oma kuritegude dokumenteerimisest täiesti teadlikult.

Gitali ema Marta Tursk keeldub last maha jätmast. «Kuhu ma ta jätan, siin pole ühtegi inimest peale sõjaväelaste. Kolmeaastane ei oska vene keeltki,» selgitab ta tagantjärele.

«Küll ta ära õpib! Jätke maha ja kõik!» vastab resoluutsel häälel mustas seelikus naine.

Ema aga võtab tekki mähitud Malle kaenlasse, toetab vaaruva vanaema käevangu ning astub koos nelja vanema lapsega kaatrile.

Päeva jooksul täitub Sõmeri hiidlastega.

26. märtsil hommikul lahkub laev reidilt ning viib küüditatud Paldiskisse, kus nad laaditakse ümber küüdirongi loomavagunitesse. Peagi algab sõit Novosibirski oblastisse Tatarskisse, kus ootavad ees kolhoosiesimeeste orjaturg, raske füüsiline töö, nälg ja alandus.

Küüditamine on mõeldud eluaegsena – vaid Stalini ootamatu surm 1953. aastal annab paljudele küüditatutest võimaluse kodumaale naasta. Kümned hiidlased jäävad igaveseks ajaks Siberimaa mulda.


Kas teate?

251 Arnold Meri osalusel küüditatud hiidlase seas oli:


• 82 meessoost isikut (32,6 protsenti), sh tööealisi mehi 18 (7,1 protsenti)

• 169 naissoost isikut (67,4 protsenti)

• Alla 12-aastasi lapsi 61 (24,3 protsenti)

• Alla 18-aastasi lapsi kokku 97 (38,6 protsenti)

• 3 rasedat naist

• 13 rauka (vanemad kui 75 aastat)

• Siberis suri 43 hiidlast (17,1 protsenti)


Meri oli küüditamisel kompartei volinik


Lääne ringkonnaprokuratuur süüdistab Arnold Merd 251 hiidlase küüditamises 1949. aasta 25. ja 26. märtsil. Küüditatud hiidlaste koguarv oli 261 (84 peret), kuid kümme inimest võeti kinni kas pärast Meri lahkumist Hiiumaalt või hoopis Tallinnast või Haapsalust.

Samuti küüditati Hiiumaalt üks pärnakas, kes kuulus formaalselt ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumi Pärnumaa osakonna «plaani».

Meri kui ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär ja EK(b)P Keskkomitee liige osales küüditamises kompartei ja ENSV Ministrite Nõukogu volinikuna.

Küüditamine võeti ette kommunistliku partei otsusel ning oli ebaseaduslik isegi toonaste Nõukogude seaduste kohaselt. Meri saatis Hiiumaale küüditamisvolinikuks toonane ENSV parteijuht Nikolai Karotamm.

Küüditamise tehnilise ettevalmistuse ja läbiviimise eest vastutas julgeolekuministeerium. Hiiumaal moodustati ohvrite tabamiseks ja kokku kogumiseks 22 operatiivgruppi, mida juhtisid julgeoleku- või siseministeeriumi ohvitserid.

Iga operatiivgrupp pidi kinni võtma ja laevale toimetama kaks kuni neli peret. Ühte gruppi kuulus kaks kuni neli relvastatud sõdurit ning neli-viis kohalikku, keda kasutati teejuhtide ja tõlkidena.

Kohalikud olid küüditamisse kaasatud pettuse ja sunniga: enamasti olid nad 24. märtsi õhtul erinevatel ettekäänetel, peamiselt kolhooside ja kevadkülviga seonduvate teemade aruteluks kokku kogutud, seejärel küüditamisoperatsiooni alguseni kinni hoitud ning siis koos operatiivgruppidega taludesse ja korteritesse teele saadetud.

Seetõttu pakuvad nad kaitsepolitseile huvi vaid tunnistajatena. Kõik kaheksa tänaseks küüditamises süüdimõistetut on olnud operatiivgruppide juhid.

Märkmed: