„Kurat proovib hammast“ esietendus novembris 1947 Saksamaal, Oldenburgi põgenikelaagris sealse Eesti Rahvusteatri lavastusena. Veebruaris 1948 külastasid oledenburglased Geislingeni. Olin siis 12-aastane, ja kõik, mis ma mäletan, on see, et Sepa näidendi esitamine vallandas vandumise laine Geislingeni poiste hulgas. Iga teine sõna oli nüüd „kurat“. Ja kui mõni täiskasvanu vaatas kurja pilguga vanduja poole, lisas viimane kiiresti – tehes ise süütu näo – „proovib hammast!“
Mõni aasta pärast Arnold Sepa surma (1979) sain tema leselt, tantsijatar Meeta Antjelt, mitu käsikirjalist Sepa näidendit. Nende hulgas oli nüüd Torontos uuesti lavale toodav teos, mille lugemine viis tookord järeldusele, et seda tükki võib pidada kõige sisutihedamaks, ent samas ideeliselt kõige utoopilisemaks Sepa lavateoseks. „Kurat proovib hammast“ tegeleb ju rahuarmastava, demokraatliku ja patsifistliku põllutööriistade valmistajaga, kes vihkab igasugust vägivalda ning eriti sõda, ent kes sellele vaatamata hakkab üleöö relvavabrikandiks, võttes oma eesmärgiks „rajada...uus ja parem maailm“.
Sepp asetab näidendi proloogi ja epiloogi põrgusse. Eesti dramaturgia kõige täielikum, kuid kahjuks vähetuntud allmaailmaga tegelev teatritükk, Aleksander Tassa „Põrgumäng“ ilmus 1924. a. „Loomingus“. „Põrgumängus“ taovad kuradid kaarte, seal keedetakse kateldes ja kistakse roobiga patuseid ning seal räägitakse, et mehed põgenevad naiste eest taevast põrgusse.
Sepa näidend algab „kolmik-harkjalale riputatud elegantse katlakesega“, mida autor nimetab remargis „põrgu sümboliks“ ja mis asub laual, millel mängitakse malet. Kuradid kõnelevad omavahel hukkaläinud hingedest kui kõlkaist, mida „aja kokku nagu roobiga“. Tekstis esineb ka järgmine repliik: „Taevasse pääsenud naiste pärast on mõnigi mees põrgu pärinud.“
Mõistagi ei tähenda selline rööpsus, mis võib ju olla juhuslik, et Sepp oleks lugenud Tassa nädendit. Aga võib-olla siiski! Sepa tüki puänt, mille jooksul patsifistist saab üleöö relvavabrikant, pärineb omakorda George Bernard Shaw poleemilisest näidendist „Major Barbara“ (1905). Mõlemas teoses tuleb abielu kaudu perekonda võõrast verd. Mõlemas on mängus „kurat“. Shaw näidendi patsifistist väimeespoeg lõpetab mitte eriti kaua kestnud hingeheitluse (Valdek Kruuspere tõlkes) järgmiselt: „Kas julgen sõjale sõda kuulutada? Julgen. Pean ja kuulutangi.“ Sepa näidendis pöörab patsifisti sõjakaks mitte just sõnaaher minia: „Kui palju ei ole maailmas katsutud sõdade vastu võidelda humaansete tõdedega ja ilusate sõnadega! Ja kuhu on see välja viinud?...Niikaua, kui vaim pole veel tugev selleks, et hävitada diktaatoreid ja rõhujaid, niikaua ei tule relva käest panna.“ See argument viibki peategelase arusaamani, et tuleb „rajada...uus ja parem maailm“.
Kuna Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Shaw oli patsifist, vaieldakse tänapäevani „Major Barbara“ sõnumi üle. Millest räägib meile siis Sepa „Kurat proovib hammast“?
Arnold Sepa näidendi võimalikest eeskujudest
Kultuur
TRENDING
