Memuaare kirjutama asudes tuleb kõigepealt läbida enesekriitiline vaatlusprotsess, mille käigus tulevane autor püüab selgusele jõuda, mis õigustab nende avalikustamist. Meil kõigil on oma mälestused ja neil on tohutu väärtus, kuni nad on vaid meie enda omad. Niipea kui hakkame neid teistega jagama, tuleb muist kõrvale heita ja ülejäänu lihvida selliselt, et nad ka lugeja silmis väärtuslikuks muutuksid. Tuleb taibata, mida öelda, kuidas öelda ja mida sootuks ütlemata jätta.
Kõnesolevat teost lugedes selgub üsna pea, et autor on selle protsessi põhjalikult läbi teinud ja eksamid edukalt sooritanud. Mitte ehk just kuldmedaliga nagu arstiteaduskonnas, kuid kindlasti hindega, mida ei tarvitse häbeneda. Autori stiil on ladus, kõne kujundlik, silm terav ja tähelepanelik, meel kainelt analüütiline.
Autor algab oma mälestusi 1944. a. Tallinna märtsipommitamisega, mille läbielamises on 15aastase nooruki jaoks midagi sümboolset ja mis mõjustab oluliselt tema edaspidist elukäiku ja ellusuhtumist. Sealt hüppab ta ajas tagasi, tutvustades kõigepealt oma suguseltsi – vanemaid, vanavanemaid, onusid-tädisid. Autor, ta vanem õde ja noorem vend sünnivad Eesti Vabariigi ohvitseri perre ning veedavad oma kuldsed nooruspäevad Lelle alevikus. Kümneaastasena kaotab ta isa, kes surivoodil talle kui perekonna vanimale meesliikmele paneb südamele, et ta hoolitseks ema, õe ja venna eest.
Erilise soojusega meenutab autor väikevend Romanit, kellega ta edasine elujärg kulgeb rööbiti kuni viimase varase surmani. Küllap sellest ka mälestusteose pealkiri. Seiklejavaimuga Roman siirdub merele ja tõuseb karjääriredelil laevamehaanikuks. Südameinfarkt viib ta hauda 48 aasta vanuses keset Vaikset ookeani.
Vennad Meindokid astuvad verinoorelt vabatahtlikena Saksa lennuväe abiteenistusse, teevad läbi õhutõrjekahuri väljaõppe, paarinädalase kurnava jalamarsi, taganedes Berliini lähistelt sissetungiva Punaarmee eest; Uklei ja Zedelgemi vangilaagrid, ning emigreeruvad pärast lühikest dp-põlve Saksamaal Briti okupatsioonitsoonis Inglismaale. Seda perioodi on autor käsitlenud põgusalt, linnulennuliselt; küllap seetõttu, et seda on mujal piisavalt kirjeldatud. Õpihimuline autor asub Inglismaal raske füüsilise töö kõrvalt õppima meditsiini, lõpetab stuudiumi kuldmedaliga ning algab äärmiselt huvitavat arstipraksist. Abiellub inglannast mannekeeniga ja liigub oma elukutsest johtuvate tutvuste tõttu seltskonnas, kuhu sõjajärgsed sisserändajad reeglina ei pääse.
Tähelepanekud nii meditsiinivallast kui inglise kõrgemas kihis valitsevast mentaliteedist on ülimalt huvipakkuvad. Autor on neid osanud kirjeldada värvikalt, ta jutustuses on omajagu inglaslikult kuiva huumorit. Teos lõpeb autori ja abikaasa saabumisega Kanadasse, kuhu nad on otsustanud ümber asuda.
Parema loetavuse huvides olnuks teose jaotamine peatükkidesse, olgu kuitahes lõdvalt. Sündmustiku lõputu jada, kohati hüplev ja kronoloogias siia-sinna vonklev, on väsitav, isegi nii paeluva jutustaja puhul kui autor.
Lugedes hakkas silma ka midagi võõrastavat, mida ei saa jätta mainimata. See on nimelt keel, milles see on kirjutatud. Riskides autorit solvata, ütlen siinkohal välja oma (põhjendatud) kahtlused. Esimene mulje oli, et autor väljendab end eesti keeles, kuid mõtleb inglise keeles. See mulje haihtus kiiresti, kuna mul on au olla tuttav nii autori isiku kui tema suhteliselt hea keelekasutusega, nii suuliselt kui kirjalikult.
Järgmine mulje on paikapidavam ja kahjuks ka häirivam. Minu arvates on ilmne, et teos ongi kirjutatud inglise keeles, mõistetavalt oma pere huvides. Eesti keelde on selle tõlkinud keegi, kelle inglise keele oskus on puhtakadeemiline ja kelle kokkupuuted elava inglise keelega on puudulikud või sootuks olematud. Seetõttu saavad lugejale paljud asjad arusaadavaks alles uuesti inglise keelde tõlgituna. Eestlane ei ütle tüütu inimese kohta, et see on esimese järgu nuhtlus (first class nuisance) – lk. 113. Ta õpib oma vigadest, mitte katse ja eksituse meetodil (by trial and error) – lk. 99. Sellise keelekasutuse juures poleks imeks panna, kui lihtsast eesti „plärast“ saaks topelttõlke varal „härja väljaheide“.
Autor, kes muheda huumoriga meenutab Saksamaal välja antud ingliskeelest tõendit, et Harry Meindoki on sünnitanud kaks Briti armee tekki (lk. 98), oleks surmkindlalt lasknud oma südil väikevennal vastasele ühe täie solaari virutada, nagu nii poksis kui tänavakakluses ikka tehakse. Just solaari, mitte päikesepõimikusse (solar plexus) – lk. 60. Esimese keelelise ebardi taga on püüdlik-saamatu ametnik, teise taga tänane Eesti Keele Sihtasutus, kes siinkirjutaja tagasihoidlikku arvamust mööda peaks paremini sihtima.
Vabandan autori ees, et kasutasin tema väärtusliku teose retsensiooni oma nördimuse väljaelamiseks. Kuid apsud, mis üsna kindlasti pole tema omad, vähendavad tema mälestuste ehedust ja sellest on kahju. Autor pidanuks oma keelevaistu paremini usaldama ja mitte asjatundmatuid asjatundjaid ligi laskma.
