Läti president: Moskvasse mitteminek tooks natsismisüüdistuse
Külli-Riin Tigasson
Ruut Venemaad peab julgustama, et ta avaldaks kahetsust Ida- ja Kesk-Euroopa sõjajärgse allutamise pärast


Kui Vaira Vike-Freiberga teatas kavatsusest sõita 9. mail Moskvasse, saavutas ta, mida tahtis: rahvusvaheline huvi Läti ja Baltikumi ajaloo vastu on kõrgpunktis.
Foto: Rauno Volmar
Rääkimine ja kiire tegutsemine on kuld, kõhklev vaikimine hõbe, oli Läti presidendi Vaira Vike-Freiberga kreedo 9. mail Moskvasse minekut otsustades.

•• Küllap tahaksid paljud eestlased teilt küsida: miks ei oodanud te Balti riikide ühist seisukohta Moskvasse sõidu otsustamisel?

Ühelt poolt tajuvad kõik lääne demokraatlikud riigid võitu natsismi üle kui demokraatia võitu türannia üle. Seda peetakse ka tähtsaks päevaks, mil lõppes holokaust. Sest tõsi on, et natsirežiim tappis Ungaris juute veel ka viimastel sõjapäevadel.

Ka Vene inimesed kaotasid selles sõjas kohutavalt. Seejuures tulenesid Vene inimeste kannatused osalt nende enda diktaatori sobingutest Hitleriga. Mina olen igal juhul valmis Moskvas langetama pea nende inimeste mälestuseks, kes hukkusid. Meie mitteosalemist sellel tähtpäeval oleks raske selgitada. See viitaks sellele, et me ei jaga Euroopa riikide rõõmu Natsi-Saksamaa langemise üle.


Mündi teine külg on, et me ei tohi lubada Moskva pakutud deklaratsioonis domineerida Vene-poolsel ajaloointerpretatsioonil. 9. mai ei tähendanud meile vabanemist. Peame kiiresti alustama osalemist selle deklaratsiooni vormistamises ning hoiatama kolleege läänes, et meie ja nende jaoks on Teise maailmasõja lõpp eri asi.

•• Kui Eesti või Leedu ei lähe 9. mail Moskvasse, millise signaali saadab see maailmale?

Ma kardan, et esimene riik, kes sellele reageeriks, oleks Iisrael, kes küsiks, kas Eestil on raskusi holokausti hukkamõistmisega.

•• Mõned Eesti poliitikud väidavad, et kui Eesti ei osale Teise maailmasõja aastapäeva tähistamisel, aitab just see maailmale meie ajalugu selgitada.

Ma arvan, et parim viis selgitustööks on rääkimine. Kuid see on iga riigi presidendi otsus, milline viis on parem ja kuidas leida endale laiem auditoorium.

Meie kõik, kolme Balti riigi presidendid, oleme ühel meelel, et meil on maailmale edastada oma sõnum. Kuid selge ei olnud taktika, kuidas seda teha. Leedu presidendil Valdas Adamkusel on praegu väga raske otsustada, sest Leedus on käimas suur poliitiline skandaal: sealne välisminister ja julgeolekuteenistuse juht on sattunud KGB-süüdistuste alla. Eesti president Arnold Rüütel on teises olukorras – tema tahtis enne otsustamist ära oodata Moskva-visiidi tulemused ja lootis kohtuda ka Putiniga, mis tal õnnestus.

Mina ei saanud aga sallivalt suhtuda Venemaa koostatud deklaratsioonisse, justkui Läti peaks olema tänulik, et punaarmee ta vabastas. Ma lihtsalt ei saa seda aktsepteerida, ma pean ennast väljendama.

•• Te olete alustanud suurt rahvusvahelist selgitustööd Läti ja kogu Balti ajaloo kohta. Kas teie soovimatus ära oodata Balti presidentide ühine seisukoht tulenes kartusest aega kaotada?

Täpselt nii. Sest ega Venemaa ei istu vahepeal, käed rüpes. Ka tema tegutseb pidevalt edasi. Ei saa lihtsalt oodata ja jätta reageerimata.

Ja te tahtsite alustada selgitustööd võimalikult ruttu?

Just, see oli mu arvates hädavajalik. Seda enam, et Venemaa ettevalmistatud poliitiline deklaratsioon kõlab umbes nii, nagu see oleks võinud kõlada Stalini ajal. Ma olen pettunud nende suutmatuses tunnistada endale oma ajalugu.

•• Kas te ütlesite teiste Balti riikide presidentidele, et kui nad ruttu ei otsusta, siis teatate oma osalemisest, nende seisukohta ära ootamata?

Jah, ütlesin.

•• Millal olite enne otsuse avalikustamist ühenduses Rüütliga?

Nädal varem.

•• Te ütlesite talle, et teete otsuse nädala pärast?

Jah, ütlesin.

•• Mida ta teile vastas?

Nagu mainisin, ütles Rüütel, et ootab kõigepealt ära oma Moskva-visiidi tulemused, ja president Adamkus ootab oma riigis skandaali vaibumist. Meil, Lätis oli seevastu üsna rahulik. Kui otsus oleks jäänud märtsi, siis meile poleks see sobiv aeg – meil on siis kohalikud valimised.

•• Läti on – mõnevõrra enam kui teised Balti riigid – sattunud Venemaa süüdistuste alla. Kas otsus sõita 9. mail Moskvasse tulenes ka soovist edastada sõnum, et Läti ei ole russofoobne?

Olen alati rõhutanud, et ei minul ega lätlastel laiemalt pole mingit vihkamist venelaste kui inimeste vastu. (Naerab.) Me elame üksteise kõrval, see pole mingi probleem. Paljud lätlased mõistavad, et totalitaarses N Liidus kannatasid ka paljud venelased.

•• Te märkisite 12. jaanuari deklaratsioonis, et “natsid värbasid kümneid tuhandeid Läti mehi armeesse kahurilihaks, eirates Haagi konventsiooni”. Kuid kas osa nendest ei pidanud end vabadusvõitlejaiks?

Paljud neist tõesti uskusid seda – nad mõistsid, et kui punaarmee naaseb Lätti, tuleb tagasi ka stalinistlik režiim. Aga oma lapsepõlvest ei meenu mulle küll ühtegi inimest, kes oleks olnud väga õnnelik selle üle, et võitleb Saksa mundris. Ma arvan, et nad lootsid, et saavad Saksa vägedelt relvad ja võitlevad koos nendega, et oma piire kaitsta. Samas ma ei arva, et sakslasi oleks peetud päästjateks. Leedulased käitusid teistmoodi, otsustades saboteerida. Ma mäletan oma lapsepõlvest Saksa propagandat, mis kritiseeris leedulasi sellepärast, et nad ei osalenud võitluses kommunismiga.

•• Eelmisel suvel vallandus Eestis suur skandaal, kui valitsus kõrvaldas Saksa mundris võidelnud eestlaste monumendi. Kas Lätis oleks selline monument mõeldav?

Iga rahvas peab mälestama oma surnuid. Eesti puhul oli aga paraku tegu ebaõnnestunud valikuga, sest lääne ühiskonnas seostab iga inimene seda pilti oma vaimusilmas holokaustiga, gestaapoga, sakslaste poolt paljudes riikides toime pandud tegudega. Lääne inimesed on näinud lõputult palju filme, kus sellise mundri kandjad on halba teinud tsiviilisikutele – seda pilti nähes vallandub paratamatult niisugune reaktsioon.

•• Te olete suurema osa elust elanud välismaal. Mis on teid pärast naasmist enim üllatanud?

See, kuidas asjad majanduslikult kulgesid. Pean silmas erastamisprotsessi, mis läks liiga kiiresti ja polnud korralikult läbi mõeldud. Suured summad läksid kaduma, varastati; paljud tööstus-ettevõtted, millel lasti seisma jääda, erastati väga odavalt.

•• Eesti, Läti ja Leedu stardipositsioon oli taasiseseisvumise ajal küllalt sarnane. Millega seletate nende kolme riigi praegusi majanduserinevusi?

Näiteks teil on head naabrid, kes on märkimisväärselt rikkamad kui teie, nende keel sarnaneb teie omaga ning praamisõiduks kulub vaid tund. Ainuüksi sissetulek end Tallinnas purju joovatest Soome turistidest parandab märkimisväärselt teie sisemajanduse kogutoodangut... Loomulikult tunnustan ma ka eestlaste pühendumist ja valmisolekut reformideks.

•• Samas kurdetakse Eestis sageli, et reformide sotsiaalne hind on olnud kõrge...

Ja, muidugi. Mõelge kas või vanade inimeste peale, kes elavad pensionist. Praegused pensionärid on kogu elu teinud tööd ja eeldanud, et kui jäävad pensionile, hoolitseb riik nende eest. Aga erinevalt teistest riikidest ei olnud meil pensionifonde! Eesti ja Läti peavad pensione välja maksma riigieelarvest, normaalses riigis nii ei tehta! See on suur koormus. Samas on pensionide suurendamine väga tähtis.

•• Balti riigid on nüüd Euroopa Liidu liikmed – kas peaksime formuleerima teatud ühised huvid?

See on debati teema. Uus põhiseaduse leping eeldab, et liikmesriigid suhtleksid otse Brüsseliga – et ei oleks mingeid sisemisi grupeeringuid. Teisalt on regionaalsed grupid olemas euroliidu algusaegadest alates – näitena võib tuua Beneluxi. Regionaalsed huvid on olemas ka Läänemeremaadel. Piirkondlik koostöö on mõttekas, kui Euroopat ei lõhestata.

Märkmed: