Tarmo Multanen Arutleme vabalt
Vaatan siin praegu Kanal 2 saadet *Merevaade* ja ausalt, silm läheb niiskeks. Inimesteni hakkab alles nüüd jõudma, millega Eesti kunagised (ja ka praegused) pumba juures olijad oma ahnuses ja parseldamise tuhinas hakkama on saanud. Mereriik???? Kaks (kauba)laeva registris? Pandi ja Co impeeriumgi hoiab oma laevu siin vaid teatud põhjustel . Kui seda survet poleks, oleksid laevad ammu Panama või Malta või mis iganes mugavusregistris.
Kirjutasin sellest, kuidas Eesti merendus maha parseldatakse, juba aastal 1999. Muide , samal päeval, kui artikkel Postimehes ilmus, oli merendusringkondade ümarlaud. Merendusbossid vaid muhelesid, et kirjuta, kirjuta, poiss.....
Minul sai tuuleveskiteka võitlemisest isu täis aastal 2000.
Siit Tarmo pikem kommentaar!
Selgitusi laevandussõja juurde
Riigi jaanalinnupoliitika oma laevanduse suhtes on ohtlik
TARMO MULTANEN
Veetransporditöötajate aü (Mõõdukad)
Viimased kaks kuud on Eesti ajakirjanduse ja elanike meeli elevil hoidnud nn laevandussõda Soome ja Eesti vahel. Tänu meediale on kujunemas üldine seisukoht, et aeg on küps vastata soomlastele sama mõõdupuuga.
Ka Eesti meremeeste ametiühingud on seisukohal, et soomlaste käitumine on olnud pehmelt öeldes ebaviisakas. Selge on ka see, et kõige vähem tunnevad soomlased muret meie meremeeste palkade pärast. Eesmärk on ilmne: eestlased liinilt välja tõrjuda ja omadele soodus turg tagada (antud juhul Finncarriers).
Kuid kui naabrimees on sigadusega hakkama saanud, kas tähendab see siis seda, et peab samaga vastama? Esiteks võib konflikti laiendamine halvimal juhul haarata ka Eesti reisilaevu. Teiseks on vajalik kriitiliselt analüüsida neid põhjusi, mis ajendasid soomlasi aktsioone korraldama.
Teatavasti on ITFi (Rahvusvaheline Transporditöötajate Föderatsioon) merenduspoliitika neli tähtsamat võtmesõna beneficial owner ehk tõeline omanik, Flag of Convenience ehk mugavuslipp või -register, dual registration ehk topeltregistreerimine ja substandart shipping ehk mitte- või alastandardne laevandus.
Beneficial ownershipi põhiprintsiip on, et konkreetse riigi lipu all sõitvaid laevu omavad ja kontrollivad vastavalt antud riigi seadusandlusele sama maa kodanikud. Tähtis on samuti see, et tulu laevandusettevõtlusest jääks lipuriiki. Boikotiohvriteks olevad laevad Rakvere ja Calibur kuuluvad Eesti Merelaevandusele. Eesti Merelaevandus teadupärast erastati 1997. aastal naeruväärse 700 miljoni krooni eest välismaisele kapitalile, mis hetkel kontrollib ligikaudu 70% aktsiatest. 30% kuulub Eesti riigile, kuid mitte kauaks.
Lääne «investorid» ei tulnud siia sugugi mitte sellepärast, et neile meeldib väga värvikombinatsioon sini-must-valge, vaid eelkõige ikkagi raha teenima. Eriti kui arvesse võtta, et kuus laeva on juba maha müüdud. Arvestades laeva keskmiseks hinnaks 7-8 mln USD, pole vaja tunda kõrgemat matemaatikat «investeeringute» tasuvuse hindamiseks.
Olen veendunud, et niipea kui Eesti lipu all töötamine muutub praeguste omanike jaoks ebasoodsaks, on laevad siit kadunud soodsamatele jahimaadele (mugavusregistrisse) koos nende tuludega, mida praegu saab Eesti riik maksude näol. Ja keegi ei garanteeri, et Eesti meremehed neil alustel edasi töötavad, rääkimata Eesti Merelaevanduse kui meie laevanduse visiitkaardi kaotamisest Eesti jaoks jäägitult.
Hämmastav on meie praeguse valitsuse jaanalinnupoliitika. Olles üks firma osanikke, leiab riik, et probleem on ametiühingutevaheline ja riiklikul tasandil sekkumine pole otstarbekas. Kulissidetagune poliitika ja selgelt väljendatud riiklik seisukoht on siiski kaks eri asja.
Mugavuslipu või -registri mõiste eeldab, et riik lubab välismaistel laevaomanikel kasutada oma laevaregistrit. Eesti mereseadusandluse viimase aja suursaavutus ehk laeva lipuõiguse ja laevaregistri seadus seda ka võimaldab.
Vajame seadusandlust
ITFi kindel seisukoht kuni viimase ajani oli, et kui laevad on topeltregistreeritud, kuuluvad nad automaatselt mugavuslipu kategooriasse. Seega suur osa meie laevadest selle kriteeriumi alla ka satuks, kuna Eestis laialt levinud praktika kohaselt viiakse laevad esmalt Eesti laevaregistrist välja mõnda mugavusregistrisse (nt Küpros, Malta) ning seejärel tuuakse ajutiselt tagasi Eesti laevaregistrisse.
Suuremalt jaolt on taoline praktika tingitud vajadusest saada laevastiku uuendamiseks krediite lääne pankadest, mis ei aktsepteeri Eesti registris olevaid laevu kindla tagatisena, eelistades kindla ja väljakujunenud seadusandlusega riikide registreid. Seda on aktsepteerinud ka ITF oma uues (nn Delhi) poliitikas, mis tunnustab sellise praktika vajalikkust, jättes määratlemisõiguse laeva kuuluvuse üle kohaliku maa ametiühingu(te)le. Kaugeltki ei tähenda see aga seda, et kõik topeltregistris olevad laevad on seal ülaltoodud põhjusel.
Eelkõige ikkagi ärilistel kaalutlustel, kasutades lollikindlat offshore-süsteemi. Taoliste laevade suhtes saab seisukoht olla vaid ühene - neid tuleb klassifitseerida kui mugavuslipu all sõitvaid laevu ja neisse vastavalt ka suhtuda.
Substandardne laevandus antud kontekstis tähendab seda, et riigis ei eksisteeri heatasemelist merendusalast seadusandlust. Võib piltlikult öelda, et kui näiteks Soome merendusseadusandlus on mahult võrreldav «Kalevalaga», siis meie oma mahub lahedalt Hallaste Kati-juttude kaante vahele.
Loodan siiralt, et Eesti riik on huvitatud oma maine kui tugeva merendusriigi maine säilitamisest, koos korraliku seadusandlusega, kvalifitseeritud meremeestega ja rahulolevate reederitega, kes ei pea muret tundma selle pärast, et potentsiaalne klient ütleb lepingust ära vaid seetõttu, et laeva ahtris lehvib Eesti lipp.
http://www.postimees.ee/leht/9...