Teame ju kõik, kuidas informatsioonitehnoloogia alal on Eesti Euroopa juhtivaid riike. Möödunud nädalal külastas USA kongressmenide delegatsioon põgusalt Eestit, saades ka Riigisekretär Aino Lepik von Wirénilt ülevaate e-valitsusest, ehk nagu uhkusega öeldakse, e-government, paberivaba riigivalitsemisest. Toompeal on ammu Riigikogus sülearvutid asendanud paberibloki ja täitesulepea.
Tänu Toomas Hendrik Ilvesele tehti tiigrihüpe koolidesse arvutitega, tulemusega, et vaevalt on Eestis kooliealist, kes ei oskaks arvutiga ümber käia. Eelkooliealised, kel kodus arvutile juurdepääs, oskavad samuti nobedalt klahvlaual tegutseda, hiireklõpsuga Internetis seilata.
Meeldiv on lugeda sellistest tulemustest nagu see, mille Viljandi Paalalinna gümnaasiumi õpilased on saavutanud. Mulgid koostöös ühe Poola lütseumi ja Horvaatia keskkooliga võitsid peapreemia hiljuti lõppenud ülemaailmsel interneti lehekülgede koostamise võistlusel. Võitis nende ühisprojekt - “Human Fates at the Turning Points of History” - Inimsaatused ajaloo pöörete punktidel. Kui Poola ja Horvaatia õpilased kogusid ingliskeelseid lugusid vanavanemate saatustest Teise maailmasõja vältel, siis Eesti õpilased võtsid president Merilt eeskuju, asetades võrku suure osa Meri kõnedest kommunistlikest kuritegudest, eriti neid, mida Meri esitas kommunismi kuritegudele pühendatud kongressi seminaridel Stockholmis, aastal 1999. Ka on ajaloolisi andmeid, eriti oluline siinjuures toonitada rahvastikukaotust okupatsioonide ajal alates muidugi 1939. aastast. Paalalinna koolinoored on lisaks kiiduväärselt näidanud huumorisoont, pannes eetrisse just nooremate Eesti laste poliitilisi anedkdoote.
Võiduprojektis osalenud koole premeeriti ajalehe Sakala andmetel 1500 Euroga, mis küll palju tarkvara kokku ei osta, aga auhind - olla maailma parim - oleks paljudele tähtsam kui raha. Projekti võib näha aadressil
www.vpg.vil.ee/~clio.
See siis heaks uudiseks, vaid üheks näiteks, kuidas www’l saab rahva huvides palju head teha. Ent soov olla maailma parim on ka internetipaharettidel, keda tunneme häkkeritena (ingl. hacker). Ja neid paistab Eestis arvukalt olevat. Kuigi häkkimine tähendas alul väljakutset murda läbi arvutite andmebaaside kaitseid, eriti riikide, sõjavägede ja suurfirmade isikliku andmestiku paljastada, on paraku välja kasvanud üks teine lähenemine, mida saab ainult nimetada haiguseks - viiruste leiutamine ja levitamine. Seda tehakse kõige edukamalt elektronposti kaudu, ka failide mahalaadimisel internetist.
Arvutiviirus võib palju paha teha. Majanduslikult muidugi, aga ajakaotus arvuti mälu ja võimekuse taastamisel pole samuti mitte köömes. Tagatipuks ei saa ka siis arvutil töötajad, keda tänapäeval on ju pea igas asutuses, tööd tehagi. Kõige kavalamad viiruse levitajad oskavad peituda nii, et ei teagi, kas mulk saatis või hoopis keegi New Jersey’st.
Õppetunniks peaks olema selge, et Eestist saadetud e-posti (võõralt inimeselt) naljalt ei ava. Isegi uuemad viirusekaitsed ei hakka alati näiteks klez viirusele vastu. Nagu bakterid ja viirused iseloomult on toimuvad mutatsioonid, ühest variandist saab jagu, tuleva nädala omast ei saa.
Tulemuseks on see, et tuleb tüütult palju aega raisata, enne kui arvutit saab tarvitada - lasta uuematel kaitsetel skaneerida arvutit, käivitada firewalle, mis hoiatavad ohtliku saadetise eest, kui juba esimene samm käigus.
Ning mida teha, kui näiteks onu Kaliforniast saadab e-posti kodusele arvutile? Miks ei peaks tema kirja lugema? Aga kui onu ei tea, et tema masinas pesitseb pahaloomuline viirus, mis vaid ootab, et tema aadressiraamatut mürgitada, mida siis ette võtta? Need nuhtlused on kõik lisaks sellele, mida Clifford Stoll on kirjeldanud kui “ränioru ussiõli”. Silicon snake oil (snake oil oli ameerikas valeravim, mis midagi ei teinud, aga rändkaupmehed lootuste peale parseldasid edukalt) on raamat, kus Stoll tuletab meelde, et ei ole arvutid ega internet, ei nende pealinn Silicon Valley Kalifornias eelreklaamitud lubadusi täitnud. Jah, lapsed oskavad erakordselt hästi arvutitega toime tulla, aga samas toob Stoll näiteid noortest, kes on asotsiaalid, täiskasvanutega enam ei suhtle, istuvad vaid kuvari taga. Nende hulgast leiamegi palju häkkereid.
Stollil on ka kõva kriitika esitada interneti lubaduste kohta. On liiga palju informatsiooni, iga pooltark võib oma lehekülje avada, tulemuseks, et sõeluda vilja aganate vahelt nõuab rohkem ja rohkem aega. Teadagi aeg on money. Viimaseks murelapseks on noorte teadmine, et internet on väga anonüümne paik. Saavad siis negatiivseid märkusi, tihti vulgarismide, inetute ja häbematute sõnadega pipardatult saata ajalehtedele. Niisuguseid, mida paberil kirjutatud lugejakirjana toimetused ei kaalukski avaldamast.
Kahjuks on siis nii, et kuigi internetiilmas on saavutusi, ei tasakaalusta ega korva kuidagi see ajakadu, kasvavat pinget ja survet, mida elektrooniline maailm on meile toonud. Kui inimene töölt koju tulles peab elektroonilist postkasti avama (kuna teised ju ootavad kärmet vastust). Kiidan Paalalinna gümnaasiumi õpilaste saavutusi, laidan aga viirustelevitajaid, neid, keda on tõesti internet, rohke vaba aeg (suvepuhkus ju!) viinud kuratlikule tööle. Tasakaal puudub - tänapäeval on kaalukauss küll tublisti rohkem interneti pahede kui plusspunktide poole vajunud.
