Esimene akronüüm tohiks lugejale üha laiemalt maad võtva poliitkorrektsuse kaudu tuttav olla, teise pidin hädaga leiutama. Põhjustajaks sai kohalikus ühiskonnas aset leidnud sündmus, mis on häirinud üldsuse meelerahu sel määral, et tunnen endal kohustust sekkuda. Mitte ajakirjanikuna, vaid ühiskonna mureliku ja erapooletu liikmena.
Vahetult enne Eesti Abistamiskomitee Kanadas (EAK) peakoosolekut vallandas mainitud organisatsiooni juhatus ootamatult Ehatare tegevusjuhi Rosemarie Lindau pärast 13aastast teenistust. Vallandamise põhjust pole avalikustatud. Kuna vallandatud isik on siinses kogukonnas hästi tuntud ja lugupeetud, siis vallandas EAK juhatuse otsus pahameeletormi, mis ei taha vaibuda.
Eesti Elu 17. juuni numbris toodi ära EAK juhatusele esitatud protestiavaldus Ehatare ja Eesti Kodu elanikelt. On märkimisväärne, et Ehatare 93 elanikust andis avaldusele allkirja 81 isikut. Samaaegselt algatas grupp RL tuttavaid aktsiooni võrgulehel teda pooldavate allkirjade kogumisega. Nende ridade kirjutamise ajal on allkirju ülemaailmselt laekunud 440, nende seas hulk prominentseid avaliku elu tegelasi.
EE 30. juuni numbris avaldati EAK juhatuse vastus Ehatare elanikele ja nende perekondadele. Sellele on alla kirjutanud kõik üheksa juhatuse liiget, kes samuti siinsele avalikkusele hästi tuttavad. Hoolikalt sõnastatud vastusest võib välja lugeda hoolimist Ehatare elanikkonna muredest ja vajadustest, kuid selles keeldutakse kindlasõnaliselt tööandja ning teenistuja vahekorda puutuvaid küsimusi avalikustamast, toetudes töömaailmas kasutatavatele üldistele tavadele.
Nii olemegi sattunud olukorda, kus juriidiliselt on kõik korras (JOKK), kuid moraalselt on miski mäda (MOMM). Ma lepiksin EAK juhatuse vastusega, kui nende vastu oleks alustatud juriidiline väärteomenetlus töötaja ebaõiglase vallandamise pärast. Seda pole minuteada tehtud. On püütud avaldada EAK juhatusele moraalset survet, millele nemad reageerivad juriidiliselt lähtepunktilt. Protestikiri ja vastus on kirjutatud erinevates keeltes.
On päevselge, et EAK juhatuse otsusest tekkinud torm ei vaibu iseenesest, selleks on järellainetuse hari liiga kõrge. Kui tahame oma ühiskonnas taastada harmooniat – ja meie kõigi, eeskätt vanurite huvides peame seda tahtma – siis tuleb vastaspooltel leida mingi rahulik ning asjalik modus operandi, tuleb hakata üksteisega rääkima. Me lihtsalt ei saa endile lubada võitlust, kus pole võitjaid, vaid ainult kaotajad. Praeguse kursiga liigume just selles suunas.
Minu tänase kirja ainus eesmärk on apelleerida kõigi asjaosaliste tervele mõistusele. Mõni võib ehk minu eelpool mainitud erapooletuses kahelda, olles näinud ka minu allkirja võrgulehe avaldusel. Jah, ma toetan Rosemarie Lindaud täie rinnaga, kuid samas ei suuda ma uskuda, et EAK juhatuse liikmed, kelle tööd ma hindan ja kellest ma enamikku hästi tunnen, oleksid langetanud kergekäeliselt ebapopulaarse otsuse. Nende otsus pidi olema tehtud haruldases üksmeeles, sest keegi neist ei ole protestiks oma ametikohalt tagasi astunud. Tahan väga loota, et nad kõik kuulasid oma südametunnistuse häält ega juhindunud pimedast lojaalsusest.
Veel üks tähelepanek. EAK juhatus nimetab oma kirjas seda organisatsiooni Ehatare puhke- ja põetuskodu omanikuks ja haldajaks. Taas õige termin, kuid ainult juriidiliselt. Tegelik omanik on siiski meie kohalik kogukond, eesti rahvas. Just selle omaniku poole ma praegu pöördun. Ootan, et peremees lausuks oma kaaluva sõna.
