Lähenedes unenäomotiividele, kirjutas Lewis Carroll oma kuulsa teose “Läbi peegli”, fantaasiarikka ja peene satiiriga läbipistit seiklusloo lastele, mis ka täiskasvanutele on suurt huvi pakkunud. Alice’i imedemaal ei ole nii mõnigi asi selline, nagu ta esmalt paistab olema. Või kuidas lubati.

Poliitikud langevad tihti ka oma lubadustes fanataasiate unelmilma, seda valimistest valimisteni, seletades pööblile, miks üks või teine asi hoopis kõverpeeglist vastu vaatab. Soov kas võimule pääseda või seda hoida viib faabulateni, mis teadagi olid omal ajal lood, mida lastele loeti/räägiti, selleks et nad unerüppe jääks. Ning pahatihti jäädakse uskuma, sestap ongi näiteks onu Edgar parimate unejuttude jutustajate hulgas, vahega, vaid, et ta jubagi tukkuvaid vanureid oskab õndsalt naeratades ettekujutuste maailma juhtida.

Kuid Eesti Eestiks. Maailmariik on ju ainult USA. Vaaldeldes eemaltseisvalt, teise riigi kodanikuna USA kongressi ja senati valimiste eelmänge - kuulates ka neid jutte, milledega poliitikud soovivad maailma võimsama riigi valijaid lullutada, tuleb Carroll meelde.

Vaid suure vahega. Kui Carrolli metafoor oli peegel, kõige selle soovitud võimalustega (meenutage Lumivalgukese faabulat!), tuleks tarvitada hoopis kaleidoskoobi metafoori ameeriklaste senati- ja kongressivalimisi vaadeldes. Nimelt, kaleidoskoobil puudub moonutav prisma. Kaleidoskoope on erinevaid - alates lihttorusse piserdatud plastmasskildudest kuni peenikeste mitmerattaliste käegakeeratavate mudeliteni välja - kuid üks põhimõte on alati olemas. Killud on alati samad, pilt pärast keerutamise lõpetamist on siiski samadest koostisosadest saavutatud, vaid värving erinev. Mida ei saa ütelda kõverpeeglimeistri kohta, kes suudab prismat painutada nii, et paksust poliitikust saab pikk ja kõhn. Ehk isegi sõbralik autojuht...

Vaieldatavalt on USA poliitika kaleidoskoobis kinni. Bush vs Gore = riik 50-50. Seda ka gallupite järgi rahva arvamus. Ei pooldata ülekaalukalt vabariiklasi ega demokraate. Süsteem on paraku kujunenud selleks - vaid juhus on see, mis lubab ühele või teisele hetkeks sillerdada. Siiski on aga USA süsteem kõikide vigade kiuste maailma parim. Vaadelgem kasvõi Kanada olukorda, kus võimul olevad Liberaalid ahnelt rikuvad seaduseid, samas pole St. Laurentist saadik saavutanud absoluutset enamust populaarhääletuses. Millele USA süsteem põhinebki. “Checks and balances” mõiste loodi selleks, et pärast presidendi valimisi oleks kongressi ja senati vahevalimised - kindlustamaks, et riigipea võimu ei kuritarvitaks. Nagu Kanadas on juba uinumapanevalt tuttav.

Tavakohane on, et valitseva presidendi partei kannatab vahevalimistel. See on USAs toimunud 32 korda viimase 34 valimise tulemusena. Mis on demokraatias loomulik - valija esitab tuska, pettumust, positiivsemalt soovi riigipirukatükeldajale meelde tuletada, miks talle usaldusteveksel antigi. Vabariiklased on tihti pukki saanud, kuna demokraatide lubadused pole vilja kandnud. Tulemuseks pea erandituna aga, et esimesel kahel aastal, kus pea võimatu varemvalitsenud demokraatide otsuste tulemusi muuta, liigub pendel taas oponentide poole. Ja ümberpöördult, vice versa.

Tänavu - ehk Clintoni pärand - pole demokraadid suutnud võimalusest kinni haarata. Kuigi Clinton ratsutas Washingtoni majanduse voorusliku valge täku sadulas (It’s the economy, stupid) ning, kuigi 55% valijatest leiavad majandusolukorra olevat tähtsamaks mureks kui mingi muu - kaasa arvatud Iraagi küsimus, kus vaid 7% peavad seda tähtsaks riigimureks - toimusid vahevalimiste ettevalimised pigem isklikul kui platvormi tasandil.

Antud meie lehe trükkiminekupäevast, polnud neid ridu kirjutades teada, mis olid selle teisipäeva vahevalimiste tulemused. Ent kõik näitajad olid sellised, et köievedu - ja köietants - jääb kestma. Vabariiklased vaevalt oleks suutnud kaotada enamuse esindtajatekojas, kuna analüütik Charlie Cook, Washingtoni usaldusväärsemate kommentaatorite hulgast, tuletas meelde, et võite oli vaja siseUSAst, kus Bushil suurim toetus.

Senat oli enne valimisi tasakaalus - 49 kohta nii ühel kui teisel parteil. Valge Maja poliitiline direktor Ken Mehlman avaldas reedel CNNis arvamust, et tasavägises võitluses tulevad vabariiklased võitjateks. Tulgu taas patiseis, või väike demokraatide edu, miski ei muuda seda, et killud kukuvad (suvaliselt) valitud mustri järgi, ja USA jääb riigiks, kus ei saa üks või teine pool võidukukena kukeleegut kireda.

USA moodi demokraatias lubatakse sellist olukorda. Limpsitakse kaotushaavu, jäädakse ootama järgmisi valimisi.

Võrreldes aga - ning siin kaleidoskoobi analoogia tõesti ei pea pihta - poliitiliselt killustunud Eestiga, kus näiteks Res Publica kaart on mõnele juba neljas erakonna kaart - (ootame sotsioloogide uurimust, kui paljudel neist oli ka punakaart kunagi taskus), kus aateliselt astuvad pärast kohalike volikogude valimistes kogetud kaotusi tagasi nii Mõõdukate kui Isamaaliidu esimehed, samas aga riiki valitseva Reformi juhtkujud ei tunnista tagasilangust, siis jääb (mitte esmakordselt) mulje, et vähemalt poliitiliselt on Eesti ikka veel põlvpükstes.

Teadagi, ameerika eksperiment on kestnud peaaegu 227 aastat. Siiski, sealt annab õppida, isegi kui tuleb kaleidoskoopi keerutada valimistepäeval. Muidugi - Carrolli unenägudest kujunenud fantaasialood võivad Eestis koshmaarideks kujuneda, kui Washingtonist õppust ei võeta...

Märkmed: