kolmapäev, 24 september 2014
Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões, – uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! (Ef 5:8–11)
http://www.meiekirik.ee/index....
Ja Jumal lõiActive Image inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. (1Ms 1.27)
Mina ei tea, minu meelest on selle ühe lausega kõik ära öeldud. Mida Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu. Abielu ja seksuaalsuhe on võimalik ainult mehe ja naise vahel. Kõik muud liidud on inimese eraelu, ja sellega ei ole riigil asja. Riigi sekkumine inimese eraellu on inimõiguste rikkumine.
Aga madu küsis: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki rohuaia puust?” Tüüpiline demagoog. Ka lubaduse annab ta: “te tunnete head ja kurja, ja saate ise jumalaks.”
Ka nüüd meelitatakse meid ju samasuguse demagoogiaga? Riik annab kõigile võrdsed õigused, ühiskond muutub imekombel sallivaks ja kõik on õnnelikud.
Kooseluseadus on nüüd ka kiriku kaheks vastandlikuks leeriks jaganud. Ühel pool on kindel enamus koguduseliikmeid ja teolooge, eesotsas peapiiskopiga ja peapiiskopi kandidaatidega, kes kindlalt kaitsevad traditsioonilist perekonnamudelit. Teisel pool on rühm uuendusmeelseid liberaale-humaniste, kes soovivad hakata laulatama ka samast soost paare ning kuulutada kõik inimesed seksuaalideks, nende liikide järgi.
Olen sel teemal palju kirjutanud, natuke on isegi avaldatud, ent enamik artikleid on meie ideoloogiaväljaannete toimetuste prügikastides. Nii palju kirjutan ma sellepärast, et mulle aina antakse mõtteid. Mina ei mõtle neid ise välja, ma ei otsi õigustusi oma isiklikule arvamusele või hoiakule. Pigem kujundavad need minu juurde tulevad mõtted minu hoiakuid ja arvamusi. Sekulaarid ehk naeraksid mu sellise väite välja, usuinimesed peaksid aru saama, et igasugune looming just niiviisi toimubki. Niisiis ei räägi ma oma arvamusest, mis võib olla ekslik, ma räägin kui diplomeeritud prohvet. Meie armas professor Saag ütles meie esimesel koolipäeval kantslist: “Pidage meeles, et kirikuõpetaja amet on prohvetiamet.”
Ärge nüüd arvake, et see on kiitlemine, ei, – see on kristliku vastutuse tunnetamine. “Teie olete maa sool,” ütles Jeesus. Ja sool ei tohi minna läägeks.
Kaks teoloogi on naelutanud meie kiriku uksele uue teesi: homoseksuaalsust ei saa Piibli põhjal hukka mõista.
Kõigepealt: see väide on vale, sest nad võtsid ju osadeks lahti ainult need kirjakohad, kus kõneldi otseselt meestevahelisest sobimatust käitumisest. Kui teadlane ütleb “Piibli põhjal”, siis peaks uurimus olema avaram, ka tuleks leida selliseid kirjakohti, kus homoseksuaalsest suhtest kirjutatakse positiivselt. Mina ei tea, et midagi niisugust võiks sealt leida. Kui ma kirjutasin diplomitööd naiste vaimulikku ametisse lubamise kohta, siis uurisin ma kõigepealt kümmet argumenti, mida on läbi ajaloo kasutatud selle VASTU, seejärel leidsin terve hulga argumente, mis kõnelesid selle poolt. Minu töö sihiks ei olnud kuulutada, ET ka naine tohib olla vaimulik, vaid teada saada, KAS ka naine tohib olla vaimulik.
Mõistuslik tekstianalüüs oleneb alati ka usust, tunnetest, üldistest teadmistest, eluhoiakutest, ja sellest, millisele järeldusele soovitakse uurimusega jõuda. Lahe ja Nõmmik on juba hea mitu aastat homoseksuaalsusele õigustust ja väärikat kohta püüdnud taotleda, seega ei saa nende uurimust päris objektiivse tõena võtta. See on muidugi tubliks toetuspunktiks neile, kes olid juba enne nendega ühel poolel, aga ma ei usu, et see oleks suutnud veenda neid, kes on teadlikult abielu mõiste laiendamise vastu.
Lahe viimane eksegees oli huvitav lugemine. Aga eksegees ise ei tõesta midagi, järeldused on olulised. Me võime auto osadeks lahti võtta, ja tema ehitusest täieliku pildi saada, aga kui me seda uuesti kokku ei pane, siis me ei saa kuhugi sõita. Järelduse loogilisusest ja arukusest sõltub teadusuuringu usaldusväärsus. Võib teha ka sellise järelduse, nagu see professor, kes ükshaaval kirbul jalgu eemaldas ja talle seejärel iga kord käsu andis: “Hüppa!” Ja kirp hüppas. Ent kui ta oli ära tõmmanud viimase jala, siis kirp enam ei hüpanud, ja professor kirjutas oma teadusraamatusse järelduse: Kui kirbul kõik jalad ära tõmmata, siis ta kaotab kuulmise.
Kas Lahe tahab meile öelda, et anaalseks on niisama normaalne ja püha nagu seksuaalakt naise ja mehe vahel, millest saab alguse uus elu? Ja sellele rajanev kooseluliit peaks olema võrdne abieluga? Minu arvates on abielu mehe ja naise ühendus, millest sünnivad lapsed, kes tuleb ühiselt suureks kasvatada. Laps kasvab teatavasti oma paarkümmend aastat.
Mehe ja naise vahel on mõistuslikult lahtiharutamatu bioloogiline, looduslik side. Uute inimeste loomise kaudu on need kaks “üks liha”. Kaks meest ja kaks naist ei saa kunagi omavahel olla “üks liha”. Neid ei seo bioloogiline loomulik side, sest nende armumängudest EI sünni uusi inimesi. Loodus (Looja) ei ole neid ühte sidunud müstilise, lõpuni mõistetamatu ja loomusunnilise seksuaalsuse sideme kaudu, mis on vajalik selleks, et inimliik kestaks. Mees-mehe ja naine-naise suhe võib olla vaid abielu mängimine, nagu lapsed liivakastis võivad perekonda mängida, aga nad ei ole perekond. Neid ei seo ühte mõistuseülesed saatuslikud sidemed.
Seksuaalne revolutsioon, mille vilju me praegu nopime, on nagu mao meelitus: te saate nagu jumalad. Tõlkes: te hakkate arvama, et olete nagu jumalad. Inimene ei saa kunagi olla nagu jumal. Ta võib vaid seda ekslikult ja isekas-uhkel moel uskuda. Sellega on ta selja pööranud oma Loojale, ja andnud ennast vastasvaimu väe ja võimu alla. Ühes oma luuletuses olen ma kirjutanud, et enne tundsid Jumala lapsed ainult head, peale keelatud vilja söömist hakkasid tundma ka kurja.
Olen mitme kristlase käest küsinud, miks nad toetavad kooseluseadust. Püüan mõnda vastust siin refereerida. On öeldud, et kui teatud hulk kodanikke leiab, et nende turvalisemaks eluks on seda seadust vaja, siis olgu nii.
Arvatakse, et see ei võta kelleltki teiselt midagi ära, et see loob turvalisuse nii neile, kes siis oma kooselu registreerivad, kui ka kõigile teistele. Saksa naispastor, kes oli ka ise laulatanud samasoolisi paare, ütles ainult “aga nad ju armastavad teineteist”.
Keegi arvas, et kooselu puhul on kõige olulisemad teineteisele pühendumine, teineteise eest hoolitsemine ja truudus, ning et selline homoseksuaalne kooselu väärib ka riiklikku tunnustust. Minu küsimusele, kas ta peab anaalseksi normaalseks vahekorraks, vastas ta, et teda pole kunagi huvitanud, mida need paarid voodis teevad. Ka Jaan Lahe ning Urmas Nõmmik räägivad usalduslikkusele, austusele ja armastusele rajatud partnerlussuhtest.
Pikemalt lahti seletada oma pooltolekut ei viitsi (või ei oska) keegi. Kõigil on varnast võtta vaid üldised abstraktsed käibefraasid. Põhiline näib olevat tahtmine olla hea inimene.
Ilus jutt ju. Tahaks ka suuta selliselt mõelda, olla lihtsalt hea inimene, igasugustest madalatest mõtetest kõrgemal. Mitte mõelda kõigile mustadele varjudele, mis ähvardavalt oma järge ootavad selle seaduse selja taga. Või nendele üsna inetutele sündmustele maades, kus geiabielu on seadustatud. Meie meedia meile sellest ei räägi.
Ükski neist kooselu seaduse pooldajatest ei taha näha homoseksuaalsuse tumedamat poolt. See on tüüpiline pealiskaudne hoiak, nii-öelda kena külalislahkus kõigi vastu, kes tahavad uksest sisse tulla. Ent Paulus ütleb, et valguse vili on küll headuses ja õigluses, aga ka TÕES, ja hoiatab, et me ei hakkaks pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks. Kaasosaline on teatavasti kaassüüdlane. Vähe sellest, et külaline võib tulla sisse poriste jalgadega, ta võib ka rikkuda sinu elukeskkonna või teha haiget sinu lastele. Koguni hävitada su elupaiga ja lõhkuda ühiskonna alused.
Homoseksuaalsus ei ole ainult õrn platooniline armastuseidüll. Vähemalt enamikel juhtudel sisaldab see kehalist kontakti, mida ei saa pidada normaalseks seksuaaleluks, ja mida ideoloogiast sõltumatu meditsiin peab tervisele kahjulikuks. Lisaks ka üsna palju äärmist hedonismi, pornograafiat ja promiskuiteeti, mis kõik selle seadusega kuulutatakse normaalseks. Või tegelikult, riiklikult eelistatud käitumiseks, sest keegi ei tohi selle kohta midagi negatiivset öelda.
Tundub, et see teema on paljude jaoks abstraktse mõtlemise tasandil. Aga meie elu ju muutub PÄRISELT, mitte abstraktselt, kui see seadus läbi surutakse. Juba praegu laimatakse ja kaevatakse kohtusse korralikke inimesi ja toodetakse inimlapsi nagu kolhoosiajal vasikaid, mis saab veel siis, kui see seadus jõustub?
Miks need hardad ja kaastundlikud ligimesearmastajad ei hooli nendest kodanikest, keda traditsioonilise perekonna kaitsmise pärast mõnitatakse ja sõimatakse? Või nendest, kes tunnevad, et see seadus solvab neid, võtab ära abielu pühaduse, mis peaks usuinimesele olema eriti tähtis? Kas ei käitu nad nagu arst, kes valu kaebavale patsiendile enesekindlalt ütleb: ma olen veendunud, et sul ei ole valus?
Kuna ma pole saanud oma korduvatele küsimustele argumenteeritud vastuseid, siis oletan ise.
Kooseluseaduse pooldajad: 1. ei pea abielu pühaks ja loomulikuks mehe-naise-laste liiduks, neid ei häiri selle laiendamine ka teistsugustele seksuaalsuhte vormidele. 2. seksuaalsed kõrvalekalded ei ole nende jaoks ebaloomulikud, nad peavad neid normaalse seksuaalsuse erinevateks vormideks. 3. sinisilmsed “ligimesearmastuse” kuulutajad, heausksed naiivikud, kes keelduvad nägemast selle seaduse negatiivseid tagajärgi. Nendest ma saan aru, see teema ON ju tegelikult PIINLIK.
Muudest variantidest ma siin ei räägi, ei tahaks uskuda, et ka kristlaste hulgas on kinnimakstud propagandiste ja omakasupüüdlikke demagooge.
Üks lihtne inimene (nii ütleb ta enda kohta ise) kirjutab nõnda: “Olen sügavalt veendunud, et see seadus võtab kindlasti paljudelt inimestelt ära turvatunde ja neid inimesi on oi kui palju rohkem kui neid kodanikke, kes hetkel oma turvatunde pärast muretsevad. Ja turvatunde just selles osas, et miski pole enam siin maailmas kindel. Mitte miski ei ole korraga enam püha, me ei saa enam millelegi toetuda, sest see mis on sajandeid olnud maailma loomulik toimimine, on korraga nüüd peapeale pööratud ja seda peetakse normiks. Järelikult pean ma olema valmis ja mind sunnitakse kindlasti nõustuma peagi veel teistegi muudatustega, mida ma olen arvanud, et pole võimalik muuta, sest kui miski on nii loodud siis nii on…”
Kuidas on võimalik seda muret mitte arvestada? Sellest ülbelt üle vaadata? Pidada kõrgelennulisi jutlusi abstraktsest ligimesearmastusest ja empaatiast, aga tegelikkuses sõita rongiga üle elavatest inimestest, kes niiviisi mõtlevad ja tunnevad? Tõtata kaastundlikult appi – ei, mitte röövlite poolt läbipekstud teekäijale, vaid röövlitele, kes teekäijat peksavad?
Kristlus ei sobi kokku mitte ühegi ideoloogiaga. Aga valikulise sallivuse propageerimine või nõudmine on ju ideoloogia. Kristlane peab katsuma vaimusid läbi, mitte kaasa tundma nendele, kes tulevad pateetiliste sõnade varjus käsuseadust ja Jumalast paikapandud elukorraldust lõhkuma. Kristlane peab oskama ära tunda hingevaenlase kavalaid püüniseid, ei tohi lasta end ära petta tema ilusasse rüüsse riietatud valedest. Inimõigused, võrdväärsus, euroopalikkus, sallivus – need sõnad on rakendatud tema propagandavankri ette. Te saate nagu jumalad!
Kui ühiskonnas hakkavad toimuma need muudatused, mille eest hoiatavad perekonna kaitsjad, siis on kõik selle seaduse pooldajad nendes kaassüüdlased. Kas nad hakkavad siis samasuguse eisegeetikaga neid muudatusi kaitsma? Või ahastavad: aga meie ei teadnud, et see nii läheb! Miks te siis ei uskunud neid, kes teadsid ja teid selle eest hoiatasid?
Jaan Lahe on tubli eksegeet, tuttav paljude teaduslike kommentaaridega, läheb kenasti sügavuti algkeele sõnadesse, aga mulle tundub, et ta upub sinna aeg-ajalt ära ega tõuse enam pinnale. Me teame ka, et ta on juba ammugi olnud homoseksuaalsuse apologeet, enne neid eksegeese. Tundub ikkagi, et nii Nõmmik kui Lahe on läinud otsima neist kirjakohtadest just seda, mille nad ütlevat olevat leidnud. Teistsuguste eeldustega teksti lugevatele inimestele tunduvad nende järeldused otsitutena.
Kui nemad väidavad, et nad on neid tekste uurinud erapooletult, siis miks nad ei usu, et niisama erapooletult võivad Piiblit lugeda ka geiabielude vastased? Ja nemad on sealt leidnud jälle midagi muud. Kummal on õigus? Kummal pool kõneleb Jumal?
“Moosese seadus ei ütle mitte midagi samasooliste armastusel ja austusel põhineva püsiva partnerlussuhte kohta (mille üks komponent teiste hulgas võib olla seksuaalsus, aga ei pea tingimata olema), vaid üksnes seksuaalakti kohta lahus nimetatud partnerlusest. Moosese seadus ei tauni samasooliste armastusel ja austusel põhinevat püsivat partnerlussuhet aga sel lihtsal põhjusel, et Piibli kirjutamise ajal oli selline nähtus tundmatu.”
Andke andeks, aga minu meelest see meenutab toda kirbuprofessorit.
Meil on praegu kõne all abielulaadse kooselu seaduse vägivaldne läbisurumine poliitikute ja aktivistide poolt, suunaga sooneutraalsele abielule, sõbrad. Sooneutraalsele ühiskonnale. See on kardinaalne elumuutus meile kõigile.
Võtkem seda tõsiselt.
Armastus ilma seksuaalsuhteta on SÕPRUS. Ja selle vastu pole kellelgi midagi. Aga sõpru ei laulatata.
