Autor: Malle Pärn
kolmapäev, 24 september 2014

Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões, – uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! (Ef 5:8–11)
http://www.meiekirik.ee/index....
Ja Jumal lõiActive Image inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. (1Ms 1.27)

Mina ei tea, minu meelest on selle ühe lausega kõik ära öeldud. Mida Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu. Abielu ja seksuaal­suhe on võimalik ainult mehe ja naise vahel. Kõik muud liidud on inimese eraelu, ja sellega ei ole riigil asja. Riigi sekkumine inimese eraellu on inim­õiguste rikkumine.

Aga madu küsis: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki rohuaia puust?” Tüüpiline demagoog. Ka lubaduse annab ta: “te tunnete head ja kurja, ja saate ise jumalaks.”

Ka nüüd meelitatakse meid ju samasuguse demagoogiaga? Riik annab kõigile võrdsed õigused, ühiskond muutub ime­kombel sallivaks ja kõik on õnnelikud.

Kooseluseadus on nüüd ka kiriku kaheks vastandlikuks leeriks jaganud. Ühel pool on kindel enamus koguduse­liikmeid ja teolooge, eesotsas peapiiskopiga ja peapiiskopi kandidaatidega, kes kindlalt kaitsevad traditsioonilist perekonna­mudelit. Teisel pool on rühm uuendus­meelseid liberaale-humaniste, kes soovivad hakata laulatama ka samast soost paare ning kuulutada kõik inimesed seksuaalideks, nende liikide järgi.

Olen sel teemal palju kirjutanud, natuke on isegi avaldatud, ent enamik artikleid on meie ideoloogia­väljaannete toimetuste prügi­kastides. Nii palju kirjutan ma selle­pärast, et mulle aina antakse mõtteid. Mina ei mõtle neid ise välja, ma ei otsi õigustusi oma isiklikule arvamusele või hoiakule. Pigem kujundavad need minu juurde tulevad mõtted minu hoiakuid ja arvamusi. Sekulaarid ehk naeraksid mu sellise väite välja, usuinimesed peaksid aru saama, et igasugune looming just niiviisi toimubki. Niisiis ei räägi ma oma arvamusest, mis võib olla ekslik, ma räägin kui diplomeeritud prohvet. Meie armas professor Saag ütles meie esimesel koolipäeval kantslist: “Pidage meeles, et kirikuõpetaja amet on prohvetiamet.”

Ärge nüüd arvake, et see on kiitlemine, ei, – see on kristliku vastutuse tunnetamine. “Teie olete maa sool,” ütles Jeesus. Ja sool ei tohi minna läägeks.

Kaks teoloogi on naelutanud meie kiriku uksele uue teesi: homo­seksuaalsust ei saa Piibli põhjal hukka mõista.

Kõigepealt: see väide on vale, sest nad võtsid ju osadeks lahti ainult need kirja­kohad, kus kõneldi otseselt meeste­vahelisest sobimatust käitumisest. Kui teadlane ütleb “Piibli põhjal”, siis peaks uurimus olema avaram, ka tuleks leida selliseid kirjakohti, kus homo­seksuaalsest suhtest kirjutatakse positiivselt. Mina ei tea, et midagi niisugust võiks sealt leida. Kui ma kirjutasin diplomi­tööd naiste vaimulikku ametisse lubamise kohta, siis uurisin ma kõigepealt kümmet argumenti, mida on läbi ajaloo kasutatud selle VASTU, seejärel leidsin terve hulga argumente, mis kõnelesid selle poolt. Minu töö sihiks ei olnud kuulutada, ET ka naine tohib olla vaimulik, vaid teada saada, KAS ka naine tohib olla vaimulik.

Mõistuslik tekstianalüüs oleneb alati ka usust, tunnetest, üldistest teadmistest, elu­hoiakutest, ja sellest, millisele järeldusele soovitakse uurimusega jõuda. Lahe ja Nõmmik on juba hea mitu aastat homo­seksuaalsusele õigustust ja väärikat kohta püüdnud taotleda, seega ei saa nende uurimust päris objektiivse tõena võtta. See on muidugi tubliks toetus­punktiks neile, kes olid juba enne nendega ühel poolel, aga ma ei usu, et see oleks suutnud veenda neid, kes on teadlikult abielu mõiste laiendamise vastu.

Lahe viimane eksegees oli huvitav lugemine. Aga eksegees ise ei tõesta midagi, järeldused on olulised. Me võime auto osadeks lahti võtta, ja tema ehitusest täieliku pildi saada, aga kui me seda uuesti kokku ei pane, siis me ei saa kuhugi sõita. Järelduse loogilisusest ja arukusest sõltub teadus­uuringu usaldus­väärsus. Võib teha ka sellise järelduse, nagu see professor, kes ükshaaval kirbul jalgu eemaldas ja talle seejärel iga kord käsu andis: “Hüppa!” Ja kirp hüppas. Ent kui ta oli ära tõmmanud viimase jala, siis kirp enam ei hüpanud, ja professor kirjutas oma teadus­raamatusse järelduse: Kui kirbul kõik jalad ära tõmmata, siis ta kaotab kuulmise.

Kas Lahe tahab meile öelda, et anaalseks on niisama normaalne ja püha nagu seksuaal­akt naise ja mehe vahel, millest saab alguse uus elu? Ja sellele rajanev kooselu­liit peaks olema võrdne abieluga? Minu arvates on abielu mehe ja naise ühendus, millest sünnivad lapsed, kes tuleb ühiselt suureks kasvatada. Laps kasvab teatavasti oma paar­kümmend aastat.

Mehe ja naise vahel on mõistuslikult lahti­harutamatu bioloogiline, looduslik side. Uute inimeste loomise kaudu on need kaks “üks liha”. Kaks meest ja kaks naist ei saa kunagi omavahel olla “üks liha”. Neid ei seo bioloogiline loomulik side, sest nende armu­mängudest EI sünni uusi inimesi. Loodus (Looja) ei ole neid ühte sidunud müstilise, lõpuni mõistetamatu ja loomu­sunnilise seksuaalsuse sideme kaudu, mis on vajalik selleks, et inimliik kestaks. Mees-mehe ja naine-naise suhe võib olla vaid abielu mängimine, nagu lapsed liiva­kastis võivad perekonda mängida, aga nad ei ole perekond. Neid ei seo ühte mõistuse­ülesed saatuslikud sidemed.

Seksuaalne revolutsioon, mille vilju me praegu nopime, on nagu mao meelitus: te saate nagu jumalad. Tõlkes: te hakkate arvama, et olete nagu jumalad. Inimene ei saa kunagi olla nagu jumal. Ta võib vaid seda ekslikult ja isekas-uhkel moel uskuda. Sellega on ta selja pööranud oma Loojale, ja andnud ennast vastas­vaimu väe ja võimu alla. Ühes oma luuletuses olen ma kirjutanud, et enne tundsid Jumala lapsed ainult head, peale keelatud vilja söömist hakkasid tundma ka kurja.

Olen mitme kristlase käest küsinud, miks nad toetavad kooselu­seadust. Püüan mõnda vastust siin refereerida. On öeldud, et kui teatud hulk kodanikke leiab, et nende turvalisemaks eluks on seda seadust vaja, siis olgu nii.

Arvatakse, et see ei võta kelleltki teiselt midagi ära, et see loob turvalisuse nii neile, kes siis oma kooselu registreerivad, kui ka kõigile teistele. Saksa nais­pastor, kes oli ka ise laulatanud sama­soolisi paare, ütles ainult “aga nad ju armastavad teineteist”.

Keegi arvas, et kooselu puhul on kõige olulisemad teineteisele pühendumine, teineteise eest hoolitsemine ja truudus, ning et selline homo­seksuaalne kooselu väärib ka riiklikku tunnustust. Minu küsimusele, kas ta peab anaal­seksi normaalseks vahekorraks, vastas ta, et teda pole kunagi huvitanud, mida need paarid voodis teevad. Ka Jaan Lahe ning Urmas Nõmmik räägivad usalduslikkusele, austusele ja armastusele rajatud partnerlus­suhtest.

Pikemalt lahti seletada oma pooltolekut ei viitsi (või ei oska) keegi. Kõigil on varnast võtta vaid üldised abstraktsed käibe­fraasid. Põhiline näib olevat tahtmine olla hea inimene.

Ilus jutt ju. Tahaks ka suuta selliselt mõelda, olla lihtsalt hea inimene, igasugustest madalatest mõtetest kõrgemal. Mitte mõelda kõigile mustadele varjudele, mis ähvardavalt oma järge ootavad selle seaduse selja taga. Või nendele üsna inetutele sündmustele maades, kus gei­abielu on seadustatud. Meie meedia meile sellest ei räägi.

Ükski neist kooselu seaduse pooldajatest ei taha näha homo­seksuaalsuse tumedamat poolt. See on tüüpiline pealis­kaudne hoiak, nii-öelda kena külalis­lahkus kõigi vastu, kes tahavad uksest sisse tulla. Ent Paulus ütleb, et valguse vili on küll headuses ja õigluses, aga ka TÕES, ja hoiatab, et me ei hakkaks pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks. Kaas­osaline on teatavasti kaas­süüdlane. Vähe sellest, et külaline võib tulla sisse poriste jalgadega, ta võib ka rikkuda sinu elu­keskkonna või teha haiget sinu lastele. Koguni hävitada su elupaiga ja lõhkuda ühiskonna alused.

Homoseksuaalsus ei ole ainult õrn platooniline armastuse­idüll. Vähemalt enamikel juhtudel sisaldab see kehalist kontakti, mida ei saa pidada normaalseks seksuaal­eluks, ja mida ideoloogiast sõltumatu meditsiin peab tervisele kahjulikuks. Lisaks ka üsna palju äärmist hedonismi, pornograafiat ja promiskuiteeti, mis kõik selle seadusega kuulutatakse normaalseks. Või tegelikult, riiklikult eelistatud käitumiseks, sest keegi ei tohi selle kohta midagi negatiivset öelda.

Tundub, et see teema on paljude jaoks abstraktse mõtlemise tasandil. Aga meie elu ju muutub PÄRISELT, mitte abstraktselt, kui see seadus läbi surutakse. Juba praegu laimatakse ja kaevatakse kohtusse korralikke inimesi ja toodetakse inimlapsi nagu kolhoosiajal vasikaid, mis saab veel siis, kui see seadus jõustub?

Miks need hardad ja kaastundlikud ligimese­armastajad ei hooli nendest kodanikest, keda traditsioonilise perekonna kaitsmise pärast mõnitatakse ja sõimatakse? Või nendest, kes tunnevad, et see seadus solvab neid, võtab ära abielu pühaduse, mis peaks usu­inimesele olema eriti tähtis? Kas ei käitu nad nagu arst, kes valu kaebavale patsiendile enese­kindlalt ütleb: ma olen veendunud, et sul ei ole valus?

Kuna ma pole saanud oma korduvatele küsimustele argumenteeritud vastuseid, siis oletan ise.

Kooseluseaduse pooldajad: 1. ei pea abielu pühaks ja loomulikuks mehe-naise-laste liiduks, neid ei häiri selle laiendamine ka teist­sugustele seksuaal­suhte vormidele. 2. seksuaalsed kõrvale­kalded ei ole nende jaoks eba­loomulikud, nad peavad neid normaalse seksuaalsuse erinevateks vormideks. 3. sinisilmsed “ligimese­armastuse” kuulutajad, hea­usksed naiivikud, kes keelduvad nägemast selle seaduse negatiivseid tagajärgi. Nendest ma saan aru, see teema ON ju tegelikult PIINLIK.

Muudest variantidest ma siin ei räägi, ei tahaks uskuda, et ka kristlaste hulgas on kinni­makstud propagandiste ja omakasu­püüdlikke demagooge.

Üks lihtne inimene (nii ütleb ta enda kohta ise) kirjutab nõnda: “Olen sügavalt veendunud, et see seadus võtab kindlasti paljudelt inimestelt ära turva­tunde ja neid inimesi on oi kui palju rohkem kui neid kodanikke, kes hetkel oma turva­tunde pärast muretsevad. Ja turvatunde just selles osas, et miski pole enam siin maailmas kindel. Mitte miski ei ole korraga enam püha, me ei saa enam millelegi toetuda, sest see mis on sajandeid olnud maailma loomulik toimimine, on korraga nüüd pea­peale pööratud ja seda peetakse normiks. Järelikult pean ma olema valmis ja mind sunnitakse kindlasti nõustuma peagi veel teistegi muudatustega, mida ma olen arvanud, et pole võimalik muuta, sest kui miski on nii loodud siis nii on…”

Kuidas on võimalik seda muret mitte arvestada? Sellest ülbelt üle vaadata? Pidada kõrge­lennulisi jutlusi abstraktsest ligimese­armastusest ja empaatiast, aga tegelikkuses sõita rongiga üle elavatest inimestest, kes niiviisi mõtlevad ja tunnevad? Tõtata kaas­tundlikult appi – ei, mitte röövlite poolt läbi­pekstud tee­käijale, vaid röövlitele, kes tee­käijat peksavad?

Kristlus ei sobi kokku mitte ühegi ideoloogiaga. Aga valikulise sallivuse propageerimine või nõudmine on ju ideoloogia. Kristlane peab katsuma vaimusid läbi, mitte kaasa tundma nendele, kes tulevad pateetiliste sõnade varjus käsuseadust ja Jumalast paika­pandud elu­korraldust lõhkuma. Kristlane peab oskama ära tunda hinge­vaenlase kavalaid püüniseid, ei tohi lasta end ära petta tema ilusasse rüüsse riietatud valedest. Inim­õigused, võrd­väärsus, euroopalikkus, sallivus – need sõnad on rakendatud tema propagandavankri ette. Te saate nagu jumalad!

Kui ühiskonnas hakkavad toimuma need muudatused, mille eest hoiatavad perekonna kaitsjad, siis on kõik selle seaduse pooldajad nendes kaas­süüdlased. Kas nad hakkavad siis samasuguse eisegeetikaga neid muudatusi kaitsma? Või ahastavad: aga meie ei teadnud, et see nii läheb! Miks te siis ei uskunud neid, kes teadsid ja teid selle eest hoiatasid?

Jaan Lahe on tubli eksegeet, tuttav paljude teaduslike kommentaaridega, läheb kenasti sügavuti algkeele sõnadesse, aga mulle tundub, et ta upub sinna aeg-ajalt ära ega tõuse enam pinnale. Me teame ka, et ta on juba ammugi olnud homo­seksuaalsuse apologeet, enne neid eksegeese. Tundub ikkagi, et nii Nõmmik kui Lahe on läinud otsima neist kirja­kohtadest just seda, mille nad ütlevat olevat leidnud. Teistsuguste eeldustega teksti lugevatele inimestele tunduvad nende järeldused otsitutena.

Kui nemad väidavad, et nad on neid tekste uurinud erapooletult, siis miks nad ei usu, et niisama erapooletult võivad Piiblit lugeda ka gei­abielude vastased? Ja nemad on sealt leidnud jälle midagi muud. Kummal on õigus? Kummal pool kõneleb Jumal?

“Moosese seadus ei ütle mitte midagi sama­sooliste armastusel ja austusel põhineva püsiva partnerlus­suhte kohta (mille üks komponent teiste hulgas võib olla seksuaalsus, aga ei pea tingimata olema), vaid üksnes seksuaal­akti kohta lahus nimetatud partnerlusest. Moosese seadus ei tauni sama­sooliste armastusel ja austusel põhinevat püsivat partnerlus­suhet aga sel lihtsal põhjusel, et Piibli kirjutamise ajal oli selline nähtus tundmatu.”

Andke andeks, aga minu meelest see meenutab toda kirbuprofessorit.

Meil on praegu kõne all abielu­laadse kooselu seaduse vägi­valdne läbi­surumine poliitikute ja aktivistide poolt, suunaga soo­neutraalsele abielule, sõbrad. Soo­neutraalsele ühiskonnale. See on kardinaalne elumuutus meile kõigile.

Võtkem seda tõsiselt.

Armastus ilma seksuaal­suhteta on SÕPRUS. Ja selle vastu pole kellelgi midagi. Aga sõpru ei laulatata.

Eesti kirikud

TRENDING