Kurbuses, nukrusega loeme, kuidas kõikjal just pahatihti noored otsustavad, et elu ei vääri elamist. Ega see pole kellelegi suureks uudiseks, miljoniriikides elades on see ju vaid köömes. Las kärvab oma käe läbi mõni noor idealist, peaasi, et teisi kaasa ei vii. Nii on CNN ja NBC arusaamine. Lõppeks, ka teleavaldus toob kuulutajaid, las siis olla, tengelpung peab olema priske.
USA usaks. Ent kuidas Eestiga? Riigis, kus puudub riiklik või vist — ei tea, tahaks teisiti arvata — ametkondlik arusaamine, et oleks vaja suunata tuge, nii majanduslikult kui inimlikult neile, kes ehk ei saa igapäevase-maisega hakkama.
Miks loeme (kahjuks juba kollaseks kippumas, tehakse jänkidele ning nende Globe, Star ja Sun’idele järgi — oi mis enesekeskne “globaalne” iroonia) kodumaistest ajalehtedest, et noored ei usu homsesse. Isegi enne puberteeti lõpetatakse oma käega elu. 9aastane — kas oskakski selles eas aimata, mida võiks ülehomme tuua? Selles vanuses lõpetas üks inimhakatis Eestis hiluti oma ELU.
Süüdi siin — arvan — on läänemaailma ülepakutud eliidipilt. Tahaksime ehk kõik seda, et oleks meil sale ja sile esitus, nagu Carmen Kassil või Erki Noolel, ehk soovil kasvõi Antonio Banderase, J. Lo ilme. Kaunid, noored, maailmatipus. Kuid peegel ei valeta, ka kärnased koerad uitavad kõikjal. Marutõbistest rääkimata. Ning noorena juba saadakse sellest aru, kuna telepeegel pakub seda, mida ei suuda olla. Ega saadagi.
Pedagoogid ja lapsevanemad, laias laastus, pingutavad selles suunas, et telepeegli ebameeldivat mõju lapsetuppa ei pääseks. Kiitus neile, kuid lohel on mitu elu. Legendaarne Püha Jüri suutis küll seda ettekujutust hävitada, aga draakoni vaim, mune munades, millest nii mõnigi haudub, kollitab tänapäevalgi.
On võimalik pudrukaussi pisikestele ette asetades häid sõnu lausuda; samuti õhtul supitirinast frikadelle neile valides öelda, et paremad päevad on veel ees.
Miks aga siis ahvatleb vabasurm? Eestis pannakse seda ehk rohkem tähele kui siin Vahtralehemaal, aga tähelepanu ei muuda miskit. Selmet riigi raha — (emade, isade pingutustest makstud, laste huvides, vist) suunata pintsaklipslastele, kes ülehomme teatavad, et riigikukkur lubab, jah, neile bimmereid, Audisid, mersusid, kuid mitte Kagu-Eestile tasemel koolitust, arstiravi. Ka Põhjarannikul ning Pärnu-Jaagupil, Suurel Lähtrul oleks tarvis lähenemist, mis ei vii selleni, et oma käsi lõpetab kõrgemalt kingitud teekonna.
Lastekasvatamine pole sugugi lihtne. Käega löömine on lihtsam. Arvestades sellega, et üha rohkem noori ei suvatse kaaluda seda, mida hallipäine elu võiks neile pakkuda, tuleks küsida nii Eesti riiklikul tasandil kui ka USA mõjutet telemaailma taustal — miks meie noored astuvad vabasurma?
Aimdus, et tulevik ei tähenda head, on vaid pool vastusest. Varemgi on seda olnud teada, saadi kiuste hakkama. Ajastul, kus vanurid elavad kauem kui kunagi varem, nõuavad rohkemat, seda saavutavad — vaadake vaid Rootsi kuningriiki — oleks viimane aeg määrata kroone ja dollareid homse nimele.
Algaks Washingtonist, ehk jõuaks ka otsaga Tallinna, kus paigast, nagu esimestki, algab riiklik toetus. Mure on tõsine, lahendust on vaja.
Arvamus: Seisang
Arvamus
TRENDING
