Kui ajakirjanduses tuntakse suvekuid kui hapukurgihooaega, tähendab aega, kus tuleb ise välja mõelda, mis materjaliga leheruumi täita, siis võiks pidada vana aasta lõppu ja uue alguse tähistamist — vähemalt meedias — tehisuudiste hooajaks. Nimelt nii suvel kui aastavahetusel puhkavad inimesed igapäevasusest. Riigikogud ja parlamendid katkestavad istungeid — peavad pikki pühi. Koolide tegevus katkeb — on ju jõulud mitmeti just erilised lastepühad —, mitmed ettevõtted peavad lühemaid tööpäevi. Riigiasutused teadagi, kasutavad igat kui viimast võimalust, et oma uksi pööblile lukustada. Paljude teenuste kasutamine vajab ootamist pühade lõpuni — teisisõnu, elutempo aeglustub.

Puhkavad ja pühi pidavad inimesed, kelle töökohustused on tavalisest vähemad, leiavad siis rohkem aega meelelahutusteks. Pole mingi ime näiteks, et Hollywoodi majandusliku edu strateegia on aastaid olnud selline, et jõulude ajal toimuvad nende filmide esilinastused, milledele kõige rohkem aega ja raha on pühendatud. Teada on, et siis on publikul aega kinos käia. Kui jõulupühade aegu filmil pole menu, siis olevat see, nagu siinmaal öeldakse, tõeline “Christmas turkey” — kalkun on ju pea iga ameeriklase jõululaual aukohal.

Ajalehtede ja ajakirjade lugemiseks on samuti rohkem aega, ent mida teevad toimetused, kui vapustavat ei toimu? Tellijad, lugejad ootavad ikka huvitavat, paeluvat, mis põhjendaks tellimiste uuendamist. (Huvitavalt on just aastavahetus selleks ajaks, kui paljud tellimised lõpevad. Seda saab seletada osaliselt kinketellimistega, osaliselt ka sellega, et aasta algus on tihti aeg, millal uusi väljaandeid turule tuuakse, siis ka aeg, kui tellimisi aktiivselt otsitakse.)
Tulemuseks on tehisuudised ehk mida tuntakse Põhja-Ameerikas kui “artificial news”. Kõige paremaks näitajaks on aastalõpul koostatud edetabelite ehk nimekirjade avaldamine. Leitakse miskipärast, et inimeste mälud on lühikesed — ei mäletata, mis viimase 365 päeva jooksul on juhtunud, kes mida saavutas. Aastasündmused reastatakse kalendri järgi, ning tavaliselt on pearõhk negatiivsetel asjadel — õnnetustel, tragöödiatel, selmet saavutustel.

Tasakaaluks leitakse vajadus välja kuulutada aasta inimesi — igast valdkonnast. Aasta inimese valik on tihti selle ühiskonna keskne, kus teda teatakse. Võtame näiteks ameerika ajakirja “Time”. Toimetus määrab aasta inimese, kasutades järgnevat definitsiooni — see, kes kas heast või halvast on kõige rohkem mõjutanud aasta sündmusi. (Mullu oleks paljude arust pidanud see olema Osama bin Laden, otsustati aga New Yorgi meeri Rudy Giuliani kasuks, näidates taas, et ollakse USA-kesksed, positiivselt, mitte negatiivselt häälestatud...)

Time’i aasta 2002 inimesed on kolm naisterahvast, keda tituleeriti nn vilepuhujateks — “The Whistleblowers”. Nende panuseks, mida Time soovis esile tuua, oli Enroni, World.Com’i ja FBIs toimuvate mahhinatsioonide ja seaduste murdmiste avalikustamine. Kiiduväärt teod, aga nagu tihti Time’i otsustega, on see vallandunud arutelu aasta pealiskaudsema, ebamäärsema, ähmasema aunimetuse üle. On ju nii, et iga korralik, moraalne inimene peaks oma kohuseks pidama sellistest pätitempudest teatama. Tuuletallajatele, tühja-tähja kallal tähenärijatele aga on antud kohvipauside ajaks jututeema. Mis ta muud saabki olla? Nobeli ega Pulitzeri preemia hõngu pole olemaski.

Kanadas langetas Time’i toimetus loosi Paul Martini kasuks — aasta inimese nimetus on siin riigis selline, mida paljud peavad Juuda suudluseks, seda eriti arvestades faktiga, et peaminister Chrétien ei arvesta rahva tahtmisega ning ei lahku kohalt enne oma enese määratud tähtpäeva. Selleks ajaks võivad vabalt teised liberaalid alalise troonipärija tagaplaanile tõugata.

Nõmedamaid aasta inimese stiilis nimetusi on aga sellestsamast meelelahutuse maailmast. “People”, ajakiri, mille ainsaks ilmumise põhjuseks on hoi polloile näidata, kuidas “Vaprad ja ilusad” megamiljonärid elavad, määrab aasta seksikama mehe ning naise. Ning muidugi nende vaprate ja ilusate hulgast — mitte tundmatute keskelt. Kujutage ette, et Brad Pitti asemel tõstaks People esile Nebraska torulukksepa George Plumberi? Kes siis ajakirja telliks, kui “torujüri” on tähtsam kui filmistaar? Kodumaal on „Kroonika“ taolised ajakirjad, „Eesti Ekspressi“ seltskonna rubriik langenud “People’i“ tühise eeskuju lõksu.

Ning Mr. Blackwell’i aasta paremini või halvemini rõivastatud inimeste nimekirjad on nii naeruväärsed, et mainin neid vaid selleks, et rõhutada nende tobedust.
Palju väärtuslikumad on aasta parimate raamatute, heliplaatide, lavastuste, filmide nimekirjad. Kuigi ka siin võib leida lahkarvamusi, annavad kriitikud siiski publikule selliste edetabelitega soovitusi. Ei ole ju võimalik kõiki häid raamatuid lugeda, selleks usaldame asjatundjate hinnaguid.

Uude aastasse astudes on niisiis vähemalt üks asi enam-vähem ette teada — seniks kui lugejatele serveeritakse selliseid tehisuudiseid, mis tekitavad kasvõi väiksematki poleemikat, siis “Time“ ja “People“ õigustavad oma olemasolu, mida kinnitatakse tellimiste uuendamistega, majandusliku eduga. Ning see on the American way, aastalõpu saldo tunnistab mitte uudiseid, vaid ainult seda, mis sissetulekut kindlustab.

Märkmed: