Foto: Dmitri Kotjuh
http://lounaeestlane.ee/arvamu...
Stenbocki maja Facebook’i lehele 11. juulil üles laetud pildid peaminister Taavi Rõivasest ja tema kahest abilisest helistamas Herman van Rompuy’le olid märgilised, andes aimu tulevikust, kus vahe tegemine reaalsuse ja lavastuse vahel muutub järjest raskemaks.
Sotsiaalmeedias regulaarselt postitav peaminister ja säutsuv president on ära teeninud tugeva aplausi. On tõesti tore tunda, et riigijuhid suhtlevad rahvaga otse, väljendavad oma arvamusi vahepealsete filtriteta, nagu pressibüroo ja/või ajakirjandus.
Ja jälgijal on võimalik reageerida, öelda poliitiku mõtteavalduse kohta head või ka halba. Suhtlus on peaaegu vahetu ja vabas ühiskonnas ei pea me kartma, et valitsusjuhi kritiseerimine võiks meie elu kuidagi mõjutada.
Samas esitatakse väga harva küsimus, kui usaldusväärne on info, mis jõuab meieni läbi peaministri, ministrite, vabariigi presidendi sotsiaalmeedia konto kaudu? Kas see, mida poliitik sotsiaalmeedias ütleb, on ka tegelikult vahetu või on nende postituste taga tublid suhtekorraldajad, kes aitavad poliitikul vahetu olla? Kas sotsiaalmeedias välja öeldud arvamus on võrdväärne ametliku teatega või kuidas neisse suhtuda?
Igapäevane sotsiaalmeedias „ringi laikiv“ inimene neid küsimusi ei esita, sest nad on harjunud usaldama seda, mis ekraanilt kätte paistab. Aktuaalne Kaamera või Postimees ju ei valeta! See on alateadvusse juurdunud kindlustunne, mille nimel näevad toimetused päevast-päeva suurt vaeva ja mis nüüd kandub üle ka sotsiaalmeediasse.
Kuna sotsiaalmeedias pole ajakirjanikku, kes küsiks lisaküsimusi, istub poliitik vastamisi usaldusliku inimesega ja see tekitab kahtlemata kiusatusi.
11. juuli fotod, kus peaminister pressibüroo väitel räägib telefonitsi Herman van Rompuy’ga, on väga korralikult tehtud. Keskne peaminister, kaks kirjutavat abilist, peategelase kingast välja libistatud jalg lisab fotole mõnusat hooletust, mis peaks näitama kui koduselt peaminister end ses ametis tunneb.
Kas need pildid on autentsed? Kas need on tehtud tõepoolest selle telefonikõne ajal või on tegemist enne või pärast kõnet korraldatud lavastusega? Kas fotod klõpsas kolmas abiline oma telefoniga või oli kohale kutsutud profid, kes jälgisid tegelaste ilmeid, reguleerisid valgust ja tegid hiljem fotode seast valiku ja töötlesid neid?
Nendele küsimustele ei saa ma kunagi kindlat vastust, sest selles kabinetis ei olnud pildistamise juures mitte ühtegi sõltumatut ajakirjanikku, kes võiks kinnitada, et see kõik toimus tõesti nii, nagu valitsuse inimesed väidavad või kuidagi teisiti.
Need neli fotot tuletavad meelde Vene telekanalites üsna tihti praktiseeritavat žanri „ametnik annab Putinile aru“, kus laua taga istub Vene president ja tema vastas mõni minister või muu tegelane, kes kaamera ees annab riigipeale aru mõnest toimunud õnnetusest või tekkinud olukorrast kuskil oblastis ning saab Putinilt vajalikud korraldused.
Kriitiline meediatarbija mõistab, et need on lavastatud ülesvõtted, kus osatäitjate palged on saanud puudrit ja öeldav tekst on varem kooskõlastatud. Sest mitte ühtegi riiki ei juhita (tele)kaamerate juuresolekul! Küll püütakse meediat enda kasuks tööle panna, mis Venemaal on täielikult ka õnnestunud.
Ma võin kahtlustada, et see on tee, mille lõpus suudavad vaid kangemad skeptikud mõista, mis nende ümber toimub. Aga siis on neid juba lihtne paranoikudeks sildistada.
Arved Breidaks on Lõunaeestlase väljaandja