Jürikuu 11. päeval märgib Arved Viirlaid oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Harjumaal Padise vallas sündinud kirjaniku ja luuletaja elutööks saab pidada tema vankumatut eestluse esitust — joont, mida kinnitab näiteks see, et Arved Viirlaid keeldus vastu võtmast taasiseseisvunud Eesti Vabariigilt teenetemärki põhimõtete tõttu.

Pole mingi ime, et Arved Viirlaid kuulub meie enimtõlgitud kirjanike hulka. Pärast sõjakeerisest pääsemist Inglismaale, hiljem Kanadasse on Viirlaid kirjutanud reedetud generatsiooni saatusest, hoides tugevat kommunismivastast seisakut ja oma teoste kaudu tuhandetele hoidnud lõkendamas vabadusvõitluse leeki. Pole ka mingi ime, et Balti õhtutel Ottawas kingiti Kanada poliitikutele Viirlaidi ehk enimtuntud teose „Ristideta hauad” ingliskeelse tõlke. Teatavasti on see kahes köites ilmunud teos, mis käsitleb metsavendlust ja NKVD terrorit sõjajärgsetel aastatel, tõlgitud mitmesse keelde, kaasa arvatud läti ja hiina keelde. Üldse olevat autorit tõlgitud 15 keelde. „Ristideta hauad” kõrval tuleb samuti mainida romaanide triloogiat „Vaim ja ahelad” (1961 Lund ja 1998 Tallinn, autorikohendustega), „Kustuvad tuled” ja „Sadu jõkke” (1965). Triloogia peategelaseks on eesti ohvitser Eerik Horm, kes elab läbi sõjavangid, Siberisse reisid päästmaks eestlasi, küüditamise ajastu ning metsavendluse.

Triloogia peaks olema meie eestikeelsetes gümnaasiumides välismaal sundlugemine, ning samuti ka kodumaa koolides. Tõetruu pilt ajastust ei aegu.

Samuti tuleb mainida autori julgust sügaval stagnaajal, kui ta julges käsitleda pagulaseestlaskonna hälbeid ja negatiivseid elemente, kulminatsiooniks võiks pidada 1993. aastal ilmunud novellikogu „Saatuse sõlmed”, kus mineviku ränkraskele pärandile otsib autor leebemat lahendust. Novellid käsitlevad nii eufooriat kui pettumust ajastul, kui avanes taas võimalus suhelda vabalt eestlastega kodumaal, ning ka sellest, kuidas Eestist Kanadasse külla või siia elama tulnud nägid olukorda. Sellest vahekorrast kodumaa eestlaste ja nüüdsete väliseestlaste vahel saab ka tänapäeval õppida. Arved Viirlaid nägi juba siis ette, et erinevad läbielamised saatuseaastatel tekitavad paljudele ületamatu kuristiku, mida saab ka tänapäeval konstateerida. Raske on tasakaalustada läbi elatud kogemusi, kui valdav osa rahvast oli raudeesriide taga, sõja eest vabadusse pagenud aga igatsesid oma vaba kodumaa järele ning hoidsid aateliselt ja eetiliselt vabadusetõrviku leeki kõrgel kommunismivastases võitluses.

Loetelu tema sulest ilmunu kohta ei anna aga siiski õiget pilti aatelisest mehest. Vaikse ja rahuliku iseloomuga kirjanikul on terasest selgroog, mida tunnetab nii lugeja raamatulehekülgedelt kui ka autoriga vesteldes. Julgus käsitleda teemasid, mis heidutaks nii mõndagi, on Viirlaidi kirjanikumärgiks. Samas peegeldub ta luules hellust, isamaa- ja loodusearmastust, emotsioone, mis kinnitavad lugejale, et autor ei keskendu ainult paljude eesti sõjameeste traagilisele saatusele, mis on põhiteemaks ta pagulasaastate proosas, vaid suudab ja soovib luulemaailmas oma tungi vabalt elada, nii nagu ta soovib, eestlasena, ja eleegiliselt kirja panna. Mainimata on veel see, et PEN klubis on Arved Viirlaid väsimatult eesti asja ajanud, ja et tema loomingut on auhinnatud kolmekordselt Henrik Visnapuu nimelise kirjandusliku preemia loorberitega. Tulevastele põlvkondadele on Arved Viirlaid oma loominguga jätnud pärandi, mis iial ei aegu. Siinjuures tuleks mainida, et teatavasti on autoril valminud järjekordne romaan, mis on teel kirjastamisele, mille teema ja taust kindlasti paeluvad lugejat.

Kaheksakümnenda sünnipäeva puhul kaasnevad allakirjutanuga kindlasti paljud Arved Viirlaidi lugejad, soovides talle tervist ja jõudu ja jaksu edaspidises olulises kirjanikutöös.

Eestlased Kanadas

TRENDING