Viimasel ajal on õhutatud inimesi kirja panema oma mälestusi sõjakeeristes ja sellele järgnenud segastel aegadel toimunust.
Tagantjärele vaadates sündis kõik olevikus, mis kestis ühe silmapilgu kui staatiline päevapilt või aegluubis vändatud kinofilm. Käesoleva raamatu tegevus on toimunud kirjutuslaua taga ja on kirja pandud kahe hästi tuntud mehe, Arvo Mägi ja Arno Vihalemma poolt. See pole mingi viikingisaaga ega arheoloogi poolt leitud killud rusude alt, vaid igapäevased talitused, kavatsused, mõtted lihas ja veres koos karvadega.
Mõlemad mehed sattusid Rootsi 1944. sügisel. Mägi peatus esmalt 5 aastat Uppsalas, Vihalemm jäi paigale Skandinaavia kõige lõunapoolsema poolsaare tippu, Ystadi. Järgmise 10 aasta jooksul olid nende kokkusaamised täiesti juhuslikud mõne suurema ürituse raamis ja võibolla ka mõnel traditsioonilisel suvepäeval. Vihalemm aga mäletab, et kunagi iseseisvuse ajal ta külastas purjus peaga Mägi korpi Liviensist ja võibolla seal nägid üksteist. Nende kirjavahetus algab, kui Mägi soovib osta mõnda Vihalemma graafikalehte ja kestab kuni 1988. aastani, paar aastat enne Vihalemma surma. See kirjavahetus koosneb 500-st kirjast, millest käesolevas teoses on ära toodud 88.
Millest nad kirjutavad? Eks ikka nagu tavaliselt oma päe- vaprobleemidest, loomingust,kunstist ja "luulutamisest". Vahel sekka aetakse piibujuttu, nagu vürtsiks. Paistab, et nende kirjateel rajatud sõprus baseerub polaarsusel. Toon väikese kirjaproovi, et näidata nende erinevat mõttelaadi. Üks selline Mägilt: "...Rannitisel pole muidugi Sinu asju aega ajada, ta õiendab jälle oma luuletusi antoloogiasse ja asi käib päris auvahekordade korras nagu vanasti Tartu linnas."
Mägi aasib siin Rannitit, kui viimane soovib antoloogiasse pääseda tervelt 29 luuletusega. Mägi väljendab end siin sarkastilise teravusega. Vihalemma toon on leebem, kuid samuti irooniliselt tabav, kui ta läkitab Mägile jõulutervitusi: "... Sinu pühadekaart tegi mulle tule hänna alla - muidu oleks ma Sulle oma kirja alles tuleval nädalil saatnud, nii et oleksid võinud seda jõulupuu all jõulumeeleolus lugeda, sest midagi halba, mis seda meeleolu võiks rikkuda, ei ole mul teps mitte kuulutada." Täpselt nii nagu oleks tegemist Don Quixote ja Sancho Panzaga.
See tuletab meelde just praegu kodumaal lokkavat punkluulet. Kas tõesti oskas Mägi seda ette näha, et sellised "rummulaulud" taas veepeale kerkivad? Värss on moraalitsevalt postipapa Jannsenlik, kuid sellest hoolimata hea satiir.
Kirjavahetus võimaldab heita pilgu pagulaskirjanduse lõhestusse, mis väga teravalt kerkis esile "Eesti Lüürika" i-11 antoloogia koostamisel.
Toona oli meil siis kolm elujõulist kirjastust - Orto, Kooperatiiv ja Vaba Eesti - ja konkurents nende vahel läks iga päevaga kibedamaks.
Kooperatiiv tahtis seda antoloogiat välja anda ja Vaba Eestil oli kavas müügile lasta Marie Underi kogutud luuletused. Selleks peeti mitu-mitu koosolekut, kuid ikkagi ei jõutud otsusele, mida teha selliste juunikommunistidega kui seda olid Vares-Barbarus, Johannes Semper ja Jaan Kärner, kas sisse võtta või välja jätta. Arvo Mägi sõna jäi peale kui ta oli nende sissevõtmise poolt, sest vastasel korral poleks me ise kommunistidest tolli võrragi paremad olnud. (Tol hetkel oli kodumaal pagulaskirjandus absoluutselt tabu.) Nii jäigi antoloogia koostamine Mägi hooleks. Samas keeldusid kolm autorit kaasa minemast (Adson, Under,Rannit), kartusel, et sattudes kokku kommunistidega samas raamatus võib kahjustada toona just trükki minevat Marie Underi kogutud luuletuste müüki.
Selles kirjadekogus on palju juttu kirjanduskriitikast. Mägi ju kirjutas neid pidevalt "Teatajas" ja "Tulimullas". Tema sulest ilmus kolm monograafiat Ristikivi, Lepiku ja Helbemäe kohta. Samuti tuli välja tema poolt koostatud Lühike Eesti Kirjanduse ajalugu I-II. Kriitikuna oli tal palju tegu sellise rebelliga nagu Ivar Grünthaliga, kes võttis kätte ja asutas ajakirja "Mana". Antoloogia koostamise ajal oli tal tegemist Rannitiga, keda ta pidas Valmar Adamsi epigooniks, eriti irdriimide pärast, mis ei andvat õiget mõõtu välja.
Grünthali luulekogu "Meri" kohta kirjutab Mägi: "On üks ristsõnamõistatus, mida annab uurida ja puurida. Kui palju seal luulet on, kurat teab. Ja kurat ei ütle, kuna tal on paremat teha kui lugeda Ivari luulet."
Oma vitsad saab selline suurus nagu seda on Ants Oras. Viimase peale saab Mägi kurjaks, kui Oras kirjutab ühe artikli eesti kirjandusest mingi itaalia entsüklopeediale, tõstes esile Rannitit ja Asi ja rääkivat vähe Rootsis elavatest eesti autoreist. "...Vat sulle, meie kirjanduse "grand old man". Vana mees, aga kelle aru?", jättes välja ütlemata selle tuntud kõnekäänu lõpu "...aga varsa aru." Palju paremini ei lähe ka monsieur Aspelil, kes olevat kurioosum, igavavõitu ja ülespuhutud. Mis puutub Raimond Kolgi ajakirja "Sidesse", siis sõnab ta "...igav on see sotsi värk."
Eriti kõva sauna saavad Torontos elunevad luuletajad Asi ja Viirlaid. Asi kohta kirjutab Mägi: "...Praegu on mul siin laual Asi "Heiastused".
Juba kaan on nii vilets, et sihukesi pole ennem nähtud. Muide ta tõepoolest "heiastab" ehk peegeldab Lepikut, Grünthali, Rannitit, vahel ka Suits-Esloni." Siin Mägi teeb potist trumbi ja ristist abi. Kas sa näed, neli teist poeeti on võtnud Asi pantvangi ja üks neist nääpsuke naisterahvas.
Viirlaiu "Ristideta haudade" kohta teab Mägi ütelda: "...See haudade lugu on ebaõnnestunud nii kirjanduslikult kui poliitiliselt." Mägi peaks omast käest teadma, et kirjanduslikult 100% õnnestunud teost ei eksisteeri, ka kõige suurematel klassikutel on oma õrnad kohad küljes, kui neid mikroskoobi alla panna. Viirlaiu "Ristideta hauad" leidis suure poolehoiu eestlaste seas ja tõlkena see on just tutvustanud meie "poliitilisi probleeme". Juba selle kirja kirjutamise ajal oli teos tõlgitud läti ja rootsi keelde, hiljem ilmus see veel lisaks otsa 8-s võõrkeeles, kaasa arvatud hiina keel.
See annab võimaluse tutvuda nendega raamatukogu kaudu ja teeb väga mitmed asjad kergemaks. Sellel on veel üks teine, puhttehniline eelis, niimoodi on kergem neid säilitada. Originaalid kuluvad kasutamisel ja paarisaja aasta pärast on nad tolmuks kõdunenud.
Kuigi pole seda mainitud, on käesolev teos teaduslik väljaanne. Tal on koostaja Piret Noorhani poolt kirjutatud saatesõna ja isikunimede register. Eriti põhjalikud on seekord kommentaarid. Selles kirjadekogus võtavad nad oma alla 31 lehekülge ja nendes on väga palju lisaseletusi, mis nopitud välja ajakirjandusest või teistest publikatsioonidest.
E. KRANTS