Kõrgesse ikka jõudnud eesti kirjanik ja kultuurilooja Arvo Mägi elutee lõppes 27. novembril, kui Tartumaal sündinud kirjamees uinus Stockholmis 91-aastasena. Ta oli sündinud Kavastu vallas Koosa külas taluperemehe pojana, kust oli saanud kaasa oma oskuse maamehe keeleomapära kasutamiseks ja maainimese eluviisi nägemiseks.
Haridusteed alustas ta Hugo Treffneri gümnaasiumis, järgnes Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond eesti ja üldise kirjandusloo ning kunstiajalooga, kuni 1939.a. valmis magistritöö kujutava kunsti elementidest Fr. Tuglase loomingus. 1939.a. oli talle antud võimalus töötada kodumaal Eesti Rahva Muuseumis ja 1941-1943 Postimehe toimetuses. Siis algas eesti rahvale põgenemiste ajastu ja Arvo Mägi põgenes Soome, kus töötas eestikeelse ajalehe Malevlane toimetuses, toimetas Soome Raadio eestikeelseid saateid ning kirjutas eesti kultuurialaseid artikleid soome ajakirjadele. Ajajärk polnud siiski antud Soomes elamiseks, 1944.a. sügisel tuli asuda Rootsi ja jätkata seal eesti kirjasõna ustava töömehena kirjanduse ja kultuuriloo alal, mis kestis vahetpidamata kuni surmani.
Arvo Mägi oli tegev kõigis ilukirjanduslikes zhanrides alates romaaniga, järgnesid novellid, kaks kogu luuletusi, näidendid, kirjanduskriitika, esseistika, ajakirjanduslikud zhanrid ja vested. Ta on koostanud luuleraamatuid, kirjutanud kaaskirjanike lühimonograafiaid, kirjanduslugusid ja mälestusraamatu „Mis meelde on jäänud“. Olles juba Soomes ajalehe toimetaja, jätkas seda ala Rootsis ajakirja Vabariiklane juures ja hiljem pikemat aega Eesti Päevalehe kultuuritoimetajana, näidates, mida tähendab eruditsioonika toimetaja osa ajalehe juures. Oma suuri teadmisi kirjandusteadusest on ta kasutanud kirjanduskriitika kirjutamiseks ja loengute pidamiseks; teadmisi ajaloo alal kahe ajalooraamatu kirjutamiseks, aga samal ajal suutnud haarata ühe eestlase suguvõsa elu 800 aasta jooksul, millise töö viis lõpule ESTO ajal Stockholmis, andes väga lähedaselt jälgitava ja tuntava eesti inimese kujunemise käigu ajaloo hämaruses. Ajaloo tundjana kirjutas ta 800 aastat haarava ahelromaani „Karvikute suguvõsa“.
Eestis oli Arvo Mägi debüteerinud lühilugudega ja teatriarvustajana Postimehes, millega lähenes ka ise teatriloomingule. 1948.a. alustas proosakirjanduse romaaniga „Hõbedane noorus“, leides püsima jääva lugejaskonna. Tihedasti järgnesid uued romaanid „Ringid vees“, (1952), „Esimesed read“ (1953), „Peep Koordipoja põlistalu“ (1953), „Uputus“ (1954) ja samaselt jätkus viljaka looja elulooming, kus oli kokku üle 30 proosaraamatu.
A. Mägi on olnud ka kultuurielu organiseerijaks. 1950. aastast on ta olnud Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige, kuulunud Eesti PEN klubisse ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi juhatusse. Oma suurte teenete eest valiti ta Korporatsioon Fraternitas Liviensise auvilistlaseks ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks. 1988.a. vääristati teda Eesti Riigivapi IV klassi ordeniga. A. Mägi looming on saanud hinnatuks kodumaal kordustrükkides. Oma rahvaliku keelepruugiga ja mahlaka väljendusega on ta loonud eesti kirjanduses kõrgesti hinnatud teoseid. Autori vaimuerksus ja elav väljenduslaad on kujundanud põhiliselt loova vaimuga rahvakillu, kelle kultuuritaotlus on jõudnud igasse pagulaseestlaste kodusse, lähendades inimesi eesti kirjandusele ning andes nüüd koha tänutundeks lahkunud kultuurilooja mälestusele.
Arvo Mägi kultuurilooline pärand
Kultuur
TRENDING
