Äsja ilmus esimene eestikeelne raamat heliloojast Arvo Pärdist — „Arvo Pärt peeglis”.
Märkimisväärne on, et raamatu koostas mitte eesti autor, vaid itaalia muusikateoreetik Enzo Restagno. Itaalia ja saksa keelest tõlgiti teos eesti keelde. Vastutav toimetaja on Toomas Siitan, samuti on loetletud rida tõlkijate ning keeletoimetajate nimesid. Tänu nende pingutustele sai raamatu eestikeelne versioon teoks. Anda eesti keeles edasi keerulisi, originaalselt võõrkeeltes väljendatud mõisteid muusikafilosoofia valdkonnast polnud lihtne töö. Toimetajad on oma ülesandega hästi toime tulnud. Tahaksin alla kriipsutada ka Pärdi abikaasa Nora sügavamõttelisi kommentaare. Olgu kõikidele suure töö eest avaldatud tunnustust.
Nagu alapealkiri ütleb, on raamatu vormiks „Vestlused, esseed ja artiklid”. Need eri osad pärinevad erinevatelt autoritelt: saksa, austria, eesti, hispaania jt. muusikateadlasetelt. Olulise osa raamatust moodustab Restagno intervjuu Arvo ja Nora Pärdiga.
Intervjuu vormis on ka mitu teist peatükki: „Kooskõla ja meloodia ühtsus” (De La Motte-Haber), „Arvo Pärdi muusika puudutab heli igavikku” (Savall) ja „Mikrokosmos katedraalis” (Aune ja Sætre). Nad kõik on huvitavad lugeda, nii et raske on öelda, kus on raamatu sisuline raskuspunkt. Ühest küljest on raamat eneseavaldus — Arvo Pärt selgitab oma loomingu aluseid. Teisest küljest on ta muusikateoreetiline analüüs — näiteks austria helilooja Leopold Brauneiss'i essee „Sissejuhatus tintinnabuli-stiilisse”. Raamat on õieti mõlema aspekti süntees.
Toomas Siitani eessõna annab linnulennulise ülevaate Arvo Pärdist ja tema muusikast: „Pärdi muusika sõnakesksus ei piirdu aga teksti komponeerimise omapärase meetodiga. Tema muusika aluseks on Sõna… olemise üldise seaduspärana… seesmise põhjusena… nagu seda käsitleb kristlik õpetus…”. Sellele lisab Restagno: „Olen juba aastaid huviga jälginud Arvo Pärdi loomingut, võlutuna minu jaoks mõistatuslikust näilisest lihtsusest, mille taga tajusin harukordset võimet valitseda aega.” (tsitaadid on minu poolt lühendatud, RP).
Pärdi loomingulise tegevuse esimene faas oli 12-tooniline, nn dodekafooniline muusika, mida arendas Arnold Schönberg (1874-1951). Vastandina tonaalse muusika aluseks olevale 7-noodilisele, diatoonilisele süsteemile (klaveri valged klahvid ühe oktaavi ulatuses), on 12-toonilises kõik heliastmed (valged ja mustad klahvid) samaväärsed. Pärdi esimene loomeperiood lõppes praktiliselt vokaalsümfoonilise „Credo'ga”, mis on kirjutatud klaverile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Pärt tundis, et oli avangardse kompositsioonitehnikaga — 12-tooniline ja seriaalne organisatsioon — jõudnud ummikusse. Järgnes pikem vaikus.
Edasise tee üheks oluliseks suunanäitajaks oli juhuslikult kuuldud gregooriuse koraalimuusika pala. Pärt ütleb siin: „Niiviisi avastasin ma enesele seni tundmatu maailma, ilma harmooniata, meetriumita, tämbrita, orkestratsioonita, ilma milletagi... mõistsin… suunda, mida mööda mul tuli edasi minna…" Ei vana ega uus tee polnud tookordse kommunistliku süsteemi all kerged. Aga iseloomustav on Pärdi reaktsioon: „Minu ülesanne ei ole võidelda maailmaga… aga kui keegi tahab maailma muuta või parandada, siis peab ta alustama iseendast.”
Algas vaevaline teekond uue kompositsioonitehnika otsingul, umbes nagu kontserttasemele jõudnud pianist, kes on sunnitud kõike, ühe sõrmega mängides, ümber õppima. Enzo Restagno iseloomustab seda hästi: „(Pärdi) eesmärgiks polnud ei midagi vähemat kui muusikalise kuulmise müstiline uuestisünd.” Aga ta lisab ka juurde, et „Arvo Pärdi strateegia tugevaks küljeks oli pöördumine oma otsingutes mitte ainult helide, vaid ka… sõna poole, psalmide vana ja väärika sõna poole.” Sama väljendab Pärt ise.
Peale pikki otsinguid, lõputult ühehäälseid harjutusi kirjutades, jõudis helilooja välja täiesti uuele, nn tintinnabuli vormile (tema poolt loodud nimi). Seda võib, ehkki mitte ammendavalt, kirjeldada Arvo Pärdi sõnutsi nii: tintinnabulil on väga lihtne struktuur, mis töötab kahe põhielemendiga. Esimene on vabalt komponeeritud hääl. Sellele lisandub väga rangete reeglite järgi teine hääl, mis koosneb ainult üheainsa helistiku kolmkõla helidest. Tintinnabuli lihtsuse kohta ütleb helilooja ise: „Üks hääl — see ongi kõige algidu…” Selle uue ajastu alguseks võib pidada aastat 1976, mil Pärt kirjutas klaveripala „Aliinale”. Varsti järgnesid tema kuulsad helitööd, nagu „Cantus”, „Fratres”, „Miserere”, „Kanon Pokajanen” jpm. On tähtis mõista, et Pärdi muusikas moodustavad pausid, lühikesed ja pikad, olulise osa, sest tema sõnul on „paus täiuslikkus”. Paus pole tingimata vaikus, vaid selles kõlavad edasi äsjaöeldu ülemhelid.
Kokkuvõttes on „Arvo Pärt peeglis” erakordselt huvitav raamat, eeskätt neile, kes Pärdi muusikat juba tunnevad, kuid väärtuslikuks sissejuhatuseks kõikidele muusikaarmastajatele. Seda eeskätt põhjusel, et tekst, küsimused ja arutelu on muusikutelt, mitte usutlus ajakirjanikelt. Tekst pole lihtne lugemismaterjal, see nõuab süvenemist. Nii näiteks on tintinnabuli analüüs L. Brauneiss'i essees vägagi muusikateoreetiline. Ometi — kel on tõsine huvi, sellele avaneb Arvo Pärdi maailm. Soovitan teost kõikidele, kes Pärdi muusikat naudivad, samuti nendele, kes talle alles juurdepääsu otsivad.
Raamatu lõpus on mitu lisandit: kronoloogia A. Pärdi elust, Pärdi loomingu loetelu, tema heliplaatide nimekiri, bibliograafia ning isikunimede register.